Järve kaldal

Järv puhkab vaikselt, linnud hing’vad,
Kõik loodus langeb unele,
Öö jõuab kätte, tähed hiilg’vad,
Kuu tõuseb taeva võlvile.

Järv puhkab vaikselt, puude lehed
Veel õhtu õhul kohavad,
Kõik lilled vaikse järve kaldal
Nad õhtu palvet pidavad.

Järv puhkab vaikselt, taeva võlvil
Kõik tähed löönud särama
Oh inimene jäe ka rahul’;
Sest sina piad ka hingama!

Eestistanud Aug. Õieleid.

Valguse lisaleht nr 10, 18. märts 1892, lk 88.

Ingel

(Ангель).

Pea longus, hiilgav ingel seisis
Kord Eedeni a’a väraval,
Ja vanatont see vihas reisis
Just põrgu kohas üleval.
Ma salgajal ja kahtlustajal,
Kui head vaimu silmas ta,
Siis esimest kord eluajal
Lõi puna palgel leekima.
“Mind vabanda,” nii ütles “vana,”
“Sa muidu pole hiilgand siin;
Mul mõndagi nüid ilmas kena,
Ma mõndagi siit kaasa viin.”

Pushkini järele Lennula.

Valguse lisaleht nr 10, 12. märts 1891, lk 80.

Palve

(Молитва).

Mu usk on küll puhas,
Mu palve küll palav,
Ka siiski on usule
Haud alles pime.
Kes annab mull’ kuulmist?
Kes nägemist annab?
Kes sügavat tundmist,
Mis südames, annab?
Mis elu on hingel,
Kui puudub tal süda?…
Küll risti, küll hauda,
Küll taevast küll maad,
Ja asjade algust,
Ja miks on kõik tehtud,
Kõik seda meilt Looja
On katnud ju kinni;
Need igavest pannud
Ta pitseri alla!
Ei seda saa lõhku
Maailmad, kui kauvad,
Ei sulata tuli
Ei uhu tend veed!
Sa andeks mull anna
Oh Issand, mu pisart,
Mis õhtuses palves
Täis armastust Sulle
Siin pimedas hiilgab.

Koltsovi järele Lennula.

Valguse lisaleht nr 10, 12. märt 1891, lk 80.

Elu-karikas

Me’ joome silmad katte all
Siin elu-karikaid;
Kuld ääri märjaks kasivad tall
Me’ omad pisarad.

Kui aga langeb surma eel
Meil kate silmi pealt
Ja keik, mis armas elu teel,
Kaub ühes jäädavalt,

Siis näeme: tühi põhjani
On kuldne karikas,
Jook paljas mõte oligi,
Mis meid nii meelitas.

Lermontovi järele J. Umblia.

Valguse lisaleht nr 10, 2. juuni 1890, lk 80.

Klooster Kaukaasuses

All orus kahe kingu vilul
Üks püha klooster asumas;
Ta ümber halja pärja ilul
Lehtpuude riad kasumas,
Nii vilkus õhtu videvikul,
Kui pime viibis kuristikul,
Lamp noore nonni akna peal.
Mindaali puie salustikus,
Kus ristid seisvad ridastikus,
Kui vaiksed hauu’de vahtijad,
Seal lin’de koorid laulsivad;
Ja kalju kurgust vulisedes
Lõik läted jahe laenega
Ning ripp’va kalju kulmulla
End sõbralikult ühendades,
Nad mööda vainuid õitsevaid
Siis vool’ma tõttsid sedamaid.
Mäed paistsid kaugel põhja rajal,
Kus hommikuse koidu ajal,
Kui tasa oru vaikuses
All hallid suitsu sambad jõudvad,
Ja ida pool’ end pöörates
Muesiinid rahvast palvel’ nõuudvad;
Ja kõrgelt tornilt mahedalt
Kell püiab uin’jaid äratada
Sell vaiksel tunnil pühakalt;
Kui mööda väikest jalgtee rada
Vett tooma, alla, virgaste
Läeb noor Grusiini neiuke,
Nad valgeis lume mundriets,
Kui müirid hõbe hiilguses,
End taeva telgil tähendasid;
Kuid loode tunnil paista lasid
End kuues purpur punases.
Nei’ keskel, pilvi tülitades,
Pead kõrgem teisi kehetas
Kasbek, Kaukaasust valitsedes,
Kui preestri riides hiilgavas.

Lermontovi järele M. Ollino.

Valguse lisaleht nr 9, 24. mai 1890, lk 71-72.

Igatsus võeralmaal

Ühe Prantsuse lauliku järele: A. H. T-d.

Kodu kaugel, Pisar laugel,
Maha jäenud kallim rand;
Kurvad tunnid, Saate sunnid,
Kallimat m’ult ära kand…

Sala köied, Elu õied,
Närtsitanud minu eest;
Kurvad salmid, Leina valmid,
Loovad tundmed silmaveest.

Varju kujus, Õnnes ujus,
Minust mööda tulevik…
Õnne pakkus, Veel mull vankus,
Lootsin olla õnnelik.

Kõrged looted, Õnne ooted,
Leitsid aga udu öö..!;
Elu tuuled, Vaenu huuled,
Murdsid siin mu südame!!

Valguse lisaleht nr 9, 23. veebruar 1893, lk 76.

Laul armastusest

Oh ütle mull’, kas lõo siis Sinu süda
Sull lulle rindas tuksvalt, tormikalt?
Kui uimastuses Su ees mina seda:
“Sind armastan,” Sull avaldasin hellalt?

Siis kui ma armastusest uimastuses,
Su nime mitu korda hõiskasin?…
Siis kui Su käsa õrnalt pigistades
Seal oma sülle vaikselt ära petsin?…

Kas mäeletad veel tõesti seda tundi,
Kui armastust ma avaldasin Sinu ees?
Kas tundsin siis ka Sina armu sundi
Kas lõi Su süda äritatult rinna sees?

Ивань Белоусовь‘i järele: Aug. Õieleid.

Valguse lisaleht nr 9, 11. märts 1892, lk 80.

Laulu vägi

Ära vaeva ennast mõttes,
Ära puutu haiget rinda sa,
Ja kõik, mis enne oli elus
Nüid igaveste unusta.

Sest mööda läinud mälestusest
Ei või su rind end paranda,
Oh ära nuta kurvastusest,
Sest laulu sulle laulan ma.

Laul üksnes võib su kurbtust muuta,
Su haiget rinda elusta,
Siis õitsed sa kui lilled, lehkvad,
Kevadel seal õitsevad.

Ивань Белоусовь‘i järele: Aug. Õieleid.

Valguse lisaleht nr 8, 25. veebruar 1892, lk 72.

Hiir ja Rott

(Мышь и Крыса)

“Kas kuulsid, naaber, uudist ka?”
Hiir jookstes rotil’ pajatas.
“Kaks sattun’d kimpu lõviga…
Või nüid meil’ põli tulemas!”
“Ä’ rõemusta, mu kullake,”
Nii kostab rott siin hiirele,
“Ä’ looda tühja õnne peal’;
Kui küined lahti peasvad teal,
On lõvil päevad loetud ka:
Ei kassist keegi jagu saa!”

—–
Eks nähtud ole siin ja seal:
Kui kardab argpüks mõnda,
Siis mõtlen ta, et selle peal’
Ka teised vaatvad nõnda.

Krõilovi järele Lennula.

Valguse lisaleht nr 8, 20. veebruar 1891, lk 64.

Lähen üksi välja maantee peale

(Lermontovi laul: Выхожу один я на дорогу.)

Lähen üksi välja maantee peale:
Läbi udu läigib liiva tee;
Vaikne öö; nõmm kuuleb Looja heale,
Tähega seal räägib täheke.

Taeva süles pühandus ja ime!
Maailm hingab sini hiilguses…
MIks mu süda nõnda haige, raske:
Ootan mõnda? Olen leina sees?

Ootus ei mu südamesse mahu,
Ei ma kurda, mis on mööda läind;
Otsin vabadust ja hinge rahu,
Oleks unustus ja uin kõik viind….

Ei ma tahaks tunda surma võimu,
Igaveste sooviks uinu’ nii,
Et mull ihus liikmas elu vaimu,
Et ma vaikselt, tasa unes hingakski;

Ja et ööl ja päeval kõrva laulaks
Mulle armastust üks magus heal.
Et mu üle kahinaid ma kuulaks
Halja tamme ladvast haua peal.

C. M. Redlich

Valguse lisaleht nr 8, 19. november 1887, lk 2.

Lapsed

Tulge jõudke siia, armsad lapsed,
Rõemsalt vaatan teie mängi pealt,
Sest see mõnda, mõnda rasket muret
Lahkelt kergendab mu südamelt.

Homiku poolt avanud te’ akent,
Et salt päik’se tõusu vaadata,
Nagu pääsukesed on te’ hinged,
Võt’vad ilmas vabalt lennata.

Linnukeste laulud, metsa kohin
Kevadel on teid nii elustand,
Aga sügise ja lume tuhin
Minu rinda rusud valusalt!

Mis toob ilm veel rõemu, kui ei ükski
Lapse silm meil’ enam naerata?
Ja meid saatus sala varju kujul
Võtab surma unel’ suiguta…!

Mis kui taevalikus koidu valges
Meile õetsutanud lahe tuul
Toome puust, kus noored õrnad pungad
Pakatavad kenal lehe kuul.

Seda olete ka ilmas, lapsed,
Teid siin suuldleb kevadine päik’,
Teid siin hällitab veel õrnal oksal,
Kus teid veel ei koorma elu käik.

Oh siis tulge, armsad lapsed; sest et
Seda, mis teil’ elu kevadel
Linnud armsalt laulvad rõemu kooris,
Võiks ka kosta minu kõrvadelt’!

Oh! mis võib meil jäed’vat õnne tuua
Ilmas kõrge teadus sinu valg’,
Kui siin õndsat, taevalikku hiilgust
Üksnes avalda võib lapse palg’!

Lapsed, teie laulate meil laule;
Sest teil õites kaetud elu nurm.
Teie üksnes elate siin luulel,
Vaiksus on siin ilmas lõpp ja surm?

Longfellow’i järele Alex. T—v.

Valguse lisaleht nr 8, 16. veebruar 1893, lk 68.

Kivi ja vihmauss

“Mis kära teed sa siin, sa rumal vihma hoog!
Eks vaatle ometi, kas pole patu roog!”
Nii vihma sajatas, kord kivi põllu sees,
Mis ammust ajast ju, siin kündjal tüliks ees:
“Ja rõemus pealegi ta üle rahvas nii!
Mis kasu teinud ta siis nõnda ometi?
Küll ammu oodeti, kui kallist sõbra meest
Nüid kõigist sadaski paar tundi pilve seest!
Ma aasta-sajad siin: nii vagane ja vaik,
Kus tõugatakse mind, seal on mu asupaik;
Ja siiski tänu ma ei kuule kunagi,
Lä’eb keegi mööda mu’st ei lausu sõnagi.
Tõest õigest’ öeldakse: täis valet on maailm,
Ka iial näinud pole siin õigust minu silm.”
Pea ometi kord suu!” seal hüidis Vihma-uss,
“See vihma märjuke on päris õnnistus!
Ta’st põudne põlluke uut jõuudu rammu sai
Ja põllumehele head lõikus’ lootust tõi;
Ning miks ei märka sa, et sinust ühtki head
Ju pole põllus siin, sa tüliks veel, kas tead!”

——–
Nii kiitleb mõni mees, et ametis on ta
Siin selle valla sees ju teenin’d elu a’a,
Kuid seda ‘p märkasin, et kohta täidab ka,
Kui põllus kivigi, niisamma kasuta.

Vene keelest Krõilovi järele G. Soom.

Valguse lisaleht nr 7, 11. märts 1890, lk 56.

Unenägu

Ma näen sind iga ööse unes
Nii armsaste mull’ andvat kätt,
Ja sinu jalge ette lang’des
Ma valan valu’st silma vett.

Mu peale õrnalt vaatad sina
Ja vaikselt pead raputad;
Su armsalt läikvaist silmist mina
Näen pisaraid seal voolavad.

Mull’ kõrvu sala sosistasid
Üht mahust sõna viimaks seal,
Üht lille kimpu mulle lõiksid
Ja panid minu rinna peal.

Kui aga ärk’sin unest üles,
Ei lille kimpu rinnal näin’d;
Ja sõna, mis nii armsalt kõlas
See oli meelest ära läin’d.

Heine järele: August Läänela.

Valguse lisaleht nr 7, 9. veebruar 1893, lk 60.

Kes sa oled?…

Kui hommikuti mööda
Ma sinu majast vast lähen,
Siis teeb see rõõmu mulle,
Kui sind ma aknal näen.

Pilk lendab su sõstra silmist
Sääl küsimine on sees:
“Kes oled sa, mis sul puudub,
Sa võõras haige mees?”

“Ma olen Saksa laulik,
Mind tunneb kõik Saksamaa;
Kui üle loed kuulsamad nimed
Sääl minu nimi on ka.

Ja mis mul puudub, sa väike,
See puudub mõnelgi siin;
Kui üle loed raskemad valud
Sääl hulgas on minugi piin.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus Aeg nr 66, 30. detsember 1899, lk 2.

Kaisutus

Öö vari on ilma üle,
Suur meri kõik udu sees…
Sääl kohiseb laenete süle
Ja midagi valendab vees.

Mu juurde laenete kaisust
On ilmunud mereneid,
Tal rinnad pääsevad paisust:
Loor langeb, mis kattis neid.

Näkk rõhub mu rinnale enda,
On sellest vaeval mu rind.
“Miks pigistad rskelt nendea
Sa, vesineitsike, mind?”

  “Sind pigistan ma, kuis jõuan,
Suud hoian sinu suul;
Ma sinult sooja nõuan,
Sest jahe on öösene tuul.”

Kuu pilvede vahel vilgub;
Ta palgel on uduloor…
“Su silmist pisaraid tilgub,
Sa vesineitsike noor.”

  “Ei tilgu säält pisaraid praegu  
Ehk silm mul küll on märg:
Veest tulin ma hilja aegu 
See  selle tagajärg.”

Ja kajak karjub kui nutul,
Kõik meri on kihamas.
“Su süda tuksub nii rutul,
Sa merehaldijas!”

  “Mu süda tuksub, ma tean;
Ta tuksub, kui tormi sees,
Sest et sind kaisus pean,
Sa asrmas, kallis mees.”

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 66, 30. detsember 1899, lk 2.

Armastuse maitsemine

Sääl üleval mäe otsas
On loss, täis toredust;
Kolm ilusat neidu on lossis,
Neilt maitsesin armastust.

Mind laupäev musutas Jette
Ja pühapäev Juulia;
Ja esmaspäev Kuningunde,
Oh kudas mind muljus ta.

Kuid teisipäev oli pidu
Mu lossi preilidel,
Kõik naabruse herrad ja daamed
Sääl olivsd võõrusel.

Mind aga ei kutsutud mitte,
Halb oli see nende poolt,
Sest tädid on märganud seda
Ja naeru eest kannud hoolt.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 64, 17. detsember 1899, lk 3.

Aeg tulnud…

Aeg tulnud, et täie aruga
Käest viskan lolluste saua,
Ma olen kui kommeti mängija
Ju teinud kommetit kaua.

Kulissid need olivad maalitud
Kõik kindla romantika nõudel,
Mu kuub oli kullal tikitud
Ja sõna käis kundmuste sõudel.

Ja kuna mul ettevaatlikult
On lollused visatud välja,  
Ma ometi tunnen õnnetult
kui heidaksin ikka veel nalja.

Oh Jumal, ma naljal sest rääkisin,
Mis oli tõe hinnas.
Ma surevat võitlejat mängisin,
Surm oli enesel rinnas.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus aeg nr 63, 14. detsember 1899, lk 3.

Salamanka vallil

Õhk on kosutav ja puhas.
Väljas Salamanka vallil
Sääl ma armsa donna kaasas
Kõnnin suve õhtul kallil.

Donna peene piha ümbert
Hoian mina kinni käega.
Ja ma tunnen õndsal sõrmel,
Kudas rind tal tuksub väega.

Läbi pärnapuude lendab
Korraga üks sala sahin,
Sügavusest selgelt kuuldub
Veski ratta kartlik kahin.

Oh, sennora, aiman seda:
Siin nad kaua mind ei salli,
Ei küll enam kõnni meie
Üle Salamanka valli.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus Aeg 60, 3. detsember 1899, lk 3.

Kaunimad daamed…

Ja, sõber, siin pärnade vilus
Küll leidub su südame roos.
Siin käivad hiilgavas ilus
Kõik kaunimad daamed koos.

Nad õitsevad säravas siidis,
On kirjud värvikalt;
Neid liikuvaiks lilledeks kiitis
Üks laulik osavalt.

On sulis-kübaraid valgeid
Ja türgi sallisi;
On ilusaid roosi-palgeid
Ja luige kaelasi.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 55, 16. november 1899, lk 3.

140853904