Rubriigiarhiiv: saksa luule

Ema ja laps

J. Sturmi järele A.

“Oh armas ema, miks hiilgavad
Mu õe silmad, nii ilusad?
See hiilgus on ikka elav ja uus,
On kaunim, kui ilu me jõulupuus.”

“”See tuleb küll sest, mu lapsuke,
Et arm on täitnud ta südame:
Ta sooned kõik armust tuksuvad.
Sest armust ta silmad ka hiilgavad.””

“Oh ema, mu ema, kuis armastan sind!
Kas hiilgab mu silm ka? Küll tuksub mu rind!”
“”Nii selgest’, kui kuld.”” “Ja sinu silm,
Mu ema, on kaunim, kui kõik see maailm.”

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 51, 20. detsember 1895, lk 405.

Palve,

P. Friedheimi saksakeelne laul K. E. Sööti tõlkes.

Oh jätke sõbrad, üksinda
Mind oma valuga:
Mu süda jätke puutmata
Ja kurbdus nõudmata.

Sääl selget silma, oh kui truud!
Mind siisgi petsivad;
Üks sõna kindel, siisgi tal
On järel pisarad.

Kõik möödas, väljas puhub tuul,
Mu tali algand ka.
Mu süda ütlemata kurb
Ta jätke puutmata.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 47, 22. november 1895, lk 371.

Elu ja surm

R. Schweitzeri järele M. Kampmann.

“Mis on elu, isa?” “”Võitlus, laps, on ta
Milles mõõgad murd’vad, kilbid kärisevad,
Milles südikamad tihti värisevad,
Milles selgem silm ei päikest seleta.””

“Mis on surm, mu isa?” “”Rahu, laps, on ta;
Kui on möödas tapeluste kole kisa,
Oma ingli saadab alla taeva Isa
Ütlema, et võitlemisest vaba Sa.””

“Las’ mind surra, isa. Hirm mul on
Seista keset vihasemaid vaenumehi!”
“”Laps, Su pääd ei muidu taevas ehi
Eluvõitlusväljal saadud auukroon.

“”Ehk on kihvtine küll vaenumehe nool,
Nõdru kaitseb taevas langemise ajal,
Inglid saadavad sind järsul elurajal,
Armas laps, ja Jumal ise igal pool!

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 43, 25. oktoober 1895, lk 341.

Polykrates’e sõrmus

(Fr. von Schiller’i järele.)

Ta kõndis koha katuksella
Ja vaatas Samoselle alla,
Mis tema valitsuse all.
“See saar on ammugi mo väes,
Õnn tõeste on minul käes!”
Ta kiitis võeral kuningal.

“Sull jumalad on armu näitnud,
So alamateks endal heitnud,
Kes enne sinu sarnased.
Ent elab üks võib kättemaksa;
Ei õnnelikuks kiita jaksa
Ma sind, kui valv’mas vaenlased.”

Veel alles rääkis külaline,
Kui Miletist üks sõaline
Tõi sõnumiku ülemale:
“Nüüd isand, ohvri leegid loitku
Ja võidusõnum varmalt leidku
Sind piduliku pärja alt.

“So vaenlast oda surma sundis,
Siis Polydor mull käsku andis,
Sull tuua võidusõnumeid.”
Ja mõlemate ehmatuseks
Ta näitab varmalt võidutäheks
Üht tuttavat ja verist pääd.

Järsk jälestus seal võerast täidab,
Ta pilkus mure ennast peidab:
“Oh ära õnne usalda!
Veel sõudvad laened laenetella,
Kui pea laiali ei pilla
Neid maru, õnne hävita!”

Ta öeldud sai seda vaevalt,
Kui võidu-kisa mitmelt laevalt
Tal kostis kõrvu sadamast.
Vaat’, kalli kodumaale, randa
Et võerast vara varjul’ kanda
Nüüd lendvad laevad ladusast.

Küll kõrge võeras imeteleb:
“Sull täna õnn veel naerateleb,
Ent karda tema kadumist!
Jo ranna ligi laevahulgad,
Kust Kreta suured sõasalgad
Sull ähvardavad tasumist.”

Ja enne veel, kui lausel lõppu,
On lehvitamas mitu lippu,
Ja tuhat heali hüüdvad: “Võit!
Torm tuiskas vaenlast üle mere,
Ei vaenu-vanker enam veere,
Jo möödas, lõpnud sõa-sõit.”

See võit teeb võeral kartust, hirmu.
“Tõest, saatus sulle annab armu;
Ma siiski värisen so eest.
Kui jumalad sind kaitsevad!
Ei tegemata rõõmupäevad
Ent lase leida ilma seest.

“Ka mull läks elu ilusaste,
Sest taeva armu koidu-kaste
Mo valitsust viis õitsele.
Seal kautasin kalli vara;
Mo ainus poeg ta suri ära.
Ma maksin võla õnnele.

“Kui tahad ärapöörda häda,
Siis jumalatelt palu seda,
Et paariks õnn end valuga.
Ei mina õntsat otsa näinud,
Kus jumalad on võersil käinud
Ja külvand õnne kuhjaga.

“Kui jumalad ei seda anna,
Siis sõbra sõnu meeles kanna
Ja kuku ise kahjusse.
Mis kõige enam sinu süda
Võib kalliks kiita, võta seda
Ja viska varmalt meresse.”

Siis pajateleb pelgval meelel
Tal tõine: “Kõigest mis siin saarel
See sõrmus kallim vara küll.
Ma viskan vete-vainudele
Ta ohvriks, viha-jumalaile;
Ehk andekstavad õnne mull.”

Kui hommikulla pilve piirelt
Jo paistis päike, sammus kiirelt
Seal kuningale kalamees:
“Vaat’, võrkudega t’na sala
Ma püüdsin selle suure kala;
Sull toon, mis leidsin mere-vees.”

Kui kokk sai kala puhastanud,
Ta ruttab, ära ehmatanud
Ja hüüab rõõmsa pilguga:
“So sõrmust, isand, mina leidsin,
Ta kala kõhust välja võtsin;
Sull õitseb õnn tõest piirita!”

Seal hirmul ütleb külaline:
Ma koju lähän, õnneline,
Mo sõber ei või olla sa.
Sull hukatust toob kade jumal,
Ma ruttan, peastan elu omal.”
Ja kiirelt läks ta laevaga.

— x —

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 37, 19. september 1881, lk 1.

Pääsukesed

Heine järele J a k o b J ä n e s.

Ma metsas kõnnin ja nutan,
Vint laulab puu oksa pääl;
“Mis üle sul, sõber, see kurbdus!”
Nii peenelt küsib ta sääl.

Hää linnuke, pääsukesed
Vast seda sull’ ütlevad!
Mu armsama aknal neil pesad,
Sääl tihti istuvad nad.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 34, 21. august 1896, lk 165,

Kaugel, kõrges…

H. Büttner’i järele.

Üksikud mägede ladvad,
Üksik ka meri, nii lai!…
Maailma loomisest mõtteid
Tuul üle säält hõljudes tõi.

Nad mõlemad päratu kaugel
Ja suured nii lõpmata,
Ja just, nagu valitsev saatus
Nad kalgid ja armuta!

Ei koha sääl haljemad metsad,
Ei kuulu sääl laulmise häält,
Ei ial, kui kevade kinki,
Näe lehkavat lille sa säält.

Ei asu sääl soojemad soovid,
Ei õnnestav mõtete lend
Kuid avamas kohutav-võimsalt
Kurbmeelsuse väravad end.

***

Läeb läbi halja metsa
Õrn unenägu ööl,
See tasa kõigub, kohab,
Täis iludust ta veel.

Ja kõrge taeva võlvi
Nii särab tähte ra’ast;
Mul on, kui räägiks nemad
Küll igavest a’ast.

R. Hansson.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 30, 24. juuli 1897, lk 198-199.

Oh armasta, kui kaua võid!

Ferd. Freiligrathi järele K.

Oh armasta, kui kaua võid, oh armasta, kui kaua saad!
Küll tuleb tund, küll tuleb tund, kus kalmukünkal kurvastad!

Ja selle eest sa kanna hoolt, et arm sul põleb südames,
Nii kaua kui üks kallis hing, sull ohverdab end truuduses.

Ja kes sul südant lahti teind, oh tee sel, mis sa jõuad, heaks!
Sa rõõmusta tad iga pilk, ei ta su pärast nutma peaks.

Ka oma suud sa valitse pea pääseb sõna õigelt teelt!
Oh Jumal, see polnud kurjaste kuid teine läeb ja peksab keelt.

Oh armasta, kui kaua võid, oh armasta, kui kaua saad!
Küll tuleb tund, küll tuleb tund, kus kalmu künkal kurvastad!

Siis langed sinna põlvili ja peidad silmad rutuste
Ei näe nad kallist ialgi sääl pika, niiske rohusse.

Ja hüüad: “Vaata kõrgelt sa, su haual nutan pisaraid!
Oh anna andeks, unusta, et minult palju kurbdust said!

Kui ta ei kuule, ei sind näe, ehk sa küll palud alati,
Ei ütle ialgi ta suu: Sull andsin andeks ammugi!

Sull andeks andis ta, kuid silmavett on liiaste
Ta sinu pärast valanud, jäe vait ta läinud rahusse!

Sest armasta, kui kaua võid, sest armasta, kui kaua saad!
Küll tuleb tund, küll tuleb tund, kus kalmu künkal kurvastad!

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 27, 5. juuli 1895, lk 212.

Kuis võin sind unustada!

H. von F a l l e r s l e b e n i järele — J. L e p p i k.

Kuis võin sind unustada!
Ma tean, mis mulle sa;
Kui ilm su häädust, armu
On unustanud ka.
Ma laulan, hüüan lõpmata:
Mu mõrsja on mu isamaa!

Kuis võin sind unustada!
Sa meeles alati;
Ma s’uga ühendatud
Nii rõõmus, rõhkesgi,
Ma tahan su eest võidelda,
Kui ial tarvis, surra ka.

Kuis võin sind unustada!
Ma tean, mis mulle sa;
Nii kaua kui veel elu
Ja armu maitsen ma,
Ma ikka ihkan ilma sees,
Et oleks väärt su armu ees.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 27, 3. juuli 1896, lk 109.

Õhtu pühitsemine

Saksakeelest J. Kunder.

Kui kõnnin eha ilul veel
Ja seisan sinu akna eel,
Siis näen sind tumel valgusel
Su inglipale hiilgusel.
Sääl punud palmid lahti sa,
Nad lang’vad sülle hulgana.
Sa paned käsi kokku siis
Ja palud tasa, lilleõis:
Oh palu mulle rahu ka,
Mu kauneim taevas oled sa!

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 18, 1. mai 1896, lk 37.

Ema ja laps

Chamisso järele J. Leppik.

1.

Kuis hädaks saanud ajas
Rõõm ella heidele!
Ta üksi koles majas
Ja nutab ärdaste.
Ta armsa lapse pannud
Nad kitsa kirstusse,
Ja leina laulul kannud
Siis vilu hauasse.

2.

Kui valge kirstu pääle
Maa kukkus kalmusse
Ja tumelt tegi hääle
Mis kuulda ülesse,
Siis valu eide rinda
Sääl täitis lõpmata
Ja kattis mulla pinda
Ta pisaratega.

3.

Kui kevadises ilus
Päev paistab kõigile,
Eit istub üksi vilus
Ja nutab nukraste;
Kui teistel valu võtab
Öö oma rahuga,
Ta oma kambri tõttab,
Et last sääl leinata.

4.

Nii jällegi tall nuttes
Ei silmi tule und,
Ja lapsest sonib jutus
Ehk käes küll kesköö tund.
Ta oma lapse rammul
Näeb ukse avama,
Ja endsel kergel sammul
Siis juure ruttama.

5.

Oh ema, maa sees rahus
Ei või ma viibida,
Et minust alles lahus
Sa nutad lõpmata.
Su pisaraid näen mina
Mu hauda voolama,
Mu särgike ja lina
Kõik märjad nendega.

6.

Oh ema, naerul sinna
Mu kalmu kambrisse
Hääd õhku lase minna,
Siis kuiv sääl uueste;
Siis sinu selget silma
Laps vaatab rõõmuga,
Nii kuda õitsvat ilma
Siin enne vaatas ta.

7.

Oh ema, ära nuta!
Mis pisar voolab sull’?
Sa parem alla rutta,
Kus asu antud mull’!
Sääl oma last, sa kaisus,
Võid armul kallista,
Kui pehme lille haisus
Võid rahus uinuda.

8.

Nii troosti sõnu tema
Sääl kuuldi rääkivat;
Sest tunnist saadik ema
Ei nähtud kaebavat.
Küll kahvatas ta palge,
Kuid silm jäi selgeks tal:
Ta läind, kus päeva valge,
Ei ial paista all.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 15, 12. aprill 1895, lk 118—119.

Vara kaevaja

(Göthe järele.)

Käisin palju päevi ära,
Tasku tühi, raske süda.
Vaesus kõige kangem häda,
Rikkus kõige armsam ande!
Kuulsin kus on vana vara:
Tahtsin kaevada ja saada,
Kui ka hingest ilma jääda —
Kirjutasin verest vande.

Siis ma tegin tähta, jooni,
Seadsin salmi sala sõnu,
Pandsin manu muidu mõru:
Lõppis nõnda nõidumine.
Otsisin siis õnne soovi;
Kaevasin siis kulla pärast
Vana-aja vara pärast.
Öö oli torm- ja tuuleline.

Nägin kaugel küünla tule,
Tuli nagu taeva tähte
Lähemale silma nähte,
Kui kell keskööd teada andis.
Ei nüüd aitnud pelglik pale.
Valgeks sai siis pilkne pime
Läbi kuldse kausi ime,
Keda kena poisik’ kandis.

Nägin silmad ime ilus,
Lillepärg pääs poisikesel.
Siis ma ilu imestusel
Tulin talle lähemalle.
Ja siis pois mind juua palus.
Arvasin: Ei iial ole
Selle lapse selge pale
Paisund põrgu-targa talus.

Joo siit uue elu rammu!
Siis saad õpetusest osa.
Ei siis tule öösel tasa
Iial siia soosse sina,
Asjata so töö siin ammu.
“Päeval töö ja pärast püha,
“Pärast higi istu maha.”
OIgu sinu nõia-sõna.

— n —.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 9, 27. veebruar 1882.

Kiriku kell

(Göthe järele.)

Üks laps ei tahtnud iialgi,
Iial kirikusse minna,
Ta pühapäeval pealegi
Läks muidu sinna tänna.

Küll ütles ema: “Kella heal
Jo palub, palvel’ tõtta;
Laps mõtle kella kutse peal,
Kui ei — ta võib sind võtta.”

Laps mõtleb: Kell on kinni seal
Ja kõrges — kaugel, kinni.
Laps juba väljas vainu peal, — —
— Kes teab, kas kell on kinni?

Ei kuulda enam kella healt.
Mo ema nalja heitis.
Oh vaata! Kes see sõuab sealt?
Kell ema noomi täitis.

Kuis rühib ruttu kir’ku kell!
Kuis kohkus lapse süda!
Kell ruttab, mõte lapsukel
Et kinni katab teda.

Ja hirmu tõttu ruttab siis
Laps nii kui iial läheb.
Kuis jäivad maha mets ja iis!
Ees juba kirik ehab.

Ja igal pühapäeval ta
Nüüd mõtles paha peale.
Läks kohe kirikusse ka,
Kui kuulis kella heale.

—I.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 7, 13. veebruar 1882, lk 2.

Oh Alpi mäed!

Saksakeelest A. P.

Oh Alpi mäed, kui toredasti
Teid õhtu pilved piiravad,
Oh teaksite kui sagedasti
Mu mõtted teile lendavad.

Oh mahus Alpi sarve kõla
Nii vägev, siisgi vaikene!
Sa rõõmuks karme, valuks hella,
Sus rõõm ja valu ühtlasi!

Oh vaikne järv, su üle pinna
Küll metsad veelgi kohavad!
Oh millas jõuan mina sinna
Kus sinu laened säravad?

Ma laulan, kui veel õhtu valgel
Kõik puhtad õndsas vaikuses.
Siis pisaraid ma tunnen palgel
Ja igatsust mu südames.

Saaarlane nr 47, 19. november 1896, lk 3.

Sinilill

(Das Veilchen.)

Sinilill ilusast õitseb,
Kevadel kenamal a’al,
Magusast, magusast lõhnab
Aedades, aasade pääl.

Ehk ta küll ilusaks õitseb,
Siisgi nii alandlik ta:
Lehtede alla end peidab,
Vaevalt t’a leida võid sa.

Kui ehk sull’ elu teel tähtsust
Osaks on annetud ka,
Põlga niisama siis uhkust,
Alandlik ole ka sa.

C. P—lk.

Saarlane nr 45, 8. november 1894, lk 2.

Ojakene

Karoline Rudolphi järele J. S.

Sa ojake nii hõbevalge, selge
Kül tõttab ruttu edasi,
Ja mina seisan kaldal mõttes:
Kust sina tuled? lähed nii?

Ma tulen tumest kalju külest
Mu käik käib läbi rohtude;
Mu laente kohal lehvib hellalt
Me taeva kuju sinine.

Sest on mul rõõm ja rõõmus lapse meel;
Ma tõttan teeta edasi – – –
S e e, kes mind hüüdis kaljust üles,
Eesmärgil’ viib mind t õ e s t i.

Saarlane nr 23. 10. juuni 1897, lk 3.

Unenägu

Heine järele Elly Weltmann.

Sind igal öösel näen ma unes,
Et pigastad mul armsalt kätt,
Ja sinu julge ette heites
Ma valan valust silma vett.

Mu pääle sina õrnalt vaatad
Ja pääd nii tasa raputad,
Su silmad ime armsalt läikvad
Ja pisarad neist voolavad.

Mu kõrvu rääksid sala sina
Üht magust sõna viimaks sääl,
Üht lille kimpu nägin mina
Mis panid sa mu rinna pääl’.

Kui unest ärkasin ma üles,
Ei lille kimpu rinnal näin’d
Ja sõna, mis nii armsalt kõlas –
See oli meelest ära läin’d…

Saarlane nr 19, 13. mai 1897, lk 3.