Rubriigiarhiiv: 1898

Oodates

(S. Sofanovi järele Venekeelest.)

Ma hommikul sind ootsin; süda kurtis
Ja igatses sind kodu tagasi,
Kuid hommik kadus, asjata ma lootsin
Sa hommikul ei tulnud ometi.

Siis ootsin ma sind terve suve päeva
Kõik lilled õitsesid, kui ootaks ka,
Kuid lilled uinusid, läks päike looja,
Ja ometi ei tulnud veelgi sa.

Siis ootsin sind, kui eha heljub ilma,
Nii õrn ja mahe soojal suve ööl,
Kui rahu väsin ilma võtab hõlma,
Kuid videvikul sa ei tulnud veel.

Sääl tuli öö ja eha kustus taevas,
Ilm uinus vaikselt une rahu sees
Mu hinge sala soovidel ja palvel
Nii õrn ja noor, mu kallim, tulid siis.

Kuu nagu kullatas su siidi juukseid
Ja käe sa sirutasid minule;
Mull’ avas ilm, täis armastust ja õnne
See õnn ja armastus kõik unes oli see!

V. Rosenstrauch.

Sakala nr 40, 6. oktoober 1898, lk 3.

Siis vast

(Ainetel.)

Nägin kord ma rohuaias
Noort ja arga väikest lindu,
Kes ei uskun’d enda jõuudu,
Ega julgen’d tõusta lendu.

Sääl siis sõudis kange maru,
Sundis tiibu tarvitama,
Ja, ennäe! need kandsid küllalt
Pesapaika varju saama.

Kord mu vaim ka just niisama
Võimetuse valus kurtis,
Polnud usaldust ei lootust,
Kahtlus, argdus hinge täitis.

HIrmuga siis püüdsin jääda
Varjupaika madalale:
Nõrgad mõtlesin mu tiivad,
Ei nad kanna kõrgemale.

Kui siis aga saatus sunnil
Tuli kiusatuste maru,
Sundis tõstma lootus’ tiibu
Lend’ma üle mäe ja oru.

Ja, oh imet! julgel lennul
Kandsid nad mind kaugemale;
Siis vast tundsin julgust, jõuudu
Püüda täieuse poole.

Kas ma paleuste randa
Jõuan kord ei seda tea,
Vahest nutan lootus, haual…
Kuid ei argtus nüüd mind pia.

R. Hansson.

Sakala nr 31, 28. juuli 1898, lk 3.

Minu sugu

(Vabalt Schelleri järele.)

Mu suguvõsast järel jääda
Ei olnud kirju, vapisid,
Me’ ainus uhkus oli tääda
Et meil ei olnud orjasid,
Sest esivanematel ka
Liht süda tuksus rinnassa.

Mu isa rahvast ilmal’ toodi
Neis vaesis, kurvis kohtades,
Kus loodus võõra ema moodi
Ja rahvas kõnnib raskuses;
Nii nägema siin pidin tast
Liht Eesti talupoja last.

Ju kätkist vaeseks lapseks jäädes
Ei kumardand ta kedagi
Vaid tööle rinda ette säädes
Ta astus julgelt edasi,
Nii vaesusega võitlemas
Ta elusse veel tasandas.

Ei jätnud rahalisi jõuusi
Ta päranda mull’ enesest,
Vaid tööks mull’ andis abinõuusi,
Ju karasta mul mõistis meelt,
Nii karasta, et nooruses
Ma polnud hädas argtuses.

Nüüd aastad läin’d, ta läin’d ju mulda
Ka avab haud kord mulle ust,
Kuid auu me’ hoidsime kui kulda
Veel alal kesket viletsust.
Ei ial katnud häbiga
Me’ talupoja sugu ka.

H. Käger.

Sakala nr 7, 12. veebruar 1898, lk 3.

Kui pidin sinust lahkuma…

(Ivan Turgenjev’i järele.)

Kui pidin sinust lahkuma
Ei taha salata,
Et sind siis armastasin ma
Nii kuumalt, otsata.

Kuid nüüd, ei rõõmu vähemat,
Nii visalt vaikin ma,
Su pilku kurba, sügavat
Ei mõista taha ka.

Ja aina räägid ikka mull’
Me’ armsast kodumaast,
Kuid kõik see õnn oh Jumal küll!
Nii võõraks jään’d ma t’ast.

Ma palju päevi pärast näind,
Ja palju raskusi,
Hulk õnnesi ka meelest läind,
Ja tühje kurbtusi.

R. Hansson.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 44, 3. november 1898, lk 205.

Anakreoni laulud

Greeka keelest: Homo Quidam, — ek.

Anakreon.
(?1550—475)

Anakreoni tuleb vanaaja kõige kuulsamate laulikute hulka arvata. Kus iganes rõõm ja list aset oli, sääl helisesivad ka Teose linna mehe ilusamad laulud, mida osavad lauljad kandle kaasmängul pidu võõrastele ette kandsivad.

Anakreoni kodumaa oli Joonia maakond Väike-Aasias, ja nimelt, Teose linn. Ta elas kuulsa Persia kuninga Cyruse valitsuse ajal, ja kui viimane Väike-Aasia oma sõjaplatsiks oli valinud, siis põgenes Anakreon, sel ajal veel poisikene, ühes oma vanematega Thraciasse, Abdera linna, säält aga Samose saarele, kus ta selleaegse kuulsama tyrannuse, Polykratese juures lahkelt vastuvõtmist leidis. Siin algas ta laulikuna oma tegevust ja leidis kõigilt poolt auu ja lugupidamist. Pärast Polykratese surma läks ta Hipparchuse kutse pääle Athena linna, kus ta väga lühikese aja elas. Arvatavalt läks ta Athenast oma kodumaale, pidi aga uue sõja alguses jälle Abdreasse põgenema, kus ta ka 85-mal eluaastal suri. Kui suurt lugu Anakreoni kaaskodanikud ja terve Greeka maa temast pidasid, tunnistab see, et esimesed ühe raha tema kujuga lasksivad lüüa, kuna athenlased mälestussamba tema auuks üles säädsivad.

Anakreoni laulude hulk, mis meie ajani on ulatanud, on 60-ne ümber. Uuema aja keeleteaduse kriitik aga ei tunnista neid kõiki tema omaks, vaid hiljema aja laulikute töödeks, ehk nad küll niihästi vaimu, kui ka iluduse poolest ühesugused on.

Ümberpaneku juures tarvitasin ma kahte mõõtu — trohhaeust ja jambust —, kuna riim tükis välja jäi, sest et see asjata tööd oleks raskendanud ja seda ka alguskirjas ei ole.

Ümberpaneja.

I.

Kandlele

Ma laulaks’ Atreus’ pojast,
Kadmuse tegudest,
Kuid minu kandle keeled
Mull’ laulvad Erosest.
Ma vahetasin kandle
Küll ühes keeltega:
Heraklest tahtsin kiita
Ma oma mänguga;
Kuid kandle keeled ikka
Erosel’ kõlavad.
Sest andke, kangelased,
See andeks minule,
Et pühendan kõik laulud
Kythere pojale.

A t r e u s, Pelopse poeg, kangelaste Agamemnoni ja Menelause isa.
K a d m u s — Thebae linna asutaja.
E r o s — Amor — armastuse jumal.
H e r a k l e s — kangelane, Zeus’i poeg.
K y t h e r e — Aphrodite — Venus — armastuse jumalanna.

II.

Neidudele

Loodus andis härgil’ sarved,
Hobustele kinkis kabjad,
Jänestele nobed jalad,
Lõvidele vahed hambad,
Kaladele virgad oimed,
Lindudele kerged tiivad;
Meestele ta jagas rammu, —
Mis ta naestele siis andis?
Iluduse kinkis neile!
Andis seda neile kilbiks,
Kinkis teravamaks odaks;
See neil üksi sõjariistaks, —
Võit on siiski nende käessa.

III.

Kesk öö tumedamal tunnil,
Siis, kui vanker ennast pööras,
Ja kõik surelikud ilmas
Une hõlmas hingasivad,
Tuli Eros minu juurde,
Koputas mu ukse pääle.
“Kes sääl” — küsisin ma — “väljas
Koputab mu ukse pääle,
Rikub minu une rahu?”
“Tee mull’ lahti” — palus Eros —
“Laps ma olen, ära karda!
Külm vihm on mind märjaks teinud,
Vabisen ma kesköö vilul.”
Kui ma seda juttu kuulsin,
Kargasin ma ruttu voodist,
Tegin lahti, nägin poissi:
Tiivad katsivad tal, õlgu,
Kaelas noole tupp ja vibu.
Ruttu ma ta tuppa viisin,
Soendasin külmand käsa,
Kuivatasin märgi juuksid.
Kui külm juba mööda oli
Ütles laps: “las’ nüüd ma katsu
Oma vibu, kas vihm pole
Midagi tal’ paha teinud!”
Vibu võttis mul’ ja laskis
Noole otse südamesse,
Ise aga ütles naerdes:
“Peremees! nüüd ole rõõmus,
Vibu on mul alles terve,
Aga — sinu süda haige!”

IV.

Roosi kepiga mind Eros
Tasakesti, kelmilt lõi,
Kutsus võidujooksmisele.
Läbi palju tihnikuida,
Läbi oja-, jõgesida
Rutasin ma kiirel jooksul.
Tundsin jõuudu vähenevat,
Väsin’d langesin ma maha.
Eros lehvis värsket õhku
Tiivaga mu palge pääle:
Ütles: kui sa mind ei ole
Kätte saanud võidujooksul,
Ära siis ka tulevikus
Mind sa soovi kinni püüda!”

V.

Mull neiud kõnelevad:
“Sa oled juba vana!
Ju peeglist võid sa näha,
Et kadunud su juuksed,
Et pää sull paljas on!”
Ei või ma seda teada —
Kus jäänud on mu juuksed,
Kuid seda tean mina,
Et nalja armastada
Ei vanale tee häbi,
Kui lähedal ka surm.

(Järgneb.)

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 26, 23. juuni 1898, 108-110.

Anakreoni laulud.

Greeka keelest: Homo Quidam, — ek.

VI.

Myrthi voodis lamedessa,
Keskel lootus’ lillesida
Tahan mina tervist juua!
Eros, võta kätte mantel,
Viska ta mull’ üle õla
Ja siis anna mulle viina!
Ruttuste kui ratas veereb,
Lendab lühikene elu,
Kuni meie põrmuks saame,
Pääseme maailma vaevast.
Kes sind kutsub kivi võidma,
Tühja mulla põue andma?
Võia parem, kui veel elan,
Võia mind ja pane mulle
Vannik pähe! kutsu minu
Kallim sõbranna siis seie!
Enne, kui ma siit poolt lähen,
Kurba, kauge vaimu-riiki
Pehmendagu tants mu kurbust.

VII.

Ühendagem armu õisi
Rõõmsa Dionysosega!
Ehtigu nad otsaesist,
Kui me’ rõõmsal lustipidul,
Rõõmu laual naljatame!
See on kõige kaunim lille,
Kenam kevadine lapsi,
Jumalate silma tera.
Roosidega ehib juukseid
See Kythere armas poega,
Kui ta rõõmu tantsul heljub.
Jakchos ! kandle mängul meie,
Vannikud su templi viime,
Ja siis tantsida ma tahan
Õitsva neiuga ja ehin
Lilledega otsaesist.

D i a n y s o s — Bacchus — viina jumal.
K y t h e r e — Aphrodite — Venus — ilu ja armu jumalanna;
J a k c h o s-D i o n y s o s — Bacchus.

VIII.

Kord, kui väsinult ma heitsin
Maha pehme padja pääle,
Nägin just, kui oleks mina
Alles noorus’ pidu jooksul:
Lust, naer kõlas ümberringi,
Neiukesed tantsisivad.
Ümber seisid noored mehed,
Ilusamad, kui Lyäos,
Naljatasid minu üle.
Juba tundsin ma uut elu,
Aga — sääl must lahkus uni…
Üksinda ma vaene olin,
Maha jäetud nii, kui enne.

L y ä o s-D i o n i s o s, Bacchus — murede kustutaja.

IX.

Oh kallis tuike ütle,
Kust poolt nüüd sina tuled?
Kust poolt siis puhus tuule hoog,
Kui üle mere õhu voog
Sind seie poole kandis?
Oh, ütle, miks nii tõttad?
Anakreon mind saatis
Bathyllosele seie,
Sest saanud on ju tema
Nii armsaks temale!
Mind kinkis tall’ Kythere
Just mõne laulu eest,
Seepärast pian mina
Ta juures viibima.
Ja nüüd, sa vaata seie,
Toon mina ühe kirja
Tall’, see eest lubas tema
Mull’ anda vabadust.
Kui see ka sünniks, siiski
Jään mina tema juurde.
Mispärast pian siis mina
Maailmas ümber uitma
Ja otsima, kus saaksin
Ma kustutada nälga,
Kui magusamat toitu
Anakreon nüüd ise
Mull’ jagab oma käega.
Kui tunnen mina janu,
Siis kustutan ma seda
Sest samast peekrist juues,
Kust ta end jahutab.
Ma mureta siis viibin
Mu valitseja ümber
Ja hingan tema kandlel,
Kui tahan magada.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 28, 7. juuli 1898, lk 117.

Anakreoni laulud.

Greeka keelest: Homo Quidam, — ek.

X.

Ma nägin noormeest müüvat
Erose vahast kuju,
Ma läksin temast mööda
Ja küsisin talt naerdes:
“Ma tahaks pilti omal’,
Kui kõrge on ta hind?”
“Sa õpi teda tundma
Mull lühidalt ta ütles
Siis anna, kuidas arvad,
Ma pole kunstnik ju!”
“Üks drahma pole kallis?
Jah, anna seie, meie
Just kokku passime!
Kui minu armu tuld
Nüüd, Eros, sütitad;
Küll siis sa varsti ise
Saad tules sulama!

D r a h m a d e n a r i u s vana Greeka raha.

XI.

Kuis pian, pääsukene,
Sind karistama mina?
Kas pian su nobed tiivad
Ma maha lõikama?
Kas pian su keelekese,
Kui ükskord suur Tereus
Ma välja kiskuma?
Ma magan, aga sina
Mind unest äratad,
Ja nõiduslikud pildid
M’ust kaugel’ peletad.

T e r e u s Thracia kuningas.

XII.

Kohitsetult piab Attis
Mööda välja luusima,
Ühtepuhku saadab tema
Õhkamist Kybebe poole;
Phöbys laseb hallikaida
Klarosessa maa seest tõusta;
Need, kes nende vetta maitsvad,
Piavad vaimustatult laulma.
Kui Lyäose helded anded,
Kalli sõbra naljatused,
Salvi hais sind joovastavad
Tuksu, süda tugevaste!

A t t i s noor Phrygia karjane ja jumalanna Kybebe preester;
K y b e b e K y b e l e Phrygia jumalanna, kelle preestrid kohitsetud mehed olivad.
P h ö b u s A p o l l o — Päikese- ja laulu jumal;
K l a r o s; linn Ionina maakonnas;
L y ä o s-D i o n y s o s Bacchus:

XIII.

Tuksub armastuse võimul
Tormiliselt minu süda!
Kui mind Eros noores põlves
Püüdis oma alla saada,
Ei ma kuulan’d tema kõnet.
Ruttu võttis ta siis vibu,
Võttis selgest kullast kilbi
Ja mind kutsus võitlusele.
Mina, kui Achilles, julgelt
Võtsin kätte kilbi, oda,
Vapraste tal vastu ast’sin
Asjata ta laskis nooli
Kuni need kõik otsa saivad;
Suures vihas kargas ta siis
Võitjana mu südamesse:
Mis nüüd aitab kilp ehk oda,
Ehk kõik minu sõjariistad?
Südames mul nüüd ta sõdib!

A c h i l l e s kuulus vägimees ja kangelane Trooja sõjas.

XIV.

Kui Gyges, Sarde kuningas
Ei otsi auu mina;
Ei tunne mina kadedust
Ei kaetse teiste elu:
See on mu mure üksinda,
Ei salvitud mu habe,
Et kaunid roosi vannikud
Mu pääd ehiksivad!
Mu mure üksnes tänaseks,
Kes teab, mis tuleb homme?

XV.

Sina laulda Thebä sõjast,
Teine Phryne lahinguist,
Mina aga omast hädast:
Mind ei võitnud sõjavägi,
Ega ratsaliste salgud,
Oli see üks teine vägi:
Haavasid mind neiu silmad.

(Järgneb.)

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 30, 21. juuli 1898, lk 124-125.

Anakreoni laulud.

Greeka keelest: Homo Quidam, — ek.

Joob musta mulla pind,
Maast joovad puud ja lilled;
Joob meri jõgedessa,
Ja päike mere laentest;
Ja päikse kuldseist kiirtest
Joob kuu ka endal’ valgust:
Kas on siis ime, sõbrad,
Et joon niisama mina?

XVII.

Kuule, kuule kuulsam meister,
Tee mull peeker selgest kuulast,
Pühendan ta kevadele,
Kes see roosidega ehib
Tulnud aasta noorus’ aega.
Ehtigu ta külgesida
Rõõmus, lustiline pidu;
Bachus, Zeusi kallim võsu,
Evios, su kuju olgu
Sääl, ja siis veel rõõmus Hymen,
Preesterinnaks Kypris ise;
Naljatagu sääl Charited,
Mängitades armujumal
Viinamarja põõsa vilul,
Kesket raskeid kobaraida;
Laulgu lustil noored mehed,
Valjult Phöbusele laulu!

Z e u s Jupiter taeva ja maa valitseja;
E v i o s Bachus;
H y m e n abielu jumal;
K y p r i s Aphrodite Venus;
C h a r i t e d Grazied ilu jumalannad.

XVIII.

Kui peeker kõliseb mu käes
Siis kaduvad kõik mured!
Ei tunne mina valu siis,
Ei hooli homsest päevast!
Surm viib mind ka kord ära siit,
Kas tahtku ma, eks mitte
Mis aitab siis kurb nägu?
Sest tahan rõõmsast’ juua ma
Lyäose kallist annet;
Ja ühes oma peekriga,
Viin mured alla hauda!

XIX.

Ära karda, neiukene,
Et küll on mu juuksed hallid!
Ehk küll õitseb sinu noorus,
Roosid punavad ju palgel,
Armastust kuid ära põlga!
Tea ju, et ka valged lilled
Võivad ühes roosidega
Saada ilusamaks pärjaks!

XX.

Kevade on tulnud kätte,
Lilled lehkavad nii õrnalt,
Mere laened libisevad;
Jahe tuule heljumisel
Rõõmsalt ujuvad sääl luiged,
Kured lendvad kiirel tiivul
Ots’ma vana pesasida;
Õrnalt, kergelt libisevad
Päik’se kiired üle ilma,
Kaovad paksud pilve rangad.
Lõhkevad ju puude pungad,
Bromios see valab sahvti
Viinamarja kobarasse.

B r o m i u s Bachus.

XXI.

Kas võid sa puude lehed
Kõik ära lugeda?
Kas võid sa mere laned
Kõik ära arvata?
Kui seda võid, siis ütle,
Kui palju armastanud
Ma olen neidusida!
Kord võtsin ma Athenalt
Kakskümmend neiut ühes,
Viisteistkümmend veel teisa!
Korinthusest sain veel
Ma mitmed neiu hulgad:
Achaja tütred mõistvad
Nii hellalt armastada!
Veel arvan ma siis juurde
Lesbosest, Ioniast
Ja Kariast, Rhodosest
Kakstuhat kallikesi!
Ei nimeta ma Syrost,
Ka vaikin Knobusest
Ja Kreeta linnadesta,
Kus valitsemas Eros.
Kas pian veel nimetama
Neid neidusi Gadeirast
Ja Indiast, Baktriast,
Kell’ leegitseb mu süda?

A t h e n a Attika päälinn;
K o r i n t h u s Üks kuulsamatest Greeka kaubalinnadest;
A c h a j a Greeka maakond.
L e s b o s Saar Archipelaguses;
I o n i a maakond Väike-Aasias;
K a r i a maakond Väike-Aasias!
K a n o b u s linn Egyptuse maal, Niiluse ääres;
K r e e t a Saar Vahemeres;
G a d e i r a Gades linn Hispanias;
I n d i a lõunapoolne Aasia jagu;
B a k t r i a praegune Afganistan.

(Järgneb.)

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 32, 4. august 1898, lk 133-134.

Anakreoni laulud.

Greeka keelest: Homo Quidam, — ek.

XXII.

Maali, maali kuulus meister,
Kes sa õppind Rhodosessa,
Maali minu kallimada,
Kes nüüd praegu minust kaugel!
Maali nõnda tema juuksed:
Süsi-mustad, siidi pehmed,
Ja kui või sa seda teha,
Magust haisu, mis neist lõhnab!
Maali roosi karva põsed
Musta juuste salga varjul,
Siis veel valget otsaesist;
Tumemustad silma kulmud,
Silmadessa aga paistku
Otse välja välgu kiired,
OIgu selged, kui Athenel,
Kirdelised, kui Kytherel!
Põsed maali roosi karva,
Huuled maali nii, kui Peithol
Musu andmiseks pool lahti!
All pool ilusamat kaela
Ümber valgeid õlasida:
Heljugu hääl lusti meelel
Kõik Sarited ringitantsul!
Ehi teda ilusamalt
Kalli purpur-riietega,
Lase aga keha vormid
Kergelt, õrnalt välja paista!
Küllalt… Juba näen ma seda
Pilt saab otse nii, kui elav!

R h o d o s — saar Archipelaguses; kuulus oma kunstmaalijate ja kujuraidurite poolest;
A t h e n e — Pallas — Minerva — tarkuse ja sõja jumalanna;
P e i t h o — lobisemise jumalanna;

XXIII.

Sa tuled pääsukene;
Mu juurde kevadella
Ja ehitad siin pesa,
Siis aga talveks jälle
Sa Memphisesse lendad.
Nii vahetpidamata
Mul südames ka Eros
Teeb endal ikka pesa;
Kui ühel’ Erosele
On juba kasvand tiivad
Siis teine juba munas
Ja kolmas poolteed väljas!
Nad karjudessa ootvad
Suu lahti löögi järel,
Sääl tulevad siis vanad
Ja neile toitu toovad;
Kui saavad need ka suureks
On teised varsti platsis.
Mis tegema küll pian?
Nii palju ei mu süda
Või välja kannatada!

XXIV.

Ära maali mul’ Hephästos
Hõbedase karikale
Ilusamaid sõjariistu —
Mis mul nendega on asja?
Sa tee mulle kallis peeker —
Sügav, et võiks viina juua!
Kui ta pääle ära lõika
Mitte Plejadide kuju,
Ega Orioni nägu,
Mis teeb kahju viljapõllul,
Ei ka mitte vanat vankrit,
Ega hiilg’vat põhja naela.
Maali sinna viinamarjad,
Mida, rõõmust laulu lauldes,
Kandvad Lyäosel, Mänaded!
Nendest surume siis välja
Kulda karva vedelikku;

M e m p h i s — linn Egyptuse maal,
H e p h ä s t o s — Vulcanus — tulejumal;
P l e j a d e d — sõõl; seitse tähte;
O r i o n — üks taeva täht;
M ä n a d e d — viinast vaimustatud naesed.

XXV.

Kui läheneb mul Bacchus
Siis vaikivad kõik mured,
Ei hooli siis mu süda
Kröösuse rikkusestki.
Kui epheu vannik piirab
Mu otsaesist, siis ma
End arvan õnnelikuks!
Kui sina võitled sõjas
Siis lõbustan end mina.

XXVI.

Bacchus, mure kustutaja,
Zeusi poega, valuvõtja
Valitseb mul südamessa,
Õpetab mind lustiliselt
Tantsu lõõma rõõmu pidul.
Oh, kui armas on siis minul
Juua ja, kui süda rõõmul,
Laulda lõbusamat laulu,
Ja kui kutsub Aphrodite
Heljun rõõmsast’ ringistantsul!

K r ö ö s u s — oma rikkuse poolest kuulus India kuningas.

(Järgneb.)

Sakala Lisaleht nr 34, 18. august 1898, lk 141142.

Anakreoni laulud.

Greeka keelest: Homo Quidam, — ek.

XXVII.

Oh poiss, see härg näib küll
Üks Zeus ju olevat;
Ta kannab oma turjal
Üht neidu Siidonist;
Ta ujub läbi mere
Ja lõhub vahvalt laeneid;
Sest pole ju teist härga,
Kes mõistaks mere laentes
Nii ujuda, kui see!

Eestseisav laul käib ühe muinasjutulise sündmuse kohta. Selle jutu järele oli Zeus Siidoni kuninga, Phönikse tütart armastama hakkanud ja näo all tema isa majast, Siidonist ära viinud.

XXVIII.

Erost köitsivad kord Muused
Kinni roosi-pärgadega,
Kallos aga hoidis teda.
Püüdis asjata Kythere
Kõrge kalli hinna eesta
Teda jälle vabastada,
Aga Eros rõõmsal meelel
Tahtis nende orjaks jääda.

Muused — kunstide jumalannad, arvu järele üheksa;
Kallos — iludus.

XXIX.

Mis sa õpetad mul’ seadust,
Ehk ka ilu kõne kunsti?
Mis on minul sellest kasu,
Tähtsust sõna kokku kõlas?
Kas ei taha õpeta mind
Jooma Lyäos’ kallist annet,
Kas ei pia ma Aphroditel’
Kiitust laulma kandle keelel?
Pääd ju katvad hallid juuksed,
Sega, pois, vett viina sekka,
Uinuta siis magama mind!
Varsti sängitad niisama
Mind sa musta mulla voodi,
Muud küll nüüd ei soovi mina.

Lyäos — Bacchus.

XXX.

Ehk vana ma küll — siiski
Löön lusti, nii kui noored,
Ja käiksed lehvivad mul,
Kui heljun ringitantsul…
Ehk olen vana — siiski
Veel tahan ma, kui Silen
Te’ keskel tantsu lüüa!

Silen — Silenos — Bacchuse kasvataja ja kaaslane.

XXXI.

Mul armsad vanad mehed
Ja noored meeste hulgad;
Kuid, kui ma näen, et tantsib
Veel vanamees ring-tantsu,
Siis üksinda juuks tal hall,
Kuid süda veel palav ja noor.

XXXII.

Laskem mind nüüd Erosele,
Vägevale kuningale,
Väikest kiidu laulu laulda:
“Valitseb ta inimesi,
Võidab ta ka jumalaid!”

XXXIII.

Kui hallid on mu juuksed,
Mu pää on täitsa valge,
Ja aastad kiirel jooksul
On kõik mu hambad riisnud
Mis on mull’ elu annud
Nüüd on see kõik ka kadund!
Ma nutan: Tartarusest
Ei ole enam pääsmist!
Täis piina on kõik Hades,
Ja minek sinna raske,
Ja kes kord sinna läinud
See tagasi ei tule!

Tartarus — maaalune ilm, kuhu vana Kreeka usu järele kõik inimesed pärast surma läksivad.
Hadres — Tartarus.

(Järgneb.)

Sakala Lisaleht nr 36, 1. september 1898, lk 149—150.



All lagedama oru sees

(Среди долины ровныя)

All lagedama oru sees,
Kesk küngast kõrgemat,
Näen võimsas ilus oma ees
Üht tamme kasvavat.

Lai tamm ta seisab üksinda,
Nii kõigil näha sääl;
Nii üksi, üksi vaene ta
Kui nekrut vahi pääl!

Kas paistab kõrgelt päikene:
Kes lä’eb ta varju all?
Ehk kärgib pilvest äikene:
Kes annab kaitset tall’?

Ei käharpääga mändisi,
Ei ühtki pajukest,
Ei rohelisi põõsaidgi
Ta ligi ainukest.

Oh puulgi igav üksinda
On orus kasvada!
Kuis kibe noore hingele
Veel elu armuta!

On küllalt kulda, hõbedat:
Kell’ võin neid kinkida?
On auu ja kuulsust hiilgavat:
Kus võin neid tarvita?

Saan tutvatega kokku teel,
Neil — tere! ütlen ma,
Ehk näen muid inimesi veel —
Paar sõna — vaikin ka.

Mõnd’ nendest ise kardan ma
Ja teine põlgab mind.
Jah ainult õnne päevadel
Kõik peavad armsaks sind!

Kust leida rahu, süda, sull’,
Kui kõue kärkival?
Ei tõtta sõber appi mull’
Ta magab mulla all!

Mul pole hõimu, sugulast,
Siin kaugel võõral raal;
Ei armastatud armukest
Mul hingmas rinna naal!

Ei nuta rõõmul vanake
Me’ pääle vaadates;
Ei mängi mu ees lapsuke,
Nii õrnalt naerates!…

Kõik kulda ära annaks ma,
Kõik auu ja kuulsustki —
Kui kodumaa ning armsama
Võiks saada tagasi!

A. Мерзляков’i järele K. Kindlam.

Saarlane nr 24, 16. juuni 1898, lk 2-3.

Palve

Kui raskel tunnil muredest
On muljutud mu meel:
Üht ime palvet tasakes’
Siis sosistab mu keel.

Sel palvel armsas kõlassa
Nii õnnestav võim näib,
Ja püha, äramõistmata
Tast läige välja käib.

Hind koormast vabastatud saab sees,
Jääb kahtlus kaugele,
Usk südames, silm läigib vees,
Nii kerge mul, nii hää…

Lermantovi järele Sulev.

Saarlane nr 13, 31. märts 1898, lk 2.

Ma nägin unes

Ma nägin unes: Sa mu juurde tõtsid,
Nii ütlemata ilus olid Sa;
Mu üle tasa kummardada võtsid
Öö rahus, kui ju hingas ilmamaa.

Su ilus suuke puudutas mu huuli
Nii õrnalt, imelise rutuga,
Ja hinges tundsin ma kui pehmeid tuuli
Mind tervitavat armu jutuga…

Veel nägin unes, et Sa õhtu rahus
Mull’ armastusest juttu ajasid;
Ma viibisin kui masest ilmast lahus,
Mu rinnas hõiske hääled kajasid…

Kui häkitselt Sa kadusid mult ära
Ja kadus minu ime-nähtus ka:
Mu ärk’mine ja tõusva koidu sära
Mult ajasid mu õnne minema.

M. Zimmermanni järele vabalt K. Kindlam.

Saarlane nr 9, 3. märts 1898, lk 3.

Kolm indianlast

Hirmsas vihas taevas ilma sõitleb,
Nõnda tamme lõhub, nagu võitleb;
Äik’se hääl käib kose kohast üle,
Ja ta oma välgu löögi vitsal
Nuhtleb vahus laente käigil kitsal,
Et ta tõustes täidab kalda süle.

Indianid seis’vad kose kohal,
Kuulavad, kuis laened lõhk’vad kohal,
Metsad nagu hädaohu kojad.
Üks on vana mees, kel juuksed hallid,
Kellel lõpmas ajad kurvad, kallid,
Kaks teist tema suured, pikad pojad.

Vana mees nüüd poege pääle vaadab,
Valu tema pilgul’ varju saadab,
Mustemat kui pilved taevatelgil,
Silm tal pillub selgeid välgukiiri,
Nagu äike üle pilve piiri,
Ja ta hüüab vihas valjul helgil:

“Needmist iga valge viimsel’ sammul’,
Lainil’, kes nad siia kandnud rammul,
Kus nad nagu sandid tulnud randa!
Needmist tuulel’, kes neil tõukas purje!
Sada korda nean kaljuturje,
Et neil hukatust ei suutnud anda!

Veelgi võõrsil siia kandvad vooled
Lendes nende laevad, surmanooled,
Merel kõrget masti tuul ei murra!
Muud need röövlid pole jätnud meile,
Kui veel hinged, kes täis viha neile:
Tulge lapsed, tulge, siin võib surra!”

Nõnda ütles vana, läh’vad alla
Päästma kalda pajult paati valla,
Sõudma kiirelt süda jõe pääle,
Et siis heita mõlad vahus voole,
Üksteist hoides sõuda kose poole –
Tõst’vad surmalaulu lauldes hääle.

Vahetpidamata paugub Äike,
Surma paadi ümber välgu läike,
Kajaklinnud häälitsevad valjult;
Juba mehed jõudvad, palgil higi,
Kõrge sadamale lause ligi,
Kus nad kukuvad kui järsult kaljult.

Lenau järele J. Leppik.

Postimees nr 277, 12. detsember 1898, lk 2.

Mõistatus

Küll igamees madu vist silmas,
Ei maa pääl sündinud ta,
Kes kõigist kiirem maailmas
Ja kõigist vihasem ka.

Kuis tormab koledal kajal
Ta saaki tabama,
Ja surmab reisi rajal
Küll rüütli ratsuga!

Tal armas kõrge hari.
Ei lukk, ei riivgi või
Ta käigil olla vari –
Raudrüüd ta juurde tõi.

Ta nagu kuivan’d kõrred
Puud murrab korraga:
Ta rauda hõimust õrred
Võib põrmuks purusta.

Ei kaks kord ähvardanud
See ime elukas –
Ta tules surma saanud,
Ta suri surmamas.

Fr. v. Schilleri järele J. Leppik.

Postimees nr 183, 19. august 1898, lk 3.

Jänes jahil

(I. Krõilov.)

Kes need karu kätte saivad,
Lagedal maha murdsivad?

Metsaloomad ühes seltsis,
Needap karu kätte saivad,
Lagedal maha murdsivad.

Pik-kõrv aga üksi puudus,
Jänes ei olnud jahi pääl.

Saak oli rohke ja rasvane…
Teda sääl ilma tülita
Jahivennad oma vahel
Jaotama hakkasivad.

Jänes astub ka jaole:
Krapsab karu kõrvast kinni,
Hakkab omale agema.

“Kuule, kontjalg, kus sa oled?”
Teised sääl temale ütlevad:
“Siin on kütid saaki saamas,
Jahimehed jaotamas;
Polnud sind karu püüdemas,
Pole sul ka saagist osa.”
Jänes aga vastab julgesti:
“Tasa, tasa, taadikesed!
Kes see karu üles ajas,
Hirmutas säält teie ette,
Lageda pääle läkitas?..
Eks see olnud mina ise –
Seda ma tean selgesti.”

Metsaloomad sääl laginal
Äkki naerma hakkasivad.

Hooplus küll oli avalik,
Siisgi päris naljapärast
Jahilised jagamisel
Osakese karu kõrvalt
Jänesele sääl jätsivad.

Ümber pannud: Jakob Tamm.

Postimees nr 121, 5. juuni 1898, lk 3.

Äratus

A. N. Maikov.

Eila oli ilm veel vilu,
Täna – oh kes loota võis:
Päike, linnud, õnn ja ilu, –
Sirelilgi lahti õis.

Laps, sa oled unemaias,
Magad alles… Aga pea!
Lähen murran õisi aias –
Ega tema neid veel tea.

Võib ta küll ehk pahaneda,
Kui saab kaela kastevett…
Õnn mul teha rõõmsaks teda,
Kuulutades kevadet.

Ümberpannud Jakob Tamm.

Postimees nr 115, 29. mai 1898, lk 3.

Üles

A. N. Maikov.

Luhad õitel laenetavad,
Valgus voolab ilma üle;
Lõokeste laulu kõlast
Täis on sinav õhusüle.

Vaade upub päikse läigis –
Ei või leida laululinda…
Nende lootusedgi noored
Kutsel meelitavad rinda.

Aga kust see kutse kõlab!
Asjata on arvamine…
Kuulatades rõõmsalt vaatan
Sinna, kus on taevasine.

Ümberpannud Jakob Tamm.

Postimees nr 112, 23. mai 1898, lk 3.

Tuvikese saamine

Vaga neiu kõndis metsas,
Otsis oma peiukest,
Eksis ära õige tee päält,
Kurtis, nuttis südamest.

Tõstis taeva poole silmad,
Hüüdis hella häälega:
“Isa, halasta mu pääle,
Eksiteele sattun’d ma!”

Hüüdis, kuni ingel tuli
Alla sulgis kuuega…
Neiu lendas mustast metsast
Välja valge tuvina.

Nii on saanud tuvikene,
Meie kaunim kodulind,
Kelle süda õrnalt õhkab,
Nagu noore neiu rind.

Ainetel Villi Andi.

Postimees nr 23, 29. jaanuar 1898, lk 3.

Kaks tonti

Kord olivad kaks tonti tühjas majas,
Mis seisis metsas… Vihm neid sinna ajas.

Nad saivad väljas märjaks mõlemad
Ja lõugasid nüüd lõgistasivad.

Üks oli paks; tal harjapää, mis norus,
All jalajupid; saba taga norus.

Kõhn oli teine; kõrged jalad all,
Pää nagu koeral, saba kontsus tal.

Paks istus aju kõrva, nägu vaga,
Kui poleks ühtgi pattu hinge taga;

Kuid teine jooksis ümber, märatses
Ja järas hambaid, valjult käratses:

“Küll on ka elu!… Külm, ja märg, ja kole –
Kuis täna oled, hommegi nii ole!

Ilm hukas küll, kuid käsikuks lä’eb meel!
Ta peaks langema, ei lange veel!”

Tont selle pääle sülitas, täis viha:
“Tee tööd, kuid varja tasumise iha!”

Paks pahempoolist silma pigistas
Ja naabri jutu üle naeratas –

Ning ütles nii: “Oi, kärsituimad tonta?
Kas nüüd on aeg, mil vaevatakse konta?

Mul iga päev on kümme hinge koos
Ja olen rõõmus, nagu konn, kes joos.

Nii polnud enne! Pühad mehed pihta
Meil lõhkusivad, ega valind vihta.

Ja põrgus oli oma saun veel ees. –
Kui tuleb meelde, süda põleb sees.

Mul meeles on: siinsamas majas asus
Üks püha mees… oh kas ta vaeva tasus!…

Küll hulgutasin teda metsas, soos,
Küll neiu näol tulin ihkehoos.

Küll minu vaade teda vaevas, rusus,
Kuid siisgi aga kindlaks jäi ta usus.

Siis jätsin kiusamise järgi ma
Ja käisin siia juttu ajama.

Ta istus vagusi ja kirja luges.
Ma olin nurgas… mind ta tihti suges…

“Sul pole häbi!” ütles püha mees:
“Et koera viisi hulgud ilma sees –

Sa püüad rahvast patu sisse saata!”
Ma vastasin: “Mis teha võin, eks vaata!

Ma olen ori!… Ausus ise teab,
Kuis valitsus meid kõiki silmas peab.

Ja minu elu – eks ta küllalt näita,
Kui tarvilik on ikka käsku täita!

Ma oma poolt ei tülitaksgi sind,
Kuid vastusele kutsutakse mind.

Ja selle pärast, et sa veel ei lange,
Ees karistus mind ootamas on kange.”

Nii oli aeg! Nüüd hoopis teine ta,
Sa ära sõima rahvast asjata!

Nüüd kõrtsi juurde juhata vast nõrku
Ja lükka tagant, lähevad nad võrku!”

“Mis tühja ka!” nii teine hüüdis siis:
“Ju vanaks saanud on see püügi viis.

Vast naeste hulgas teie lõikust peate
Ja edevaid siin halva pääle veate,

Kuid meie teistel teedel tõttame
Ja rahvast hulgal omaks võtame.

Neid ajame nüüd nõnda viisi taga,
Et püüd neil oleks purustada aga.

Neil hinged olgu leegil himu väes
Ja käsud kõigil vastupidi käes.

Neil “ära tapa!” olgu “tapa ära!”
Küll sellest maa pääl kerkib põrgukära;

Ei seitsmendat *) ta niigi täideta,
Kuid kümnes käsk see olgu “himusta!”

Päärõhk on põhjustes… Siis anna hoogu,
Küll ise teevad tööd ja heitvad loogu,

Ei meie omal käel lä’e lööma neid…
Meist mõelgu nemad, et ei ole meid,

Et ilmusime meie üksnes luules,
Et meid ei leita maas, ei vees, ei tuules

Kui selles kindlad nad, siis aeg on käes
Siis välja tõttame vast võidu väes.

Siis ilmume, kui igaüks on julge,
Ja ütleme: “Nüüd aga järgi tulge!”

***

Vast kallis lugeja jääb arvama,
Et luulejutu jutustasin ma.

See pole nii, vaid kuulis nägi seda
Seminarist… See tähtjas puutus teda.

Teel isa juurde suveks tõttas ta,
Ja ise oli päris uskmata.

Ta kõndis – saapad kepil, üle piha –
Tal rahva juhiks oli saada iha.

Ta mõtles: “Kõik ma võidan sõnaga,
Ei toime saa vast üksnes isaga.

Küll muidu mõnus vanamees on isa,
Kuid vanu mõtteid kinni hoidma visa;

Tal muistseis arvamistes vangis meel:
Mees tontisidgi usub alles veel.”

Nii mõtles minnes ta. Pilv kerkis üles
Ja kohin, mürin sündis metsa süles.

Vihm hakkas sadama. Poiss enda ees
Sääl silmas maja eemal metsa sees.

Ta sisse läks ja ahju taha puges,
Kaks tonti kannul, keda vihm ju suges.

Et nägi neid, poiss seda kinnitas
Ja selle eest ka, vaene, kannatas.

Loo koolis tema teiste ette kandis,
Kuid igaüks sääl asja naeruks pandis.

Läks kooliõpetajateni see,
Need kokku seadsivad siis komitee.

Sääl pandi ette ülemale poole:
Mis tuleb teha selle asja loole?

Vast võidab teisi vana mõtteviis…
Ja dokument säält varsti saadi siis,

Ning temas piiskop loole lõpu tegi:
“On arvata: poiss arust läinud segi,”

*) “Kuuendat” Luteruse usu katekismuse järele. Ümberpanija.

A. N. Maikov’i järele Jakob Tamm.

Postimees nr 10, 14. jaanuar 1898, lk 2.

Püha Jago

Püha Jago*
Venekeelest G. E. Luiga

Püha Jago suri ära
Ja siis tuli taevasse,
“Oled meelepärast mulle,”
Ütles Jumal temale.

“Et sa maa pääl olid vaga,
Võid nüüd taevas elada,
Ja mis ial ka veel palud
Tahan täita armuga.”

Ja siis palub püha Jago:
““Anna Sa mu kodumaal
Palju rikkust, palju päikest.””
“Seda saab Hispanial.”

““Anna ikka sõjaväele
Vaprust minu kodumaal.
Anna vastu neil ju kuulsust.””
“Seda saab Hispanial.”

““Tarka valitsust veel anna,
Et võiks õigus elada!””
“Tarka valitsust veel tahad?
Võimatu, jah võimatu!

“Siis ju päris paradiisiks
Muutuks sinu kodumaa
Ja kõik inglid põgeneksid
Taevast sinna elama.

“Sedaviisi tuleks taevas
Korratus ja segadus –
Sellepärast jäägu teile
Teie vana valitsus.”

* Santi-Jago on vagaaegse vaga jutu järele Hispania maa patron, s. o. kaitseja ja eestkostja.

Olevik nr. 24, 16. juuni 1898, lk 555.

Kotkas

A. Aleksandrovi järele B. Weber.

Ma vana võimsat kaljukotkast nägin …
Raudvõre taga puuris istus ta;
Kaks määratumat hallikarva tiiva
Sääl ägedalt ei lehvind asjata.

Ja lõdvalt, nõrgalt rippusid need tiivad,
Ei jõudu nokk, ei küüned avaldand
Ja – pika vangipõlve, jõuetuse jäljed –
Ta küljed sulgi palju kaotand.

Kuid vaade tal, kui metsik, leekiv tuli,
Raudvõre taha tungis kaugele,
Täis ahastust, kui ihkaks priiuspõlve
Ja kangelase tööde järele.

Ta taeva laotusesse ihkas tõusta …
Ta pilgud kaugusesse lendusid,
Kui tahaks kuningliku vaate tulel
Ta tahaks põletada trellisid.

Ja kangas teda meelitas ja hüüdis …
Kuid raudset puuri lõhku ta ei saa …
Kaks määramatut hallikarva tiivu
Sääl ägedalt ei lehvind asjata.

Olevik nr. 19, 12. mai 1898, lk 446.

Laul

Schellingi järele V. Grünstamm.

Mu rinda õrnalt täidab
Üks imeline läik.
Mis salast valgust heidab,
Kui hele ehakäik;
See on su kuldne kuju,
Mu maim talt värskust joob,
Ta viib mult muretuju,
Mull’ paradiisi toob.

Kui lindu liugeldes
Ma ligi teda näen,
Kui aga igatsedes
Tall’ ligemale laen
Ja kui mu ihkav süda
Ju põksub rahutult,
Siis, aga siis, oh häda,
Siis põgeneb ta mult!

Oh kuldene, ei taha,
Sind kaisutada ma,
Vaid ainulle sind näha,
Muud ma ei ihalda.
Sa oled minu elu,
Mu õnn ja igatsus,
Sest vii mult kord ju valu
Ja kaota kannatus.

Toob iga päeva kume
Uut lootust meil’gi ju
Ja kirjutab me nime
Veel elu raamatu,
Sest las’ mind haljendada
Su ligi alati.
Ja olgu sinu sõda
Mu päralt surmani.

Olevik nr. 16, 21. aprill 1898, lk 377.

Veskis

Hermann Kurzi järele J. Parv.

Häämeelega istun
Ma veskis kui võin;
Siin väriseb põrmand
Ja vabiseb sein;
See hingest käib läbi
Kui kartus ja piin,
Ja mõndagi tundmust
See äratab siin.

Mu Mari, mu ingel,
See elab ka siin,
Veel aasta või rohkem,
Siis kodu ta viin.
Kuid arm toob ka murel –
Ei midagi saa,
Mul puudub veel kodu
Ja maja ja maa!

Ja nagu siin lained
Nüüd ruttavad teel,
Ja väriseb veski,
Ja vabiseb meel,
Nii elust ka läbi
On rutata mul –
Nii väriseb maapind
Mu jalgade all!

Olevik nr. 15, 14. aprill 1898, lk 353.

Unenägu

Hermine v. Hillerni järele J. Parv.

Ma nägin Sind unes, mu kallim, –
Sa seisid altari ees;
Su kõrval seisis mõrsja
Sääl pulma ehete sees.

Ta kleit ja juuks on kaetud,
Küll tuhande pärliga –
Need pärlid on pisarad, mida
Su pärast valand ma.

Need pärlid on hiilgavad, kallid,
Ja mõrsja on õnnelik ka:
Mu pisaratega teda
Nii uhkesti ehtinud sa …

Olevik nr. 7, 17. veebruar 1898, lk 160.

Kah isa sõnad

Dr. Veske järele.

Minu isa ütles mulle:
Ikkes jälle meie maa,
Ikkes jälle meie rahvas:
Armas poeg, sest rõõmusta!

Kuidas ike neile tuli?
Ütle, isa, minule!
Isa ütles: Ike tuli
Kui see ehatäheke!

Ike kukkus neile kaela,
Kammits kasvis jalgesse,
Ämblik kudus peene paela,
Udu asus silmile.

Vaimuöö me vara alus,
Poeg, ta väga lõbune!
Pimedate ööde salus
Lõpetas ta priiduse!

Mina uuest’ isalt nõudsin:
Kas neilt orjus jälle kaob?
Isa ütles: Ei ta kao,
Orjus tõuseb, priidus vaob!

Kes võib silma kisku lahti,
Kui sa tema kinni pead?
Mis sääl teha lõvijahti,
Kus on eeslid küllalt head?

Kes võib silma kisku lahti,
Kui sa tema kinni pead?
Mis sääl teha lõvijahti,
Kus on eeslid küllalt head?

Kes võib udu ära aada
Luhast, soodest, rabadest?
Kes võib taivest jagu saada
Muu kui päike ülevest?

Kes võib veervel’ päeval’ hüüda:
Päike, üles tagasi!
Künkale küll võivad püüda –
Öö neil tuleb ometi.

“Aga kui nad aru saavad,
Isa, nad on pahased?”
Tühja! Nad meid kaisutavad –
On ju otse nahased!

Kes võib pastlal’ paika panna,
Kui ta kulund – ainult auk?
Haud ei ühtki välja anna:
Astku alla vanarauk!

Pojukene, rõõmustele:
Meie koit on kumamas,
Meie koidutäht on hele –
Nende ilm on udukas.

Vaimuöö, see võtku võimu
Üle terve ilmamaa!
See toob meile rikast põimu,
Armas poeg, sest rõõmusta!

A. G.

Olevik nr. 5, 3. veebruar 1898, lk 111.

Venedigu paadilaul

K. Woermanni järele* M. Lipp

Liigu, laevukene, liigu
Merel lahke lennulla,
Kiigu, lainekene, kiigu
Paadi ümber iluga.

Laula laevas, neiu noori,
Laula laulu lõbusat
Merest, kellel mõrsjaloori
Pakkund kuulsad kuningad.

Sõjasarved, luid ja rammu
Süütke meeste südame:
Muistse võidu vannik ammu
Kadund kalda kõntsusse!

Unista, mu hingekene,
Imelinna iludest,
Kuna koit nüüd kullaline
Paistab rahu pilvedest.

Liigu, laevukene, liigu
Merel lahke lennulla,
Kiigu, lainekene, kiigu
Paadi ümber iluga!

* K. Woermanni saksakeelse laulu, millest siin tõlge ilmub, on A. Läte komponeerinud ja see kanti komponisti juhatusel Dresdeni aastalõpu-kontserdil märtsikuul 1897 ette.

Olevik nr. 4, 27. jaanuar 1898, lk 89.

Mõrsja unenägu

Koslovi järele Venekeelest Vold. Rosenstrauch.

Pilved katnud tähed taevas. –
Maru tormab üle maa;
Laened vahul kallast peksvad,
Siisgi nad ei rahu saa.

Vaiksel kahvatanud neiul
Pisar tungind palgele,
“Oh, nüüd tormiöösel pimel
Läks mu armsam merele!”

Kaua, kaua vaiksel palvel
Palvetas ta armsa eest.
Kelle laev on maru keskel
Ümberpiirtud laenetest.

Tornis kell ju keskööd näitab
Paluja on vaikinud.
Tal kui keegi salavägi
Silmad kinni surunud.

Ta küll magab – siisgi vaimus
On tal tutvad kujud ees.
Ikka armsa laev veel tormis
Mässavates laenetes.

Häkist, nagu vari lendab
Tuttav kuju kambrisse.
Ia tal troostisõnul lausub;
“Mõrsja, ära kurvatse!”

Kalli hääl nii pehmelt kostab
Süda õnnel väriseb.
Vaatab argselt: oma armsam
Tema ette ilmuneb!

Nägu on tal surnuvalge
Tume leek tal silmades.
Merevesi tilgub juukstest
Raudne külmus käe sees.

“Kallim, tormitseval rinnal
Jälle näha tahtsin Sind.

Linda nr. 38, 15. september 1898, lk 635.

Lahkumisel

Lord Byroni järele V. Rosenstrauch.

Kui sügav rahu väljadel
Ia öö meid lahutab,
Mu sõber, siis mind sala hirm
Su pärast hirmutab.

Mu hing ei kuskil rahu saa –
See on ju viimne öö,
Siis vaiksest kodust lahkudes
Viib kaugele mind tee.

Oh, miks ei süda nuta siis
Ia miks ei kurvasta.
Kui kõigist neist, kes kallid tal
Peab ära lahkuma.

Ia teadmata eestulev tee,
Mill saan ma tagasi!
Kas saan teid varsti näha ma.
Võib olla – ialgi.

Linda nr. 37, 8. september 1898, lk 620.