Rubriigiarhiiv: Nelipuhi-Leht

Noor süda

Nad ütlevad, ma vana
Ei, pole tõsi see,
Küll iga minul kasvab,
Kuid süda on nooreke.

Eks vaata, kuda loodus,
On ehtind enese?
Ta noor on ikka aina,
Ei ial vanane.

Küll vahest talv ja sügis,
Tad nagu vanandab.
Kuid tuleb aga kevad’,
Ta kohe nooreks saab.

Nii minu põues lugu
Kui looduses sa näed,
Sääl süda tunneb sooja,
Ei köida t’ad külma väed.

Ma tunnen elutungi,
Ja lootusid aina veel,
Mu hinges elutseb tuli,
See soendab mind eluteel.

Mis kõrge ja kaunis ja auus,
Selleks täidab mind vaimustus,
Ja piisalt põues peidus,
On aina noor – armastus.

Soomekeelest K. H. järele.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 12.

Köike alga Jumalaga

Ümberpannud Ida.

Sa kõike alga Jumalaga!
Ja lapselikult teda usu täiesti,
Sa oma jõuu pääl’ ära looda;
Sest a l a n d u s sind hoiab langemast
Sa kõike alga Jumalaga:
Kes teda juhiks võtvad teel,
Eesmärgile need saavad ikka;
Neil kõigil kinni’tud on meel.
Sa kõike alga Jumalaga!
Siis väge jõudu saadab ta.
Võid rõõmsalt tegu lõpetada,
Sest see on tehtud Temaga.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 9.

Pühade tundmus

Kuis ülendad sa vaimu pörmuvilust,
Sa kullast särav kevadene päik’!
Ilm hiilgab nagu lehtla rõõsast ilust –
Kus ial astun – öitsva lille läik!
Mind meelitamas metsa saladusse
On ihaldavalt hõiskav linnu-koor;
Nii sammun jälgedeta sügavusse,
Kus ringi roheline metsaloor.

Mis magus õhk siin tõuseb lilleluhas,
Kus loodus sajakordselt sigineb
Ja kaugelt tornilt kella hääl nii puhas
Säält õhulaintel lahtelt ligineb.
Ja puude ladvul heljub mahus müha –
See ohvri õhk käib taevavõlvini –
Ma tunnen nüüd, et siin see paik on püha,
Ja sõnatumalt vajub põlvili.

Ma tunnen eluvaimu tulekeeli
Siin mööda lehvivat mu otsa eest:
Auukartus täidab täitsa minu meeli
Siin ajalikust mõista igavest.
Ei mõte enam palve sisse mahu –
Kaob värviilu päik’se helgissa,
Ja minu rinnas hingab önnis rahu,
Mis ühtgi tunnistust ei tarvita.

E. Geibel’i järele Elise Aun.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 3.