Rubriigiarhiiv: 1891

Valelik

(Лжецъ)

Üks mõisnik, vürst või teine mees,
Kes reisind palju ilma sees,
Kord kodu põllul sõbrale
Nii luiskas, hooples mehele,
(Ka kõigile, mis olemas,
Ta valet sekka riputas):
“Ei,” räägib ta, “mis näinud ma,
Ei seda enam näha saa,
Teil on siin vaene viis:
Kord külm, kord liialt sooja saab,
Kord päike kaub, kord kõrvetab…
Vot seal on paradiis!
Kui mõtled, aina rõõmustad!
Ei tarvis küinalt, kasukat,
Ei ilmas tea, mis on seal öö,
Vaid aasta läbi suine pää;
Ei keegi külva, istuta;
Kõik küpseb kasvab kuhjaga.
Kord Roomas kurki nägin ma,
Oh, Looja sa!
Kas usud? tõeste, kullake,
See oli mäe suurune!”
“Mis ime see! Eks ilma peal
On imet siin, on imet seal,
Kes aga mõistad märgata,”
Nii kostab sõber; “praegu ka
Me’ võime imet vaadelda,
Niisugust, arvan kindlasti,
Ei pole sina kuskilgi
Veel leidnud ilma sees.
Näed silda, mis meil ees,
Sealt üle jõe käib,
Kust tee meil viib,
Üks lihtne töö, kuid imelik:
Sealt mööda ‘p pease valelik;
Ehk poolest saadik hädasti,
Siis kukub, vette kaubki.
Kes aga mitte ‘p valeta,
See sõitku kas või tõllaga!”
“Kas vesi on ka sügav jões?”
— “Jah, uppuda võib küllalt mees.
Nüid näed, mu sõber, mida veel
Sa pole leidnud reisi teel…
Ehk Rooma kurk küll suur,
Ei vaidle ma,
Vist nagu mägi, ütlesid mull’ sa?”
— “Ei mägi just küll mitte, —
Nii suur on küll kui maja.”
— “See raske uskuda!
Las’ olla; siiski ka
On imelik see sild,
Kust üleminna vaja:
Ei valelikku kanna ta!
Veel tänavu, nüid kevadel,
(Kõik sellest asjast teadvad)
Sealt kukkusid ja leiti veest
Üks rätsepp ja kaks kirjameest,
Kes ajalehta seadvad.
Tõest, kurk, mis maja suurune,
On imelik, — kui tõsi see…”
— “Noh, ära liialt imetle,
Piab teadma, kuida asjad neil:
Seal pole majad, nii kui meil,
— Kõik väikesed onnid!
Kaks meest ehk võiksid vaevaga
Küll ühe sisse pugeda,
Ei seista saa, ei istuda,
Sa hädavaevalt ronid!”
“Las’ olla nii, kuid kurgike
On siiski ime ilmale,
Kus kahel ruumi sees.
Ka sild on tõeste imelik:
Kes on siin tubli valelik,
Ei viite sammu astu mees,
Kui juba sipleb vees,
Ehk Rooma kurk küll ime ka…”
— “Kas tead ka,” lausus luiskaja:
“Kes meid siin sillalt üle a’ab,
Vast madalamat kohta saab.”

Krõilovi järele L e n n u l a.

Valguse lisaleht nr 11, 20. märts 1891, lk 88.

Ingel

(Ангель).

Pea longus, hiilgav ingel seisis
Kord Eedeni a’a väraval,
Ja vanatont see vihas reisis
Just põrgu kohas üleval.
Ma salgajal ja kahtlustajal,
Kui head vaimu silmas ta,
Siis esimest kord eluajal
Lõi puna palgel leekima.
“Mind vabanda,” nii ütles “vana,”
“Sa muidu pole hiilgand siin;
Mul mõndagi nüid ilmas kena,
Ma mõndagi siit kaasa viin.”

Pushkini järele Lennula.

Valguse lisaleht nr 10, 12. märts 1891, lk 80.

Palve

(Молитва).

Mu usk on küll puhas,
Mu palve küll palav,
Ka siiski on usule
Haud alles pime.
Kes annab mull’ kuulmist?
Kes nägemist annab?
Kes sügavat tundmist,
Mis südames, annab?
Mis elu on hingel,
Kui puudub tal süda?…
Küll risti, küll hauda,
Küll taevast küll maad,
Ja asjade algust,
Ja miks on kõik tehtud,
Kõik seda meilt Looja
On katnud ju kinni;
Need igavest pannud
Ta pitseri alla!
Ei seda saa lõhku
Maailmad, kui kauvad,
Ei sulata tuli
Ei uhu tend veed!
Sa andeks mull anna
Oh Issand, mu pisart,
Mis õhtuses palves
Täis armastust Sulle
Siin pimedas hiilgab.

Koltsovi järele Lennula.

Valguse lisaleht nr 10, 12. märt 1891, lk 80.

Hiir ja Rott

(Мышь и Крыса)

“Kas kuulsid, naaber, uudist ka?”
Hiir jookstes rotil’ pajatas.
“Kaks sattun’d kimpu lõviga…
Või nüid meil’ põli tulemas!”
“Ä’ rõemusta, mu kullake,”
Nii kostab rott siin hiirele,
“Ä’ looda tühja õnne peal’;
Kui küined lahti peasvad teal,
On lõvil päevad loetud ka:
Ei kassist keegi jagu saa!”

—–
Eks nähtud ole siin ja seal:
Kui kardab argpüks mõnda,
Siis mõtlen ta, et selle peal’
Ka teised vaatvad nõnda.

Krõilovi järele Lennula.

Valguse lisaleht nr 8, 20. veebruar 1891, lk 64.

Kolm Lille

Kolm lille noorus nurmelt kaasa võtsin,
Kui tormilikul eluteele tõtsin;
Üht kinkis kallim, tõise sõbra käsi,
Ja kolmat helde emakene isi.
Ja ütlesin: kui andja süda truu,
Ta lilleke nii kaua õitsegu!

Pia õnn ja rõõm mul pisaratel uppus,
Ja lootus unenägu kust’ma kippus.
Sealt närtsis esite siis sõbra õis;
Ka armsakese and see järel käis.
Kuid haljaks jäi mu ema õiekene,
Ju t e m a a r m siis ainult igavene.

Zachariasiewiez’i järele J u l i e.

Pleegi aias

(Donau kaldal.)

“Laps, kuis Su rätik plekka täis?”
“Suits laeva korstnast peale käis!”

“Ja kuiv ta on kui pilliroog.”
“Oh kangest puhub tuule hoog!”

“Ja miks Su palge hõõgub nii?”
“Päev palavam kui ialgi!”

“Ja miks Su silmad pisaras?”
“Et sisse lendas putukas!”

“Miks lööb Su süda rinnas ka?”
“Et välja hüpata ei saa!”

“Ehk tulnud a r m, laps räägi, eks?”
“Ei emake, arm mööda läks!”

Carmen Sylva järele J u l i e.

Sakala nr 35, 28. august 1891, lk 3.

Armsam asupaik

Teate kus viibin ma
Õhtu iha vilul?
Orus oja kaldala
Õitsva õite ilul.
Armsa asupaigale
Mina öösel tuigun,
Mitu tundi järgeste
Istun seal ja suigun.

Lillid unes püiavad
Teha m’uga juttu,
Kannikesed hüiavad:
“Kuule meie nuttu!
Musu meie õiesuul
Kibuvist on annud,
Aga oh, ta okashuul
Meid on närtsitanud!”

Kannikestel läheneb
Ämblik, noor ja vaga,
Ütleb: “”Valu väheneb
Olge rahul aga!
Parem, on et armu piin
Nutustab teil silma,
Kui et valust vaba siin,
Jäete armust ilma!””

Saksakeelest M. Kampmann.

Sakala nr 22, 29. mai 1891.

Ema arm

Kuulen sõda sõudemassa,
Vaenu vankert veeremassa,
Noori mehi noppimassa,
Vapraid mehi varitsemas
Pisar paisub palgeele,
Leinavesi laugudele.
Mis mind ajab itkemaie,
Leinavetta laskemaie?
Kas ehk piiga peenikene
Langend venna nägus neiu,
Kangelase kallim kaasa?
Ei mul kahju kangelasest,
Ega tema kallist kaasast:
Ei mul kahju sõbrast, vennast,
Ega ellast armukesest.
Aeg võib armu rinnust riisu,
Sõprust võtta südamesta,
Kaasal kallil tuua troosti,
Peenel piigal kuldseid päevi.
Üks aga hinge õhkamassa,
Kägu kurba kukkumassa,
Linnukene leinamassa,
Valamassa silmavetta!
See mind ajab itkemaie,
Leina vetta laskemaie.
Ei ole ilmas enne näinud,
Kusagul veel enne kuulnud
Kallimaida kaebamisi,
Õrnemaida igatsusi,
Kidedamat kulmu vetta:
Mul on kahju ellast emast,
Õrna eide ohkamisest,
Käo kurva, kukkumisest!

N. Nekrassovi järele vabalt venekeelest H. K.

Sakala nr 6, 7. veebruar 1891, lk 3.

Unenägu

(Võõrast keelest.)

Üks raske unenägu
Mind öösel ehmatas:
Üht mirtipuud mu aias
Ma nägin õitsemas.

Kuid surnuaed see oli,
Haud lillepeenraks mul;
Ja puudelt murdis ladvad
Ja puistas õied tuul.

Küll korjasin need õied
Kõik kuldse kausisse;
See aga kukkus käest,
Läks katki murule.

Ja kausist pärleid veeres
Kui verepisaraid.  –  –
Mis tähendab see uni?
Mu arm, kas surma said?

A. Haava.

Postimees nr 209, 30. detsember 1892, lk 2.

Kuusk ja roos

Serbia muinasjutt.

Kaugel Serbia mägisel pinnal
Nuttis oma kauni peiu rinnal
Ennemuiste kena Serbia piiga,
Sest et tema kallikese kaisus
Surmav tõbi päevast päeva paisus
Tehes põdejale valu liiga.

Neiu otsis mõndasugust rohtu,
Vähendada ei võinud üksgi ohtu,
Suureks kurvastuseks see siis hinge heitis,
Keda tema armastan’d nii kaua –
Sõbrad tulivad ja kaev’sid haua,
Mis ta keha muru rüppe peitis.

Eemalle säält neiu ei saan’d sammu,
Leinamises närtsis tema rammu,
Langes viimaks surnult haua sõrva;
Uuest’ haud veel kord lahti aeti
Ja siis neiu surnukeha maeti
Oma armsa kallikese kõrva. –

Ajad läksid lennul. Nooremehe
Haua pääle asus kaunis ehe:
Kena kuusepuuke hauast tärkas,
Ning ta kõrval kosutavas vilus
Neiu kalmukünkalt imeilus
Roositaimekene mullast ärkas.

Kui siis kumbgi ajajooksul suurdus
Sala sõprus nende vahel juurdus,
Nähti endist armastuse paela:
Kalmukünkal kasvav roosineiu,
Tundis ära oma kuusepeiu,
Langes armastuses tema kaela.

Nüüdgi Serbias kuuse ümber keerleb
Roos, puud kaisutades üles veerleb
Ja ei taha lahkuda tast sugu.
Kalmukünkad kadun’d, ei tea kuhu.
Ainult aga Serbia rahva suhu
Jäänud hale armastuse lugu.

M. Kampmann.

Postimees nr 204, 21. detsember 1891, lk 2.

Täht

M. Lermontovi järele A. Krikmann

Täht särab kõrgel taeva all,
Kui sala sinisilm.
Ta paistab üksi üleval
Just nagu ilu-ilm.

Mu kambri aken väikene
Vist tähel’ armsam tee,
Sest õhtu hilja vaikseste,
Ta paistab kambrisse.

Kui taevas vahest pilvine,
Et katab tähed, kuu,
Siis iha tähe järele
On hinges otsatu.

Täht seega sõbraks salaja
Mull’ saanud armsamaks.
Nii vaatlen teda rõõmuga,
Ei aeg lä’e igavaks.

Postimees nr 200, 17. detsember 1891, lk 2.

Lained

Ainetel.

Suur piksevihma tegu:
Täis oja ääreni.
Säält ingel-ilus nägu
Käib läbi jaluli.

Ja kui ta keset voogu
Sääl võitleb vete teel,
Siis räägib mõnda hoogu
Mis kole laente-keel.

Pea ütleb sääl üks laene
Täis kadeduse tuld:
“Meist ilusam see naene,
Neid noor, kui elav kuld.”

See pääle – kõrge sina –
Teeb sõna teine hoog:
“Ju hukkaksin ta mina,
Ma ise, – ta mu roog!”

“Oi, sõbrad,” hüüdis kolmas,
Miks viivitate veel?
Eks eila armsa hõlmas
Meid trotsin’d tema keel!”

Kui kolmas laenepeiu
Sai vaevalt sõnanud,
Siis oli ilus neiu
Voovalda maetud.

P. Fr. Kõiv.

Postimees nr 178, 20. november 1891, lk 2.

Keeld

Ooperist “Rinaldo.”

Mulle jätke mu valu,
Mulle jätke mu vaev,
Et rinnas, ma palun,
Võiks kanda neid laev!

Ärge keelge mind nutmast,
Muidu lõhki lääb rind,
Kui väsin ma hüüdmast
Ja ihkamast Sind!

Ärge rääkige õnnest, –
Olen maitsenud ka,
Kuid kiirest’ ta kadus,
Nüüd õnnetu ma.

Mulle jätke mu valu,
Mulle jätke mu vaev,
Neid surmani kanda
Siin tahab mu laev!

P. Grünfeldt

Postimees nr 163, 1. november 1891, lk 2.

Vaenelaps

Ma üksinda olen, kui taeva all lind,
Ei isa ei ema, kes juhatab mind.
Mu õnneks ja varaks mul jäänud on ainult
Mu säravad silmad, kui kaste nad vainult.

Tuul õõtsub puulatvades, sügis meil nüüd,
Mind kallike põlgab, mu vaene on rüüd,
Mul kulda ja hõbedat ehteks ei pole.
Ei igatsus kustu. Kõik tühi ja kole!

Sääl laened kohavad, ei rahust nad tea
Kui surm mind kosiks, vaev lõpnud siis pea! –
Mu valged roosid, mu lumivalge rüüd
Mind ehivad, rahu ja õnn siis mu hüüd.

Saksa rahvalaulu järele vabalt M. Kerg.

Postimees nr 154, 21. oktoober 1891, lk 2.

Teekäijad ja koerad

Kaks sõpra õhtu ajal kõndisivad
Ja enda vahel juttu ajasivad,
Kui aiavärava pääl häkisti
Koer hauk’ma hakkas valjusti;
Ta järgi teine, kolmas – ikka veel,
Suur kari koeri jooksis kokku teel.
Üks meestest tahtis võtta kivi juba,
Kuid teine rääkis: “Sõber, luba:
“Ei seega saa sa koeri vaigista,
“Vaid valjumini sunnid haukuma:
“Nüüd läh’me edasi, küll näha saad,
“Et nad meid rahul jätavad.”
Ja tõesti, kui nad sammu sada
Vastu jõudnud ära jalutada,
Jäi’d koerad juba vaikimale;
Nad läksi’d veel nii palju sammu –
Ja vaata: koerad vaikind ammu,
Ei tulnud häältgi enam kuuldavale. –

Kui kadedad sind kuskil näevad,
Siis tormavad sull’ hulgal vastu;
Kuid ära ehmata, vaid kindlalt astu:
Las’ hauku nad, – küll viimaks vaiki jäävad.

Krõilovi järele M. Pukits.

Postimees nr 151, 16. oktoober 1891, lk 3.

Talupoeg ja uss

Uss korra talu õue ronis
Ja räägib: “Kuula, naaber Tõnis!
“Nüüd võime sõbralikult elada,
“Sul pole tarvis mu eest kaitseda,
“Sa näed, nüüd parem olen koguni,
“Sest uue naba sain ma kevadi.”
Ei kasu toonud ussi kõne,
Vaid malga tõmbas mehikene
Ja räägib nii: “Ehk sa küll uues nahas,
“Kuid süda on seesama sinu kehas,
“Miks pettust räägid minule –”
Ja siis lõi ussi purule. –

Kui oled kaotanud sa usaldust,
Võid muuta, kuda tahad, välimust –
Ei päästa jõua sa end sugu,
Vaid juhtuda võib kergelt ussi lugu.

Krõilovi järel M. Pukits.

Postimees nr 150, 15. oktoober 1891, lk 3.

Vares ja rebane

Küll tuhatkord on ilmal õpetatud,
Et palju kahju saadab meelitus:
Kuid kasu pole sellest veelgi saadud –
Veel ikka sõnakõlin petjatel on suus. –
Kord vares ühe tüki juustu sai;
Ta istus uhkusega kuuse-puus
Ja tahtis sööma hakata – kuid jäi
Veel mõtlema – ja hoidis juustu suus.
Sel pilgul juhtus sinna rebane,
Sest juustulõhn tal puutus ninasse.
Suu tilgub vett, – ta vaatab – juustu näeb,
Ning tasa hiljukesi kuuse alla läheb.
Ta saba keerutades varest silmitseb
Ja mesimagusasti juttu teeb:
“Mu tuvike, küll oled ilus sa!
“Kui uhke kael ja pärli silmakesed!
“Su lauluheli on vist ingliline!
“Oh laula, kallike! See pole ime,
“Et ilu-suusta kõlab ilus hääl;
“Vist oled linnuriigi kuninganna!”
Pääs keerles varesel täis uhkust sääl,
Hing rinnus kinni jäi, ei vastu panna
Ta jõudnud reinukese meelitustele,
Vaid avas noka lahti laulule,
Juust kukkus, – oma teed läks rebane,

Krõilovi järel M. Pukits.

Postimees nr 149, 14. oktoober 1891, lk 2.

Luik, haug ja vähk

Kui sõbrad ühes meeles pole,
Ei nende tööst siis kasu tule,
Vaid ilmaaegu ennast väsitavad
Ja vaeva ainult tunda saavad. –
Luik, haug ja vähk kord võtsi’d vedada
Üht vankert kõiges koormaga
Ja kolmekesi ette astusivad.
Küll kõigest jõuust nad vedasivad,
Kuid koorm ei liigu, ehk küll suuremat
Ei näitnud raske tema olevat:
Luik tõmbas taeva poole ülesse,
Vähk tagasi, haug vete sülesse.
Kes süüdi neist, kes õige – tea ei minu meel,
Kuid koor’m säälsamas tänini on veel.

Krõilovi järele M. Pukits.

Postimees nr 147, 11. oktoober 1891, lk 2.

Hiir ja Rott

“Kas, naaber, kuulsid uudist ka?”
Hiir jookstes rottil’ pajattas:
“Kass sattun’d kimpu lõviga –
Vot, nüüd meil põli tulemas!”
– “Ä rõõmusta, mu kallike,”
Nii vastab rott siin hiirele:
“Ä’ looda tühja õnne pääl!
Kui küüned lahti pääsvad sääl,
On lõvi päevad loetud ka –
Ei kassist keegi jagu saa!”
Eks ole nähtud siin ja sääl:
Kui kardab argpüks mõnda,
Siis mõtleb ta, et selle pääl
Ka teised vaatvad nõnda.

Krõilovi järele T. Kuusik.

Postimees nr 143, 7. oktoober 1891, lk 2.

Lõunasöök karu juures

Karu tegi lõunasöögi,
Kutsus kokku sugulased
Ja kõik teised metsalised,
Kes tal’ aga silma sattus.
Sünni-, nimepäev või matus
Mis sääl oli? – Aga pidu
Tegi karu auule edu.
Kiidab kaval kanavaras.
– “Vaata kus mul õige paras!
Kelle tantsu kiidad sina,
Tantsib nii, et kui taoks tina!”
Sosistab tal hundi onu,
“Ära aja tühja joru…”
– “Ise oled vana loru!
Eks sull’ lõuna maits’nud puder?”
Kostab kelmilt reinuvader,
“Tants on vilets, mis sest lugu,
See ei kosuta ju pugu;
Lõuna eest ma annan tänu
Kui ta uhkust suurendame.
Õhtul veel ehk süüa saame.”

Krõilovi järele T. Kuusik.

Postimees nr 142, 5. oktoober 1891, lk 2.