Rubriigiarhiiv: Artur Paulmeister

Oh Alpi mäed!

Saksakeelest A. P.

Oh Alpi mäed, kui toredasti
Teid õhtu pilved piiravad,
Oh teaksite kui sagedasti
Mu mõtted teile lendavad.

Oh mahus Alpi sarve kõla
Nii vägev, siisgi vaikene!
Sa rõõmuks karme, valuks hella,
Sus rõõm ja valu ühtlasi!

Oh vaikne järv, su üle pinna
Küll metsad veelgi kohavad!
Oh millas jõuan mina sinna
Kus sinu laened säravad?

Ma laulan, kui veel õhtu valgel
Kõik puhtad õndsas vaikuses.
Siis pisaraid ma tunnen palgel
Ja igatsust mu südames.

Saaarlane nr 47, 19. november 1896, lk 3.

Enne — ja siis

Kord olin mina külas,
Kus ilus neiu elas,
Maailmal tundmata.
Ma tahtsin õrnaste
Üht musu omale —
“Ei ial,” ütles ta,
“Sa musu’ ‘saa!”

Kui lahkumise tunnil,
Ma armu õrnal sunnil
Ta juurde läksin nüüd —
Siis langes soojaste
Ta minu rinnale!
Üht musu tundsin ma
Ma huultela!

Ümberpannud A. Paulmeister.

Saarlane nr 28, 11. juuli 1895, lk 2.

Vanaduse kevade

Rückerti järele A. P.  – r.

Ma olin vanaks saanud,
Kurb kõlas minu viis;
Siis sind ma nägin, neiu,
Ja nooreks sain ma siis.

Ma tundsin talvet ligi
Kui langev haava leht;
Kui minu haua juurde
Veel ilmus kord üks täht.  –

Nüüd tahan mina õnnes
Nii kaua hõisata,
Kui viimaks mulla sülle
Ma heidan puhkama.

Sa õitsev roosipõesas,
Su õilmed tegivad,
Ei vanad armsad viisid
Veel rindus paisuvad.

Veel ükskord minult kõlab
Õrn armu-laulu hääl,
Et ööpikuks ma saanud
Su õitsva oksa pääl.

Saarlane nr 18, 6. mai 1897, lk 3.

Laulud järve ääres

Lenau järele A. Paulmeister.

III

Läbi metsa lähen mina
Sagedast õhtu a’al
Järve kaldale ja mõtlen
Sääl, mu neiu, sinu pääl!

Siis kui öö end välja laotab,
Kuu end näitab taeva seest,
Kõrkjad sala kohisevad:
Siis ma nuttan tasakest’.

Ma kui kuuleks siis su hääle
Läbi öise vaikuse
Ja kui kauks ta viimaks ära
Järve sügavusesse.

IV.

Pilvi ajab tuul
Üle metsa, soo,
Aga siisgi nad
Rahu mull’ ei too.

Kõrgeist pilvedest
Välgud langevad.
Ma kui näeksin sind
Järvel kõndivat.

Sa kui lendaksid
Selles loodus’ väes
Ja su juukste salk
Lehviks tuule käes.

V.

Vaikselt üle järve pinna
Kumab ilul lahke kuu.
Hõbedases roosi ehtes
Paistab kaldal iga puu.

Mina vaatan nuttes maha.
Kui ma su pääl mõtlen nüüd
Tungib minult hingest läbi
Nagu vaikne palve hüüd.

Saarlane nr 15, 17. aprill 1897, lk 3.

Laulud järve ääres

Lenau järele A. Paulmeister.

I.

Üle järve lahkub päike;
Vaikseks jääb mu üksik paik.
Lembri oksad lang’vad vette –
Ja see on nii sügav vaik.

Ju ma lahkusin mu armsast:
Silmist jooksvad pisarad!
Kurvalt kohavad siin lembrid,
Kõrkjad tuules kiiguvad.

Minu kurvastuse sekka
Paistad sina trööstides,
Nagu eha-täht veepinnalt
Vastu paistab särades.

II.

Öö ju jõuab; pilve salgad
Toovad vihma; valge vaht
Tungib marul kalda poole.
Järv, kus on su eha-täht?

Aga järvelt vastu paistab
Ainult pimedus ja öö. –
Ei ka sinu arm ei tungi
Minu kurvastusesse!

Saarlane nr 13, 1. aprill 1897, lk 3.