Rubriigiarhiiv: Jan Zachariasiewicz

Kolm Lille

Kolm lille noorus nurmelt kaasa võtsin,
Kui tormilikul eluteele tõtsin;
Üht kinkis kallim, tõise sõbra käsi,
Ja kolmat helde emakene isi.
Ja ütlesin: kui andja süda truu,
Ta lilleke nii kaua õitsegu!

Pia õnn ja rõõm mul pisaratel uppus,
Ja lootus unenägu kust’ma kippus.
Sealt närtsis esite siis sõbra õis;
Ka armsakese and see järel käis.
Kuid haljaks jäi mu ema õiekene,
Ju t e m a a r m siis ainult igavene.

Zachariasiewiez’i järele J u l i e.