Rubriigiarhiiv: 1884

Ingel (Ангель).

Lermontovi laul. Ümber pannud J. Kunder.

Kesk öö ajal taeva all ingel käis
Ja waikeselt laulma ta näis;
Õhk kuulas ja kuulasid tähed ja kuu,
Kuis helises ingli suu.

Ja hingede õntsusest laulis ta keel,
Kes Eedeni õite seas veel,
Ja Jumala vägevust kiitis ta ka
Seal sulava sõnadega.

Ta südamel sonis üks hingekene,
Seda hällis ta ilmale.
Ja õrnakse hingesse ingli viis sai,
Ta kõrvasse kõlama jäi.

Ja kaua veel lapsele helises ta
See ingli viis sõnadeta.
See ingli laul helises ilusam tall’
Kui keegi heal taeva all.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 13. august 1884, lk 120.

Puri (Парусь).

Lermontovi laul. Ümber pannud J. Kunder.

Üks puri paistab laente laugel
Ja ujub üksi edasi…
Mis otsib siin ta kodust kaugel?
Kes sundis teda seieni?

Tuul vilistab ja langeb laene,
Mast maru küüsis kaldubge…
Ei õnne otsi tema vaene,
Ei õnne eest ta põgene!

Ta pea kohal kuldne päike,
Ja sini vesi silma ees;
Ta aga ihkab tormi käike,
Kui oleks rahu maru sees!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 13. august 1884, lk 120.

Palve (молитва).

Lermontovi laul. Ümber pannud J. Kunder.

Kui elu kurval korrala
Mu süda koorma all;
Üht imepalvet pidada,
Siis tuleb meelde mull.

Ta sees on taeva hinge õhk,
Ta sõnal elu tiib,

Ta soojases kaub mure rõhk,
Üks ingel seda viib.

Mult kaub koorm ja kurblik meel
Ja kahtlus kaub ka,
Ma usun nüüd, ma nutan veel….
Ja terveks saanud ma.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 13. august 1884, lk 119.

Lõvi ratsasõit

Freiligrathi järgi eestindanud g.

Kõrbekuningas on lõvi. Kui ta tahab oma valda
Läbi sõita, siis ta läheb ligi kõrkjarikka kalda,
Piirab piki pilliroogu varjul saaki varitsema,
Vaikib ise, kuna kõrges oksad kanged kohisema.

Õhtuti, kui Hotentotid oma õitsetuled süütnud,
Kui ju Tahvlimäe tipul viimne päiksekiire viitnud,
Kui ükspäinis üksik Kahver Karru kõrbest läbi rändab,
Aga muidu ammu uinub kõik mis kõnnib, kõik mis lendab:

Vaata, kuis siis kuninglikult kõrbe sõrvast kalda poole
Tõttab tore kaelkirjak võersil mudajärve voole,
Kipub kustutama jänu, mis tall päeva kartus keelmas;
Juba’p põlvil, pikal kaelal nobedaste lainenid neelmas.

Äkist kahab kõrkja kida: Lõvi möirab, lõvi ahmab,
Tuule kiirul turja kargab, kulka soonist kinni kahmab.
Uhke hobu, tore tekki, toredam veel tugev sõitja!
Elajate kuningas see, vägev vürst ja äravõtja.

Koledaste kohkub hobu, karjatab ja üles hüppab,
Valu tungil, hirmu sunnil kergijalu jooksu lippab,
Käänab kähku kõrbe poole, suisa kivist, kolkest üle.
Uhke hobu, tore sõitja, uhke sõit ja hobu vile!

Puist ja põõsaist läheb läbi tuulte kiirul tuhat nelja
Kergejalg, kuid silmamunad veerevad ja august välja,
Kuna piki pikka kaela jooksvad ohtrad vere ojad.
“Uhke hobu, tore sõitja!” hüüdvad pelgus kõrbe pojad.

Nagu kuningliku tõlla järel hulk on uhkeid saatjaid,
Nende kannul uudishimul kari kutsumata vaatjaid:
Nõndap siingi oma saatjad, palumata näha püüdjad,
“Uhke hobu, tore sõitja!” taga selja targu hüüdjad.

Tolmupilv on tore saatja sõidul kõrbe kuningalle.
Vaatjaiks kullid kui ka kaarnad lendvad parves ligidalle.
Luurates kui lapuline luidab hauaröövel ligi
Ja kui karjamõrtsuk kargab vaatma ohvri hirmuhigi.

Pelglikult nad parve kaupa põõsa varjult vaatma jäävad,
Kui nad elusal auujärjel oma vürsti istmas näevad.
Teda kannab kaelkirjak kunni kestab jõud ja vägi:
Ei saand sellest sõitjast lahti tore täkk, mis ta ka tegi.

Kõrbe koolmes kukub viimaks maha loom kui surnuks löödud:
Siis saab hobu omast sõitjast ablusega ära söödud.
Kaugel idapiiril kuldab koiduviir ju kõrbe kalda:
Elajate vürst nii sõidab öösel läbi oma valda.

Ferdinand Freiligath (1810-1876).

Tark Oleg

Puschkini järele eestindanud g.

Tark Oleg on tasuva tapluse teel:
Kasaaride üle tall karistav meel.
Et Venemaad veristand vaenune mõõk,
Neil oodata Olegi oda ja leek.

Truu hobuse turjal, raudriiete all,
Vürst kihutab ees, järel maleva tall.
Tee pimedaist metsadest läbi neil läeb,
Kui korraga vägi ja vürst imet näeb:

Tark ilmub, kes ikka Peruunile truu
Ja rahvale usutav saatuse suu,
Kes palves ja paastmises vanaks ju jäi, —
Ei vürst temast lausmata lahkuda täi.

“Tark, lausu, mis taevas mull’ osaks veel loob
“Ja sõna, mis tulevik vürstile toob!
“Mull avalda hirmuta tuleva raad,
“Mult palgaks a parema hobuse saad.”

“”Tark iial ei värise vürstide ees
“”Ja tasu ei tarvita jumalamees:
“”Prii tarkade mõte ja tõsine töö,
“”Kuid tuleva olu on tume kui  öö.

“”Mis otsal on ülevel, siiski sa tea
“”Ja surmani meeles mu seletust pea:
“”Sull õnnelik alati sõnade sõit,
“”Sind kuulustab iganes kuninglik võit.

“”Su alamaks heidab, mis kuiv ja mis märg
“”Ning Greeka päälinnaski lõdiseb järg;
“”Sa tasud, kus tallel on verine võlg,
“”Sa maksad, kus mälestav Venemaa põlg.

“”Sa laenetes ole  sull avatud haud,
“”Ei riku su tervist ka vaenlase raud,
“”Ei mõõk ega oda, ei nool ega ling
“”Sind puutu, ei lahingis lahku su hing.

“”Su saatja su täniste sõdade teel,
“”Su sõiduloom päeval, su seltsimees ööl;
“”Su hobu nii osav, nii julge ja virk, —
“”Ses varjul on sinule suretav mürk!””

Vürst naeratab. Siis aga mõttesse jäeb
Ja pilvisel palel ta sadulast läeb,
Lööb hobuse laudjale lahkuva käe
Ja hüüab: “Mu seltsimees, terveks nüüd jäe!

“Sa teenisid alati truuiste mind,
“Nüüd vaevast ja tööst lasen vabaks ma sind. —
“Teid, poisid, ma käsin, et kandke veel hoolt,
“Et puudu ei tule tal kusagilt poolt:

“Tekk katku ta turja ja kaeru ta sõim
“Täis olgu nii kaua, kui kestab ta võim!”
Säält sulased ratsuga ruttasid siis,
Ja vürsti uus ratsaloom edasi viis.

Tark Oleg on hõiskava maleva ees,
Viin kihab ja kohab neil karika sees.
Nad lausuvad lahkunud aegade auust
Ja isamaa ilmunud ühisest jõuust.

“Kus on siis mu seltsimees sõiduloom nüüd,
“Kell päevad ja paluke ammu ju priid?
“Ons julge ja kärme kuis enne ta jooks?
“Kus on, kes tast sõnume minule tooks!”

“”Su seltsimees suigub ju tõusuta und,
“”Ta luud aga kingul veel leida see tund.””
Vürst vaikib ja vaatab siis vanade pool'”:
“Kus on siis mu kardetud saatuse nool?

“Oi tarka, oi tarka, kuis sonis su suu!
“Mu hobune oli mull otsani truu,
“Ma asjata otsisin omale muid.”
Ja soovib siis silmata langenu luid.

Tark Oleg ja Igor ja vanemad kõik
Siis tõttavad sinna, kus tähendud paik.
“”Näe, kingu pääl Dneperi kaldal see koht,
“”Sääl laenetab lopsakalt kasvanud roht.””

Pääluu pääle astub siis Olegi kand:
“Või siin on, mu sõber, su saatuse rand?
“Su elatand peremeees elus ju veel,
“Ei kuulutand tõtt talle tarkade keel.

“Ma lootsin, et kirves sind kalmule toob,
“Su palavat verd minu põrm mullas joob,
“Kuid tõisiti seadnud mu saatuse sund.
“Siis uinu, mu seltsimees, rahulist und!”

Ju salaja sisiseb pleekinud luust
Must madu ja sülitab mürgisest suust
Ning lööb kala ümber end keerdu kui niit, —
Ja kahvatu vürst ära kantakse siit.

Kurb matus on koos ja maleva reas
Vürst Igor ja Olga on hallide seas.
Nad lausuvad lahkunud aegade auust
Ja isamaa ilmunud ühisest jõust.

Oleviku Lisaleht nr 9, 22. juuni 1884, lk 138-140.

Armastus

Suonio järele Soome keelest. (Helinad Emajõelt.)

“Armastus pole muud kui pettus, vale,
Kui tühi uni, usun vist!”
Nii ilmutas mull sõbra pale
Ja naeris peigmeest õnnelist.

“Kui vale, ärgu ial saagu
Me aru tulevikus tõest;
Kui uni, ärgu äratagu
Mind keegi üles surma õest!”

Oleviku Lisaleht nr 2, 17. märts 1884, lk 26

Troostita

Mia Holmi laul, tõlkinud M. Kiisk (?)

Väikses palves tõstan käed
Kõrge tähte poole ma:
Hellad tähed, ööde küünlad,
Võtke vähe pidada!

Vaiksed tähed, jahutage
Minu valu palavat,
Minu südamesse saatke
Ühte ainust pisarat!

Aga tähed mind ei kuule,
Edasi nad rändavad:
Kõrgest nagu uhkelt alla
Külma pilku saadavad.

Olevik nr. 14, 4. aprill 1894, lk 325.