Rubriigiarhiiv: saksa luule

saksa luule,Friedrich Rückert,Artur Paulmeister,1897,Saarlane

Vanaduse kevade

Rückerti järele A. P.  – r.

Ma olin vanaks saanud,
Kurb kõlas minu viis;
Siis sind ma nägin, neiu,
Ja nooreks sain ma siis.

Ma tundsin talvet ligi
Kui langev haava leht;
Kui minu haua juurde
Veel ilmus kord üks täht.  –

Nüüd tahan mina õnnes
Nii kaua hõisata,
Kui viimaks mulla sülle
Ma heidan puhkama.

Sa õitsev roosipõesas,
Su õilmed tegivad,
Ei vanad armsad viisid
Veel rindus paisuvad.

Veel ükskord minult kõlab
Õrn armu-laulu hääl,
Et ööpikuks ma saanud
Su õitsva oksa pääl.

Saarlane nr 18, 6. mai 1897, lk 3.

saksa luule,Julius Sturm,Määratlemata,I.,1897,Saarlane

Ema

Sturmi järele I.

P o i s s nuttab – ema hellalt hoiab
Ta kallikest küll käte pääl,
Kuid nõder nutust erutatud
Ei taha unest teada veel.

Siis ema laulusid tall’ laulab,
Ja magusamaks saab ta hääl,
Ja üle väikse voodikese –
Koob uni nõidusringi tääl.

Ja kui see viis nii mahelt heljub,
Jäeb vaiksemaks ka nutmine,
Ja väikse kinnivajund silmist
Vee-pisar pilgub eemale.

Siis ara käega hellalt katab
Ta magajat veel vaibaa;
Küll suutleks ka – ei seda’p julge
Vast äratab õrn musu ta!

Ta vaatab tad nii kaua, kaua –
Läeb ära, tuleb usinast’
Ja teeb mis järel’ ei või jätta –
Ta kummardab ja suutleb last!

Siis vajub, tõusvas tänu tundes
T ä i s õ n n e voodi ette ta!
Loeb kindlat palvet tasa sõnal
Ja läheb rahupaika ta.

Saarlane nr 9, 4. märts 1897, lk 3

saksa luule,Michael Schirmer,A. K.,1899,Ristirahva Pühhapäevaleht

Laul: Kristuse tulemisest

Viisil: Mu südamest ja meelest.

Nüüd vagad laulge rõemsalt,
Sest armu aeg on käes.
Ju meile tuleb taevast
Auu-Issand, abimees.
Ta madal, tasane,
On siiski ilma toitja,
Kuradi vägev võitja,
Ja surma rikkuja.

Ta sõidab eesli seljas,
On ohvriks meie eest;
Ta tahab olla väljas. –
Jääb meile igavest,
Ei kaduvat too ta,
Vaid tahab lunastada,
Ja surres meile saata,
Mis kestab lõpmata.

Ei riiki ega krooni
Siin ilmas otsi ta
Ta jättis taeva trooni,
Ja riiki maha ka.
Ta taha oma auu
Siin varjule nüüd panna,
Ja kuulda Isa sõna,
Ja täita tema nõuu.

Kõik vaesed, vaevalised
Siin kurjal ajalgi,
Kes ristis, hädalised
Siin maa peal olete;
Nüüd julged ommeti,
Tal’ rõemu lugu lööge
Kuningal’ laulu tooge,
Kes teie ülem hea.

M. Schirmer – A. K.

Ristirahva Pühhapäevaleht nr 49, 5, detsember 1899, lk 401.

saksa luule,Heinrich Heine,Hindrik Ostrat,1892,Postimees

Kaja

Heine järele.

Mäe orus on ratsanik ratsutamas
Tal murest on muljutud meel!
“Viib õnnede hõlma mind tundmata tee
Või valmilt haud ootamas eel?!
Ja kostust tal annab kajade keel:
“Haud ootamas eel!” –

Ja ratsanik ohkab, ja rinnale siis
Ta kurvalt vajutab pää.
“Jah, nõnda mind saatus siis surmale viib –
Mis sest, eks hauas ju hää!”
Ja kajana kostub hääl üle mäe:
“Eks hauas ju hää!”

Ta edasi sõidab, ja pisaraid hulk
Näib põskedel säramas silm,
“Kui lubab mind meelitav rahulist und,
Eks ole siis minul haud õnnede ilm!”
Hääl vastuseks kõlab – kuid kõrvale külm:
“Haud õnnede ilm!”

Heinr. Ostrat.

Postimees nr 292, 28. detsember 1892, lk 2.

saksa luule,Kurt Müller,Jakob Tamm,1899,Postimees

Öösel

Ju paistsid tähed taevas
Nii ime iluga.
Mind avateles õue
Öö armsa rahuga.

Ja mets, nii vaga, juhtis
Mind alla järvele,
Et tema pinda näha,
Mis taeva järele.

Ja palju väikseid laeneid
Tuul pani veerema.
Ja tähed vete voolel
Lõid nagu kustuma…

Ka inimese hing on
Kui täht, mis järve veel –
Säält laeneil rõõm käib üle
Ja valu eluteel.

Mülleri järele J. T.

Postimees nr 289, 30. detsember 1899, lk 1.

saksa luule,Hoffmann von Fallersleben,Karl Hiob,1892,Postimees

Ma nõuan Sinult

Ma nõuan Sinult, mis ei aega viida
Üht iludust, mis süda anda võib;
Ma nõuan, mis Sind ilmale ei liida,
Üht ingel-puhast lapselikku meelt.

Need südamete kalliks andeks jäävad,
Mis kõige kenam ehe elule.
On Sinu ilm, mis teised Sinu saavad;
Kui elad tall’, siis sured minule.

Hoffmann v. Fallerslebeni järele Ilmuv.

Postimees nr 287, 19. detsember 1892, lk 2.

saksa luule,autor määratlemata (saksa),Mihkel Kampmaa,1892,Postimees

Rist metsas

All metsas seisab vana rist
Kuld-õhtupäikse käes,
Tad armastus ja palvus vist
Teeb templiks usuväes.

Sest see, kel südames on piin,
Sel kohal kaebtust teeb,
Ja mõni kurb hing ütleb siin,
Mis lootus temas keeb.

Nii mõnda pärga lillidest
Toob vaga rändaja,
Siin pisart valab silmaveest
Siit troosti leiab ta.

Oh rändaja, kes mööda lä’ed,
See tulgu meelde sull’:
Sa närtsimas mu pärga näed,
Kuid usk ei närtsi mul!

Saksakeelest – mpm –

Postimees nr 284, 16. detsember 1892, lk 2.

saksa luule,Heinrich Heine,Mihkel Neumann,1892,Postimees

Luule tiivul

Heine järele.

Sind luuletiibadel kanda,
Ma tahan, mu kallike,
Siit kauge India maale
Ja Gangese kaldale.

Kuuvalgusel varsti sääl näha
Üks õitsev rohuaid,
Kus lillesid mitte väha
Ja armsasti lehkavaid.

Kus sinililled kõik vaat’vad
Maast taeva nii vagusi
Ja roosid sääl jutustavad
Häid lõhnavaid lugusi’.

Sääl lillede luule-lugu
Gazellid päält kuulavad,
Ja eemalt võib kuulda sugu
Ka püha jõe kohinat.

Sääl istume palmi vilus
Me kahekest armsaste
Ja õndsa unenäo ilus
Siis rahu sääl maitseme.

M. N.

Postimees nr 264, 23. november 1892, lk 2.

saksa luule,autor määratlemata (saksa),Karl Normann,1892,Postimees

Täht on armastuse kuju

Pärli särab mere põhjas,
Täht on taevas hiilgamas –
Pärli sära, tähe paiste
Sinu silmis sügavas.

Pärli sära mat’vad laened
Liiva alla aja teel,
Noorus-sära sinu silmis
Kustub ära silmaveel.

Tähe hiilge taeva alla
Kuid jääb jääd’valt helkima,
Täht on armastuse kuju….
Armu aeg ei hävita.

Vabalt Saksa keelest K. Põhjalane.

Postimees nr 251, 6. november 1892, lk 2.

Otto Friedrich Gruppe,Hendrik Narusberg,1892,Postimees

Murtud süda

Küll kevadine ilu
Lä’eb mööda rutuga,
Ju roosi murrab külmus,
Et peab närtsima. – 

Arm on meil’ taeva-anne,
Ei ole seadus ta;
Arm on kui roos, mis õitseb,
Kuid närtsib ära ka.

Küll kevade ja õied
Veel uuest’ tulevad,
Kui pääsnud talve-unest,
Siis ilma ehivad.

Kuid armastus ja truudus,
Kust nad küll kadunud,
Ei enam asu sinna,
Sest süda –  lõhkenud…

Gruppe järele Narusberg.

Postimees nr 244, 29. oktoober 1892, lk 2.

Eduard Baumbach,Mart Pukits,1893,Postimees

Hällilaul

Ed. Baumbachi järele.

Maga, laps, nüüd ema rinnal,
Kusgil pole nõnda hea;
Siinse ilmakera pinnal
Teist niisugust sa ei tea.

Und näe magusamas rahus
Hälli väikse ruumi sees:
Ial elulaente vahus
Pole säärast enam ees.

Küll sa kadunud paradiisi
Otsid kord ka eluteel –
Maitse nüüd siis õnnelisi
Tundisid niikaua veel!

M. Pukits.

Postimees nr 240, 26, oktoober 1893, lk 2.

saksa luule,autor määratlemata (saksa),Mart Pukits,1893,Postimees

Puusepp

(Saksakeelest.)

Neiuke!
Pane sa käsi mu rinnale!
Kuula, kes koputab vastu sull’ sääl,
Kui on su käsi mu rindade pääl:
Ammu üks puusepp sääl koputab, lööb,
Kirstu ta minule teeb.

Ammugi
Öösetel und mul ei tulnudgi:
Puusepp nii kõvasti tahus ja lõi,
Et see mu hingesse rahutust tõi.
Rutta, oh puusepp, nüüd kirstuga sa –
Magada igatsen ma!

M. Pukits.

Postimees nr 238, 23. oktoober 1893, lk 2.

saksa luule,Heinrich Heine,Mihkel Neumann,1892,Postimees

Torm

Heine järele.

Pilvedega kinni kaetud
Magavad kõik vaimud taevas,
Kuulda võib, kuis valjust’ norsk’vad,
Sestap meie tormi vaevas.

Torm on kange! Laened taht’vad
Laeva juba ära neelda,
Oh, kes tuult võiks talitseda,
Lahtilastud laeneid keelda!

Ei või mina abi saata
Laeval ega rahval laevas,
Mässin ennast mantli sisse,
Magan nii kui vaimud taevas.

M. N.

Postimees nr 224, 6. oktoober 1892, lk 3.

saksa luule,Adelbert von Chamisso,Mihkel Neumann,1892,Postimees

Vali saatus

A. Chamisso järele.

Tõesti oleks väga palju
Minust siin maailmas saan’d,
Kui mind ‘poleks vali saatus
Igalpoolel takistan’d.

Tahtsin küll ka kuulust nime
Sõjariistul teenida,
Aga lahingusse minna
Üksgi kord ei julgen’d ma.

Laulukesi luuletada
‘Pole hakan’d katsuma;
Targaks meheks oleks saanud
Kui ma oskaks lugeda.

Naeste ees ma oleks õnne
Kätte saanud muidugi,
Kui nad mind ei oleksivad
Väljanaernud alati.

Ammu oleksin ma elan’d
Kui üks sündin’d rikas mees,
Kui mul oleks pisut raha
Iial olnud kukru sees.

Vürstidele kohut mõista
Oleks mulle passilik,
Kui ei oleks minu isa
Olnud väike-kodanik.

Tõesti oleks väga palju
Minust siin maailmas saan’d
Kui mind ‘poleks vali saatus
Igalpoolel takistan’d.

M. N.

Postimees nr 223, 5. oktoober 1892, lk 3.

saksa luule,autor määratlemata (saksa),Peeter Grünfeldt,1892,Postimees

Mis laenab?…

Mis laenab iludust päik’sele
Ja roosile magusat lehku?
Mis särab ja hiilgab tähtedest
Ja magusaks muudab õhku?
Mis kõlab ööpiku laulu seest
Nii igatsedes ja ilul?
Mis kohiseb voolavast oja veest
Ja särab kuupaistest öö vilul?

See üksinda a r m, mis südames..
A r m laenab magusust roosil,
Ja lehvib õrnasti õhu sees
Ja kõlab ööpiku laulust.
Ja laenete tants kui õhu voog,
Kuupaiste ja sätendav päike,
Kõik tunnistavad selgeste:
Arm üksinda ehib me käike.

Saksa keelest Linnuke.

Postimees nr 214, 24. september 1892, lk 2.

saksa luule,Leopold Feist,Peeter Grünfeldt,1892,Postimees

Liig hilja!

Su pääle kurvalt vaatan ma
Ja vaatan südame,
Ma näen, ma tunnen – süda su
Nüüd tuksub minule.
Ka sind kord kalliks pidasin,
Ei meeldinud sull’ see  –
Ja nüüd – ! – Mis pean veel tegema
Liig hilja, hilja see!

Oh, kudas kord nii palavalt
Sull’ tuksus minu rind!
Kuis ööd ja päevad otsata
Ma ihaldasin sind.
Oh, Jumal teab, kuis sinu eest
Ma palveid õrnaste
Siis tegin, olid armas mull’,
Nüüd hilja, hilja see!

Nüüd unustatud olgu kõik,
Kuis armu palava
Su vastu omast südamest
Meeltheites kisk’sin ma.
Ilm oma ilu kaotas
Ja päike hiilguse,
Kõik hääks sa oleks muuta võin’d  –
Nüüd hilja, hilja see!

Roos õieilus säramas
On päik’se paistuses:
“Kes on, kes tahab murda mind?
Ma suren kuumuses!”
Ja alles hilja eha-a’al
Sa astud aiasse  –
Roos juba närtsin’d vaiksesti  –
Liig hilja, hilja see!

Ja südame ja silma sull’
Ma vaatan kurvasti,
“Oh v õ i k s i d sa, sa hüüaks mind:
“Oh tule tagasi!”
Kuid asjata  – leek kustun’d on,
Ka viimen söeke…
Las hinata, mis surnud on,
Sest  – ah!  – liig hilja see!

Leopold Feisti järele Linnuke.

Postimees nr 210, 19. september 1892, lk 3.

Oskar von Redwitz,Määratlemata,1894,Postimees

Kaste-tilk

(O. v. Redwitzi järele.)

Sa kaste-tilk, kui vaatlen sind,
Mul pisar ilmub pilgussa
Kuis armastad sa lillekest,
Nii tahan üks kord armasta.

Küll lahutab sind päeva a’al
Su armsast päik’se palavus.
Kuid õhtul jälle ilmud sa.
See on tõest’ truuim armastus.

Kui sureb kallim päik’se käes,
Sa sured ta’ga rõõmsaste!
Ma vaatlen sind ja mõtlen siis,
Kui õnnis surm võib olla see!

Postimees nr 193, 3. september 1894, lk 2.

Oskar von Redwitz (1823–1891)
saksa luule,Adelbert von Chamisso,Mihkel Neumann,1892,Postimees

Asjata ootus

A. Chamisso järele.

Ju enne kui koidupuna
Meil’ päeva kuulutas,
Ma kartes akna all olin
Säält välja vaatamas.

Kui lõunaaeg kätte jõudis
Siis nukraks läks mu meel,
Mul jooksivad pisarad jõena,
Kuid lootsin: ta tuleb veel!

Nüüd öö on ju kätte jõudnud,
Mu ootus jäi asjata,
See päev mu elust on kadund,
Kust rõõmu ootsin ma.

M. N.

Postimees nr 187, 24. august 1892, lk 2.

saksa luule,Friedrich Schiller,Jaan Leppik,1898,Postimees

Mõistatus

Küll igamees madu vist silmas,
Ei maa pääl sündinud ta,
Kes kõigist kiirem maailmas
Ja kõigist vihasem ka.

Kuis tormab koledal kajal
Ta saaki tabama,
Ja surmab reisi rajal
Küll rüütli ratsuga!

Tal armas kõrge hari.
Ei lukk, ei riivgi või
Ta käigil olla vari –
Raudrüüd ta juurde tõi.

Ta nagu kuivan’d kõrred
Puud murrab korraga:
Ta rauda hõimust õrred
Võib põrmuks purusta.

Ei kaks kord ähvardanud
See ime elukas –
Ta tules surma saanud,
Ta suri surmamas.

Fr. v. Schilleri järele J. Leppik.

Postimees nr 183, 19. august 1898, lk 3.

autor määratlemata (saksa),Maria Kerg,1891,Postimees

Vaenelaps

Ma üksinda olen, kui taeva all lind,
Ei isa ei ema, kes juhatab mind.
Mu õnneks ja varaks mul jäänud on ainult
Mu säravad silmad, kui kaste nad vainult.

Tuul õõtsub puulatvades, sügis meil nüüd,
Mind kallike põlgab, mu vaene on rüüd,
Mul kulda ja hõbedat ehteks ei pole.
Ei igatsus kustu. Kõik tühi ja kole!

Sääl laened kohavad, ei rahust nad tea
Kui surm mind kosiks, vaev lõpnud siis pea! –
Mu valged roosid, mu lumivalge rüüd
Mind ehivad, rahu ja õnn siis mu hüüd.

Saksa rahvalaulu järele vabalt M. Kerg.

Postimees nr 154, 21. oktoober 1891, lk 2.

saksa luule,Johann Ludwig Uhland,Peeter Jakobson,1895,Postimees

Hirsau Jalakas

Sääl Hirsau varemetes
On kena jalakas,
Ta üle porsun’d müüri
On vabalt mühamas.

Ta juures hoidvad teda
Sääl kloostri varemes
Ei katust ole enam
Tal tüliks kasvades.

Et kitsa-müüridesse
Ei õhk, ei päike saa,
Seepärast üle müüri
Ta tõusis väega.

Nüüd neli seina näit’vad
Kui oleks varjuks nad,
Et tema kroon ja oksad
Võiks saada ilusad.

Ka Wittenbergi kloostris
Kord kasvas kena puu,
Ta lõhkus porsun’d lae,
Mis nõrk ja armetu.

Oh kõrge päikse vägi,
Sa hauad valgustad!
Oh taeva võim, sa tõused
Ja kõiki elustad!

Uhlandi järel P. J.

Postimees nr 153, 15. juuli 1895, lk 2.