Rubriigiarhiiv: Emil Claar

Kuis tuli see

Emil Claari järele.

Kuis tuli see,
Et süda lõi tuksuma Sinule?
Ei tea ma!
Õrn kevade tuli, temaga
Soe pehme õhk
Ja õitsevad õied ja magus lehk;
Kuldkirjal lilledel seisis kroonil:
Sa kuninganna mu südame troonil!
– Kui võttiski see vangi minu.
Ja ilma midagi muud ma veel mõtleks
Ent Sulle ütleks
Olen ma Sinu!

Kuis tuli siis see,
Et ka Sina sattusid võrgusse?
Tead Sa veel?
Oh esite rääkis nii aralt Su suu,
Kuid Sinu meel,
See oli ju minu, see oli ju truu.
Aga Sul ehmu tõid õnnes ja ohus
Kombed ja kohus,
Kuid äkki sai julgeks Su meel
End armus sind aks ja näitsid,
Nüid paradiis meil eel,
Sest nagu mina Sinu,
Oled sa minu!

Ja et me nüid ühed oleme,
Teab iga lapsuke.
Nüid kurjad kadedad keeled
Ja mustad murdijad meeled,
Kui näevad Sind,
Et õnnis Su rind,
Ja kuidas Sul säravad silmad
Just nagu imede ilmad,
Ja kuidas Sul säravad silmad
Just nagu imede ilmad,
Ja kuidas Sul naeratus suul
Kui õilme roosipuul,
Siis ütlevad salati,
See olla mu musudest nii..
Las’ nad ütlevad, las’ nad mõtlevad,
Harjuma peavad nad ometi.

Gr.
Eesti Postimees nr. 9, 7. märts 1892, lk 2