Rubriigiarhiiv: Aleksandr Puškin

Ingel

(Ангель).

Pea longus, hiilgav ingel seisis
Kord Eedeni a’a väraval,
Ja vanatont see vihas reisis
Just põrgu kohas üleval.
Ma salgajal ja kahtlustajal,
Kui head vaimu silmas ta,
Siis esimest kord eluajal
Lõi puna palgel leekima.
“Mind vabanda,” nii ütles “vana,”
“Sa muidu pole hiilgand siin;
Mul mõndagi nüid ilmas kena,
Ma mõndagi siit kaasa viin.”

Pushkini järele Lennula.

Valguse lisaleht nr 10, 12. märts 1891, lk 80.

Uppunu *)

A. S. Pushkini järele Jakob Tamm.

Õues kerkis häkki kisa,
Lapsed tuppa jooksivad:
“Meie võrgud, isa, isa,
Välja surnu võtsivad.
“Valetate, teie tondid!”
Ütles isa: “Olge vait!
Kui teil kolgin läbi kondid,
Saate surnut sedamaid!

Tuleb kohus… mina, vaene,
Kahtlemata kimpu jään…
Mis sääl muud, et kuule, naene,
Too mu kuub! Ma sinna läen…
Kus on surnu?” “Isa, oota!
Näe, kus kalda ääres, sääl!”
Ligi nõretavat noota
Oli surnu liiva pääl.

Hirmsalt oli ülesturdun’d
Surnukeha sinakas…
Vast ehk mees, kes mures murdun’d
Enda ära uputas;
Või ehk kalur kukkus vette,
Või ehk joodik süüdi viin;
Või ehk mõrtsukate ette
Juhtus kaupmees nüüd on siin.

Mees ei küsi sest, ta tõttab,
Ümbrust hoolsalt silmas peab,
Jalust surnul kinni võtab
Viibimata vette veab,
Kaldalt kaugemale mõlal
Lükkab surnu liikuma…
Surnu ujub voolu õlal
Hauda, risti otsima.

Kaua surnu vete ladus
Kiikus, liikus voolu sees;
Kui ta silmist ära kadus,
Tõttas jälle koju mees.
“Kuulge, lapsed,.. siia ruttu!
Saija toon, kui peate suud!
Teadke, et ei tee sest juttu,
Muidu malka … mitte muud!”

***

Öösel tõusis torm ja ajas
Laened jões laksuma;
Peerg on kustund mehe majas,
Lapsed läinud magama.
Perenaene pingil tukub,
Pikali on laval mees….
Häkki hääl ta kõrvu kukub:
Keegi klopib akna ees.

“Kes sääl on?” “Hei, sisse lase!”
“On sääl mõni hulgus, või?
Kas on öösel siin sul ase,
Või, kes, tont, sind siia tõi!
Aja sinuga veel jahti! …
Võõras siin ei ruumi saa!”
Laisal käel luugi lahti
Aegamööda avab ta.

Kuu on pilve tagast väljas
Võõras seisab akna ees.
Pole riideid temal seljas,
Pole elu vaste sees.
Käed külgil kolgendavad,
Paiguti neil muda pääl;
Mustad vähjad tolgendavad
Keha küljes, siin ja sääl.

Mees lõi luugi kinni… tema
Tundis ära kloppija,
Hakkas hirmul värisema,
Ütles: “Võiksid lõhkeda!”
Mõtted läksivad tal segi,
Läbi öö ta lõdises
Väravas ja aknal tegi
Surnu, kära kloppides.

Veelgi rahva jutunajal
Räägitakse, kudas mees
Igal aastal, sellel ajal,
Ootab võõrast hirmu sees…
Ilm ju päeval pole vaga
Õhtul torm käib hulguvalt…
Väravas ja akna taga
Surnu klopib koledalt.

*) A. S. Pushikini 10 aastase sündimisepäeva mälestuseks 26. mail 1899.

Uus Aeg nr 22, 28. mai 1899, lk 6.

Tsherkessi laul

P u s c h k i n i lugulaulust “Кавказскiй пленникь.”

Jõe laened vool’vad vahutades,
Ju rahu öösel mäe rajal;
Ning kasak, vaene, väsimuses
On uinun’d oma piigi najal.
Oh ärka kasak, ära maga:
Tshetschen ju kõnnib jõe taga.

Mu kasak sõuab laente seljal
Ja laseb võrku paadilt vette.
Oh kasak, upud vete väljal,
Sest vaata hästi hoolsalt ette,
Kui supled jões palavaga:
Tschetschen ju kõnnib jõe taga.

Ja vahutava voole veerel
On näha viljarikkad külad,
Ning haljal murul kalda äärel
Sääl tants’vad lustil mängu-salgud.
Oh tõtta neiu, ole vaga:
Tschetschen ju kõnnib jõe taga.

Eestistanud J. R.

Sakala nr 33, 14. august 1896, lk 3.

Maa ja meri

(Puschkini järele.)

Kui üle sinendava mere
Nii õrnalt heljub tuule hoog,
Ja tasa uhket laeva kere
Sääl hällib vaikne vete voog,

Siis mured, mõtted jätan maha,
Kõik laulu muused unustan,
Siis armsam mulle mere müha,
Tad laisalt kaldal kuulatan.

Kui aga laened lõhkvad kallast
Ja valges vahus villavad,
Ning pikne paugub pilve vallast
Ja välgud vihas vehklevad,

Ei meri meeldi mull’ siis enam,
Siis lahke mets mull’ mõnusam,
Siis kindel maa on palju kenam
Ja igapidi ustavam.

Kui kurblik keevas vete vahus
On näha julget kalameest,
Ma aga lootuslikus rahus,
Siis kuulaks orus ojakest.

H. Käger.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 51, 21. detsember 1899, lk 410.

Nüüd aga jälle…

(Puschkini järele.)

Ma uskusin, et unustanud
Mu süda kauem kannata;
Ma rääkisin: “Mis on kord jäänud,
See igavesti jäägu ka!”

Nii kadusid kõik luule kujud
ja armu mured meelesta…
Nüüd aga jälle uued tujud
Su ilu ees löön’d ärkama.

H. Käger.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 48, 30. september 1899, lk 380.

Asjata

A. S. Puschkin’i järele.

Asjata üks and mull’ antud:
Elu, miks mull’ antud sa?
Ehk miks sala saatus pantud
Kurjalt sind siis kiusama?

Kes mind vaenulisel võimul
Põrmust põuest ilma tõi,
Hinge täitis ime aimul
Kahtlustusi rinda lõi?…

Eesmärki mul ees ei sära:
Tühja täis mu meel ja rind,
Ainult igav elu kära,
Kurvastusel koormab mind.

H. Käger.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 37, 14. september 1899, lk 291.

Ju otsas kõik…

(A. S. Puschkini järele.)

Ju otsas kõik mu igatsused
Ja kujutused kuldsemad!
Veel ainult valu, kannatused,
Mu tühja südant täidavad.

Mu elutormi tuulte saatel
On närtsinud mu noorus’ pärg!
Ma elan kurvalt ainsal aatel:
Mill’ jõuab kätte viimne järg?

Ma nagu üksik lehekene
Puu oksal kurvalt kõikumas,
Kust kadund viimne ehekene,
Kui tali kätte tulemas.

H. Käger.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 35, 8. september 1899, lk 283.

Pruudi unenägu

(Puschkini järele.)

Hulus torm ja pikne paukus,
Kuu end peitnud pilvedes, —
Meri mässas mürisetes
Pime’l ööl, kui ähvard’es …
Raske mure muljutusel
Lang’sid neiu silmist veed:
“Oh, nüüd, maru hullustusel
Kallim käimas mere teed!”

Kaua vaene haledaste
Palus püha pildi ees; —
Mõte viibis alaliste
Merel maru müra sees. —
Kui ju kell lõi kesköö tundi
Siis vast vaikne unehoog
Surus väsin’d silmad kinni,
Vaikis valu, hädaohk.

Magab ta — kuid rahutumalt
Vaim tal unes rännates —
Näeb ta laeva lagunevalt
Merel tormis, laenetes.
Ja siis oli, nagu lendaks
Tuttav vari salaja
Ja kui kuskilt kõrvu kõlaks:
“Pruut, oh ära nutta sa!”

Kalli sõbra hääl see tõesti …
Neiu süda tuikab sees, —
Vaatab veel, ja — tasakesti
Ilmub peigmees tema ees.
Kuid ta palgelt kadun’d jume,
Sära kustun’d silmadest,
Valgub merevesi tume
Sasis juuste salkudest.

“Oh mu kallim, koduranda
Sinu juurde ruttaks ma,
Rahutuma, armu kandva,
Leegitseva hingega!
Kuid mu üle juba voolas
Surma tooja laene pind …
Ei m’e enam siin maailmas
Ühenda’ või ial end’!

Kallim, kurvastus lä’eb mööda,
Ahastusel ots on ka,
Pärast pilk’set pime ööda
Koidu kiir saab kumama!
Ära kurda, et su elu
Ois ju närtsin’d kevadel:
Lootus vaigistagu valu …
Ühte saame ülevel!

Ela hästi! … idast kumab
Koidu piir ju punane,
Tuule hoog ju salus kohab,
Kuid — ei enam minule! …
Ohkades siis ära lendis
Armas vari rutuga
Ja säält kõrgelt kord veel hüüdis:
“Pruut, oh ära nutta sa!”

R. Hansson.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 8, 20. veebruar 1897, lk 61.

Kutse lahkunule

(Puskhin’i järele.)

Kui tõsi on, mis räägitakse,
Et kui maailm on hingusel,
Kuu kahvatanud kiired üksi
Veel mängvad haua küngastel, —
Kui tõsi see, — mis vaikselt loodan,
Siis hauad saavad avama, —
Sind hüüan: Lilia, sind ootan,
Mu juurde tule, tule sa!

Ja ilmugu see kohkumisel
Selsamal kombel minule
Külm, kahvatu, kui lahkumisel,
Suu valul kistud pingule;
Sa tule nagu tähekene,
Kui heli, tuule õhuna,
Ehk nagu hirmus nägemine:
Mu juurde tule, tule sa!

Ei sellepärast taha hüüda,
Sind armas, kallis Lilia,
Et neile kätte maksta püüda,
Kes sundisid sind surema.
Ma üksnes üelda tahan sulle:
Sind kalliks praegu pian ma,
Sa armas alles oled mulle —
Mu juurde tule, tule sa!

H. Saaresild.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 7, 16. veebruar 1899, lk 53.

Andshelo

Vene luuletaja A. Pushkini järele Jakob Jänes.

Esimene jagu.

I.

Italias, kust räägin, valitses üht linna,
Hulk aega tagasi, auus, vanaldane mees;
Ta hoolekandel said kunst, teadus kõrge hinna,
Riik, rahvas elas rahus ja hea põlve sees.
Duk, nii ta kutsuti, vast liiga helde
Ja heldust pilkas kurjus — on ju kõigil selge.
Duk armastust sai; aga ükski ka
Ei kartnud tema kätt, sest nuhtlus tema ajal
Jäi nurka suikuma; ka säädust riigi rajal
Ei palju kardetud. Kuid valitseja küll
Kõik nägi, kuulis ka, kuis asi oli paha.
Eks ole inetu, kui lapsed vanemaist
Ei hooli midagi, ei sõna kuulda taha
Ja õigus ohates näeb vale võrsumist.

II.

Küll kurtis vanake ka sagest’ kahetsedes,
Et uinus kohus, kord ja õigus räbaltes;
Küll tahtis hakata ta asju parandama,
Kuid silu mädand puud — saad seest ta pahema.
Duk tundis asja küll, kuid halb on harjund viisi
Nii järsku muudata, kus kuri keelmata
On juured tuetand ja tungind läbi maa,
Seal parandada võib vast alles pikkamisi.
Nii mõtles, kannates Duk juba hulga aja
Ja viimaks otsustas, et ohjad anda vaja
Kord tõise juhtida, siis see ehk leiab nõuu,
Mis omal vanuses ju ränk, ja üle jõuu.

III.

Seal oli kusagil mees agar, vahva teada,
Kes targast valitses ja korda mõistis seada,
Kell julgust oli küll, käik kindel, võitmata
Karm harjund vaevaga, ja tahte köitmata,
Ei annud kurjal maad, ei vabandamist valel,
Tööst, vaevast olid tal ju kortsud kahvan’d palel:
Mees nimel Andshelo, see saigi kutsutud
Ja voli valitseda, riigis lubatud.
Duk ise teadustas, et igavik võiks võita,
Ta tahta tükiks a’aks kord üle piiri sõita.
Pea aegu salajalt ja saatekonnata
Ta astus teele küll, kuid kuhu? teadmata.

IV.

Vast oli Andshelo ju seatud trooni üle
Kui näitas riigi kord ju täitsa tõise külle,
Kui roostes vedrud saivad liikuma
Ja seadus agaralt sai kurjust tabama.
Kus laatel turudel ei peetud hirmust lugu,
Käis kannul karistus ja muutis asjalugu;
Hirm pani keema kõik ja kukalt sügama,
Noh — asi polnud nii, kui enne oli ta.

V.

Sell’ ajal seadustest, mis unustatud oli,
Üht iseäranis, võis öölda, karm ja vali,
Kes nuhtles surmaga ju seda armuta,
Kes julges abielu meelel kord rikkuda.
Sest käsust ammu ju ei teadnud üksigi,
Kui Andshelo, kes ju ei mõistnud kuskil nalja
Kord linnal hirmuks ta, ja ohuks koguni,
Ka laskis tõiste hulgas kuulutada välja.
Ta rääkis: Kurjus meid ei tohi vangitseda,
Sest tarvis nuhtlust nüid, mis magas mõne a’a,
Kord välja kutsuda ja lasta tunda seda,
Et seadus pole tehtud tallata.

VI.

Nii pani Andshelo kõik rahva värisema.
Kui nurisedi ka, mis hoolis sellest tema?
Ei suurtel’ isandailgi annud armu ta,
Ehk kuristiku teel küll kõndis ise ka.
Ja esimene siin, kell’ nuhtlus osaks, sai
Noor rahvamees, Klaudio hüiti teda.
See lootis pärast veel heaks teha seda,
Mis läbi vaeneke ta kohtu jätte jäi.
Sest õrna neiukest ta meelitada suutis
Vast nalja viisila, kud asi halvaks muutis.
Järg, pahem pahemast, sai ilma ette kantud,
Süidlased mõlemad ka kohtu kätte antud.
Siin ülekuulati, mis tunnistasid suud
Ja üeldi: Klaudio saab trahviks surmatud.

VII.

Kui kuulis õnnetu, mis kohus otsustas,
Siis murtud meelel ta seal sammus torni poole —
See hirmus kuulutus tal seas täitsa meele.
Seal nagu ootmata tal linna uulitsas
Noor sõber, Luutsio, just õnneks vastu tuli,
Kes küll nii vallatu, kaastundlik siiski oli.
Tal rääkis Klaudio: “Oh sõber tee mull head
Ja mine kloostrisse, kus minu õde tead;
Vii talle teadust sest, et surmale mind viiaks’;
Ka ütle temale, et mind peasta püiaks
Kui suudaks paluda maavalitsejat ta.
Ma tean, et järeldust on õrnal palvel.
Tall annab jõuudu, julgust Jumal teel
Ehk nuhtlust kergitab ta abipaluv keel.”
“Küll lähen, räägin kõik,” tal vastab jalutaja
Ja ruttab minema, et leida kloostri maja.

VIII.

Seal parajasti nonnade seas töötab Isabella
Just kloostri vanemalt, ei tea, mis küsides,
Kui kuuldi õues kutsumise kella
Seal keegi tõmbavat, ja sisse astumas
On lävelt Luutsio. Talt neiu lahkelt küsib:
“Mis noormees soovite?” See vaevalt üelda püsib:
“Kas tohib arvata, et Isabella, Teie,
Mul vennalt kuuluta on õnnetuse hüie.”
“Mis juhtnud, noormees? julgust rääkige,
Mu vend küll Klaudio — mis kuuldust kannate?”
“Jah, õigus küll — mu käsk on hädaline —
Vend istub tornis ju — ” “Mis? — üelge selgemini!”
Seal noormees asjalugu laialt kõneles
Kõik õnnetust ta selgelt kõneles;
Ja neiu kuulatas, mis rääkisid ta huuled,
Veel olid tundmata tal pahad ilma tuuled,
Veel hiilgas süituses ja puhtalt tema silm,
Veel polnud pahandand ta kurikaval ilm.
“Nüid,” lausus Luutsio, “on ainus peaserada
Kui katsuks Andshelo’t Te’ palves meelitada.
Just selleks vend Teid laseb paluda.”
“Mu Jumal!” vastas neid, “kas minu palve jõuab
Siin teha midagi — oh mis ta minult nõuab!
Sest vähe julgust, vähe jõudu mul.”
“Mis kahtlust?” sõnab mees, “meil vaenlasi on küll
Kes õigust riisuvad — kuid kas siis meie piame
Kõik kannatama, kui end süita teame?
Ei! Astu julgeste ja võta palveta
Kord valitseja ees, Teil kinnita võin ma:
Kus iial neiu silm küll meesterahva ees
Vett valas põlvites, seal abi lähenes.
Sest valu pisar naese silmades
Jääb sulatab ka kalgis südames.

IX.

Neid luba küsis kloostri vanemalt
Ja kohe tõttas Luutsioga teele,
Ja valitseja ees ta palus palavalt
Siis oma venna eest, et muudaks kohtu meele.
“Neid”, lausus talle see, “su hüid on asjata,
Mul pole luba teda jätta elama.”
Neid nuttes nõtkus kohtujärje ees
Ja lahkus, lootuseta, silmavees. —
Kuid kodu uueste tal noormees kõneles:
“Kas kohtute, et karm ta oli Teie vastu?
Ei! — uuest paluge ja paitage veel,
Teil sõnarikkust küll, miks külmaks jäeb Te’ meel?
Ta hõlma hakate ja ärge jätke enne
Kuni vend prii, kui palvel saate õnne!”

X.

Ja Isabella tõttab uuest’ paluma,
Sest seda karmi meest siin tahab võita ta.
Ta lausub: “Uskuge, ei ole auutroonid,
Ei sõamehe mõõk, ei rikkus, kuldsed kroonid
Väärt armulikku meelt; auu, kuulsus ilma peal
Ei maksa midagi, kui puudub armu heal. —
Mu venda, õnnetut, on Sinu kätte antud
Ja Sinu käsuga tall’ nuhtlus peale pantud, —
Kes teab, mis saatis Sul, — ehk üks kord eksid ka
Kuis võid siis olla nõnda armuta.” —

XI.

Andshelo kuulatas, ta nägu oli tume.
“Ma palun, jäta mind!” ta mõttes sõneles.
Kud neiu julgemalt veel palus — näo jume
Tal õõgus palavalt, kui palvel kõneles:
“Oh kuulge, vali mees, kui tõsiduse väed
Meid nuhtleks armuta ka kõige süide eest, —
Kus oleksime siis, mis saaks meist, patustest,
Kui armu meil ei jagaks I s a käed?
Kuis on see meelitav, kui heldus valjult võidab
Ka Sinult paiste siis uut inimest meil näitab.

XII.

Andshelo kuulatas ja vastas uueste:
“Ei ükski palve siin ei enam aita,
Kuis võin ma seadust tühjaks teha, laita;
Ei mitte mina, seadus viib ta surmale,
“Mis homme sünnib ka.”

Isabella: Oh mitte, mitte veel!
Veel pole valmistud ta sellel’ teel’!
Eks tea ise Sa, et esimene tema
Kes saab siin nuheldud, mis enne kunagi
Meil süiks ei arvatud.

Andshelo: Meil polnud ometi
Veel seadus surnud siin, vaid ainult uinus tema —
Nüid on ta äratud.

Isabella: Oh ole armuline!
Andshelo: Ei ial! Valgust varjata on ülekohus.
Kui ühte karistan, on tõistele see rohus.

XIII.

Ta kuulab tahtmata, end tunneb värisema
Ja pääga kummardes, siit tahab minna tema.
Neid hüiab: “Kuulge, veel üks sõna, oodake!
Mul on üks kingitus, mis pole tühine;
Mis puhtast südamest Sul tõotan rohkeste:
Ma tahan päevad ööd Su õnneks palvetada,
Kui koidab taeva võlv, kui pime peidab rada,
Nad tõus’vad südamest, nad tõus’vad taevani,
Kus ainult pühadus, arm heldus alati,
Kus õnsus valitseb.” Nüid nuker, rahutu
On Andshelo, kui siit ta eemal minna tahab,
Veel, mõte segane, end lahutama läheb
Ja otsust hommikuks veel määrab tema suu.

(Poolele.)

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 6, 21. aprill 1888, lk 1.

ANDSHELO

Vene luuletaja A. Pushkini järele Jakob Jänes.

Tõine jagu.

I.

Kõik päeva Andshelo ju istus nukral tujul.
Ta istus üksinda, ja murelikus pääs
Üks ainus mõte liikus mitmel kujul.
Ei ilmund undki ööl ta väsind laugele,
Ei rahu liginend, see kõik jäi kaugele.
Mis? sõnas mõttes ta, kas armastus mind vaevab?
Või kurjus nuhtluseks ju auku valmis kaevab?
Oh kuidas igatsen ma teda kuulda veel,
Ta õrna ilu nagu näeksin praegu veel!
See kõik on imelik — kuis olin enne ma
Suur armu põlgaja — nüid ise tema kütkes. —
Siin lihtsa neiu ees, mu rohke kindlus katkes
Ja veelgi….

II.

Mõtelda ja vaikselt paluda
Ta katsub viimati — ei sõnad ühte jäe —
Ta taevast kõneleb — muud silma ees ei näe
Kui üksi Isabellat ja — ta räägib pühadusest,
Kuid mõtted teevad tõistest ihaldustest. —
See vaimu segadus ta jõudu nõrgestab,
Töö, valitseja kroon tall’ tülikamaks saab.
Sell korral oleks ta kõik auu ja seisust annud,
Kõik kuulsust unustand, mis teda käskjaks pannud;
Nüid näitas tühi kõik, ja sulekesega
Ta võrdles nime, auu, mis tuul võib puhuda.
………………………………………………………………………………
Kui algas hommiku, siis Isabella tuli,
Jutt vara koidu a’al tal Andsheloga oli:

III.

Andshelo: Mis ütled?
Isabella: Tahaksin nüüd sinu otsust teada.
Andshelo: Mu otsust tead Sa juba ammu.
Mis muutmata, kud ometi….
Isabella: miks tal ei andeks anda või?
Andshelo: Et patu sarnalik
Tõist pole, tapatöö on rohkem jäle.
Isabella: Nii lugu taevas on, kud tõisiti meil vist.
Andshelo: Kui mõtled nõnda Sa, siis annan Sulle ma
Siin tahte tingimist, missugust valid Sa:
Kas patus eksijat ta nuhtlusesse jätta,
Ehk teda vabastes tõist nuhtlust omal võtta
Ja ise eksida see eest ….
Isabella: Sa tahtsid ütelda:
Mu vaim ja ihu valmis ohverdamas —
Andshelo: Ei rääkind Sinuga ma vaimust midagi —
Vaid asi on, Su vend — saab surma valusama
Sa võiksid eksides …
Isabella: Ma tõendan taeva ees,
Et patt ei ole ial selle heateo sees.
Sest usu, helduses kui aitad peasta venda
Teed õndsaks enda —
Andshelo: Ehk arvad nõnda,
Et arm ja halastus koos käivad süidega.
Isabella: Las’ minu süiks siis jäeb mu venna peastmine.
Kui on see tegu patt — siis tahan palvetada,
Et andeks saan —
Andshelo: Ei — arvad valeste
Sa minu sõnasi — ehk kuulata ei taha
Mu kõnet meelega — see oleks aga paha —
Siis uuest’ seletan: Su vend, kuis räägitud —
Isabella: Nii küll —
Andshelo: On seadusest ju hukka mõistetud
Isabella: Nii küll
Andshelo: Üks ainus nõuu võib avita’ veel teda
(See täitsa selge küll, vast küsimiseks seda,
Kõik muu ju ühendab end selle tahtega)
Kui võrdleme, kes võiks siin peastja olla.
(Siin seadus, kohtu käsk võiks hirmus ette tulla,
Sest nende valjuses ei või neid pehmenda)
Soov üksi jääb siis veel, mis üleastuja
Võiks saada peastmiseks: et kannad Sina ise
Ta süid, ja — peastmiseks tood oma langemise,
Nii nõuab seadus just. — Mis otsust võtad Sa?

Isabella: Nii venna — jah kohe praegu otsustan —
Heameelega ma tahan ennast anda
Ja kohtu kirve alla pääd panna,
Ei roojasta see mind —

Andshelo: Vend sureb siiski.
Isabella: Aga
Kui ta ehk õiget teed ei nõua taga
Ja õe armastust veel tasub kurjaga:
Siis parem sur’gu ta, kui hinge pooleks kaob —
Andshelo: Miks näitab hirmus Sull ta nuhtlus olema
Kui oma otsustus veel alamale vaob?
Meid karmiks, kiviseks siin võtsid tunnistada
Kuid ise käid tyranniga üht rada.

Isabella: Oh häda — õnnetu! — mis palun ise ka —
Kõik võtan tagasi, — eksisin tahtmata.
Ma enesele, palve vastu takistusi säen.
Et nõrgad oleme, siin seda selgelt näen,
Andshelo: Siin julgust omanda võin selle juures mina
Kui naesterahvas nõrk — just õigust ütled Sina.
Tõest mõistlikum siis oleks vistist ikka ka
End’ nurinata saatusele alanda —
See oleks kasuks Sull —
Isabella: Sind mõista ma ei jõua!
Andshelo: Ma — armastan ju Sind!
Isabella: Oh häda, mis ei nõua
Mult kurjus siingi ka! — Mu vend, kes armastas,
Saab surma — õnnetu! —
Andshelo: Piab jäema elama
Kui armastad Sa mind —
Isabella: Tean, oma võimuga
Kõik tahad täita Sa.
Andshelo: Seks auusalt vannun ma
Et pettust mull ei lubaduses pole
Isabella: Jah auusast — auust veel räägib, petja kole, —
Sell korral aga Sa, mu kiusaja nüid tead,
Et elu Klaudiol nüid tõotama pead,
Ehk muidu avaldan Su häbemata teu
Ja muste mõttesi veel täna rahva ees.

Andshelo: See kõik nüid oli, usu, naljanägu —
Kuid tuntud küllalt ma ju omas valjuses. —
Mis maksab naeste jutt, kus kuuldaks’ nende lori,
Sest iga suuremat meest pritsib laim ja pori.
Nii tühjaks jäetud saab Su kohtu kaebdus ka,
Sest kõigest saagu küll; — ma lasksin sõlmida
Ent tühjaks himudest; — Sa mõtle järgi seda,
Jäe rahule ja lase kaebdus, nutt kõik vaikineda
Ehk — viska rumalust ja lepi sellega,
Mis tingin, — ehk Su vend jäeb surma kirve alla,
Su järelandmine teeks teda üksi valla. —
Veel homseni Su’lt otsust ootma jäen,
Su kaebdus’ tunnistust; kui kaste see kõik kaob,
Ja, olgu tõsigi, — mu vale ees ta vaob.

IV.

Nii ütles Andshelo ja kadus ukse taha
Ja Isabella jäi, täis hirmu, üksi tuppa maha.
Ta vaadet taeva poole tõstis vaikse palvega,
Sealt hirmsa hoone seest ta püidis lahkuda.
All vangi hoone ta ees avati —
Vend, vangis, õnnetu, võis vaata’ õele silma.

V.

Vend istus, sõnatu, — ja ees seal laias mantlis,
Käes hoides ristikest, munk seisis jutustes.
Hall’ vanake tall’ rääkis, mis leida ilma sees,
Et elu surmaga meil ühte kaalu peab;
Siin tallab toredus, seal valskus sihti seab,
Head pole kusagil; — Klaudio kuulas ka
Kuid sala südames Dshulitat mõtles ta.
“Mult kadus armuke, jah kadus — rahu talle!”
Seal ilmus korraga ta õde nähtavale
Ja rääkis mungale: “Meid, isa, lase Sa
Siin üksi vennaga, meil mõnda rääkida.” —
Munk üksi jättis neid.

VI.

Klaudio: Mis armas õeke
Siis ütled?
Isabella: Vend, aeg tulnud Sinule.
Klaudio: Siis pole peas’mist mull?
Isabella: Ei iial! olgu siis
Hing anda pää eest.
Klaudio: See on siis ainus abi?
Isabella: Nii on; Sa elada võiks; saaks ka kohtu läbi
Su nuhtlus pehmendud, kuid saatanlik see viis —
Nad elu kingiksid hinge vaeva eest —
Klaudio: Mis? — Elu ajaks vang?
Isabella: Vang vaba müiridest,
Ja ilma ahelaist.
Klaudio: Mull seleta siis seda!
Isabella: Mu sõber, vend, ma kardan avaldada, —
Kui auuga sured, parem kohe surra,
Kui häbiga veel rohkem elada,
Mis surma tundmine meil peabki hirmu andma
Eks paljas ussike pea tallamist ka kandma?
Klaudio: Oh kuule õde mind, — arg pole iial ma,
Et jõuaks surmahirm mu tahtmist nõrgenda.
Mind usu, ilmast ma küll värinata lähen,
Kui neiut armsamat …
Isabella: Vend, nii ma kuulda tahan
Su suust, sest isa heal meid kutsub hauast la:
“”Sa piad surema, laps, sure laitmata!””
Vend, kuule! midagi Su eest ma siin ei peida:
See vali kohtu heal, missugust pole leida,
On kurjust täis; ta vaated valjumad
Kõik nagu kartuseks, kui kiusatuseks nad.
Ta libe kõne külvab kurja idu,
Ta mustas südames on pahal mõttel pidu
Ja jäledust täis kõik —
Klaudio: Miks valitseja, mis’?
Isabella: Seesamma kiusaja, kes nõudis viimati:
Kui tahaks äita ma ta kurja tahtmist juba
Siis elada vast Sulle antaks luba.
Klaudio: Oh pole vajagi —
Isabella: Ta häbemata veel
Mind käskis endal vastust tuua ööl,
Ehk surmata ta Sind —
Klaudio: Ei, õde ära mine!
Isabella: Meid Jumal ise näeb, mu armastatud vend,
Kui suudaks peasta Sind mu surma minemine
Ei iial viivitaks ei kalliks piaks end,
Ehk elu lühikest —
Klaudio: Ma täna, armas õde!
Isabella: Siis homseks Klaudio, end surma valmista —
Klaudio: Jah nii! …. Ta vaimus tõuseb imeline mõte….
………………Kõik ühe pilguga
Kas ennast hukkama ta igaveseks tõttab?
Ei usu, mõistlik on, ka hirm siin aset võtab:
“Oh Isabella!”
Isabella: Mis veel ütled?
Klaudio: Surm on hirmus!
Isabella: Veel hirmsam häbi!
Klaudio: Küll! — kuid siiski surma minna,
Kus külma kirstu sees piab mädanema, — sinna,
Oh häda, teadmata on tee — kuid ilma peal
Veel kutsub iludus, veel hüiab õrnas heal.
Seal varjuriigi sees, kus udu peidab rada —
Mind võib ta uputa, kui kangend veeretada
Seal koles tühjuses, kell’ piirigi ei tea — —
Isabella: Oh Jumal!
Klaudio: Õelle, veel elu on nii hea —
Küll loomus süitaks teeb — kõik süid ta Sinult peseb —
Mull’ luba elu veel.
Isabella: mis julged rääkida!
Kui mõtlemata loom, kui argpüks tahaks Sa
Su õe teotusest siis omal õnne oota
Kui auutundmata — kas julged seda loota!
Ei suuda mõelda ma, miks elu ilmasse
Sull’ isalt antud sai, miks ema rinna all
Sull ase olla võis, — oh Jumal andeks anna!
Kui veel Su peastmine mull võimus oleks ka,
Ka siiski täna veel Sa piaksid surema!
Ei Sinu elu eest mu huul üht palvet kanna,
Küll näeks Su nuhtlust ju —
Klaudio: Pea õde, kuula veel,
Veel andeks anna kord!

VII.

See oli juba teel.
Ta riidest, paludes, veel venna käsi hoidis —
Ehk õe südames küll viha tuli loitis,
Sai siiski vaene vend veel andeks-andmist kord.

(Lõpp tuleb.)

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 7, 14. mai 1888, lk 1.

ANDSHELO

Vene luuletaja A. Pushkini järele Jakob Jänes.

Kolmas jagu.

I.

Munk seisis kõik see aja kinnis’ ukse taga
Ja nende jutustamist kuulis. Minul aga
On aeg teid tutvustada kord ka selle mungaga,
Kes polnud keegi muu, kui Duk, kes tundmata
Just munga kuue sees siin oma kodus seisis,
Ehk tõiste teada ta küll võõral piiril reisis.
Siin käis ta tundmata kõik nähes, kuulates,
Mis juhtus rikka lossis, vangikodades;
Ei kõrge kloostri müir, ei vilets haigemaja
Ei keeland kuulmast teda hädaliste kaja,
Ka petja kavalus sai ilmsiks kohtu silma all.
Kõik seda ihaldas Duk omal silmal näha,
Üht mehe meelt seks oli antud tall’,
Ei ükski juhtumus näind tal kuulda väha. —
Nii sellel tunnil ka ta kuulas põnevalt
Kõik sõnavaheldust sees õe ja venna vahel,
Ta tasa sisse läks ja kutsus neiut sealt,
Kui nurka teda viis, siis rääkis healel mahel:
“Kõik kõnet kuulasin ja kiites ütlen ka,
Sa kohut täitsid heast’, üht nõuu siis annan ma,
Kõik asi paraneb, kui minu kõnet kuuled —”
Ja neiul’ midagi siis rääkisid ta huuled,
See peale siis see õue libises
Uus lootus aimata, uus rahu südames.

II.

Kas sõbrad usute, et õrna vaate ees
Üks vali mõtleja ja tume pale
Võid leida usaldust ja armu südames?
Ei ime siis ka see, ei koguniste vale,
Et tuntud Andshelo kord armastust võis võita,
Üht õrna kaasakest ka oma külge köita.
See vali hirmus mees, ju ammu oli ta
End meheks kohustand, kuid abikaasaga
Ei olnud õnne tal; jutt kerge tiivaline,
Küll ilma põhjata, ta kaasakese auu
Nii palju kahtlustas, et tema arvamine
Ka eksitatud sai ja selleks viimne nõuu
Tal oli üteldes: “Mu auusa maja sees
Ei ole kahlusi ei tühje jutte vaja,
Sest sündku lahutus meil’ elu sidemes!”
Sest ajast võõraks jäi tal naine; mehe maja
Ei näinud tõine ka, ta kurtis pisar-vees. —
Sest asjast Duk ka neiul’ jutustas,
Kes vaikselt kuulas vanakese juttu,
Siis targa nõuuga teele tõttas ruttu.

III.

Marianna akna all just ketrusega istus
Kui õnne inglina; nii ootamata astus
Ta ette Isabella siis, kes ammu õnnetul
Ju tuntud oli küll, ja kelle õrnal suul
Nii palju trööstivaid ja armsaid sõnu oli,
Sel korral munga nõuu, ta rääkima nüid tuli:
Marianna pidi veel sell õhtul ruttama,
Veel pidi Andshelo’t öö algel leidma ta.
Ja aeda astsid nad, kus kivi müir on näha.
“Õnn teele! astu nüid, kuid ära unusta,
Mu venda mitte Sa, ja ära kohku ka!”
Marianna valmistas end kartes julge teele
Nad nuttes lahkuvad, ei lõppu silmaveel.

IV.

Duk vangihoone sees siis istus terve öö,
Klaudio’t trööstida tal oli ainus töö.
Kui koitis, siis ka Isabella vaatma tuli,
Neil ööne toimetus kõik hästi läinud oli;
Ka istus seltsiks neil Marianna kahvatand,
Öö läigil oli ta meest sala petta saand.
Koit ilmub; — häkitselt üks sõnum kiirelt kantaks’
Ja vangiülemal käsk silmapilgul antaks’:
Et saagu Klaudio, kuis seadus, nuheldud
Ja pää talt Andshelo’le märgiks läkitud.

V.

Duk asja arvates siis vangiülemale
Ka saatis sõrmukse ja riigi petsati,
Uut abi leides muutus nuhtlus tõisiti.
Pää mereriisujalt nad läkitasid talle,
Kes surmatud saand sellel sammal ööl.
Duk ise ruttas nüid ka õiget nägu võtma,
Et seal, kus seadus ülekohtu tööl,
Kõik ise jälle parandama tõtma.

VI.

Klaudio nuhtlusest jutt alles kanneti
Veel ilma laiali, kui teada anneti,
Et pöörand tagasi on linna valitseja,
Kes pia teretada tahta oma maja.
Kõik rahvalogu kees, Andshelo tõttas ka
Tal vastu tõistega, ehk südams küll näris
Kõik kurjus kibedalt. Duk lahke pilguga
Neid lahkelt teretas, kõik elukorda päris,
Ja armsalt Andshelo’öe käe sirutas.
Sell pilgul, häkitselt, üks neiu ees neil maas
Kes palub põlvili: “Oh vägev valitseja,
Sa süitause kilp, mu peale halasta!”
Andshelo kohmetand ja kortsus kulmuga
Siin Isabella’t näeb. Veel kohkund Andshelo
End suudab vaigista, ta sõnab: “Tüdruk siin
On meelest segane, ta surnud venna piin
On mõistund riisund talt.” Kud valitseja pale
Lööb vihal lõkkema, kui kuuleb jutu vale,
Ta räägib: “Tean kõik, nüid tulge minuga,
Mu ümbert mõrtsukaid aeg on nüid hävitada!”
Ja Duk’i trooni ees on seismas Marianna
Ja närtsind Klaudio; Andshelo nähes neid
Nüid kõigub, väriseb siin kurjategijana,
Kõik süidi tunnistab, ja pimeduse püid
Nüid kõigil selgeks saab. Duk järsku temalt küsib:
“Mis oled Sa nüid väärt, mis nuhtlus Sulle püsib?”
See vastab: “Elada ei kõlba enam ma
Nüid viige surma mind! Duk kostab talle: Mine!
Ei tohi mõrtsukas mu ligi asuda!”
Seal käskja jalgele veel langeb rutemini
Marianna õnnetu: “Suur valitseja, Sa,
Kes andsid kord ta mulle, miks riisud jälle ta!”
Duk lausub siis: “Ei muidu teeks ma seda talle
Kud valgust vaadata ei tohi petja pale —
Sind ennast kahetsen; — tal rikkust vara küll,
Kõik piab jäetama see tasumiseks Sull, —
Küll mehe, parema, Sa pia siis jälle leiad!”
“Suur, helde valitseja! paremat ma ial
Ei taha kunagi, tal on mull’ ilma peal
Mu ainus igatsus; miks lahuta meid püiad?
Su oma käsi ju meid kokku ühendas?
Eks ole üksi olnud ma ju küllalt leinamas?
Mind aita paluda, oh ilus Isabella
Ta eest, ka tõsta käed ja põlved kummarda!”
Ja tema palub ka, kui õnne ingel, hella,
Siin patustaja eest: “Oh vägev valitseja,
Mu palvet kuule Sa ja ära nuhtle teda,
Ta ainult teind on kiusatuses seda;
Kuis tean, senini on hästi eland ta, —
Veel andeks anna tall'” — Duk andis andeks ka.

(Lõpp.)

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 8, 21. mai 1888, lk 1.

Uppunud mees

A. S. Puschkini järele.

Uksest sisse, valjust hüüdes,
Lapsed jooksvad tormates:
“Isa, isa, kalapüüdes
Võrku tuli surnud mees!”
Mis te kelmid valetate –
Surnukeha saite veest!
Ja kui on? Mu käest saate,
Näitan teile surnud meest!

Tuleb kohus – oh ma vaene,
Küll siis kimbus olen ma:
Vastust anna! Kuule naene,
Kuub too. Vaja vaadata.
Kus ta on? – “Sääl, isa, vaata!”
Tõepoolest seisis sääl
Surnukeha liikumata
Jõe kaldal liiva pääl.

Hirmus oli surnukeha,
Ülestursun’d, sinine.
Vissist oli tahtnud teha
Mõni otsa omale,
Või ehk vahest vete-valda
Laened võtnud kalameest?
Mõnda ehk ka üle kalda
Visatud sai röövlitest?

Mis sest kõigest asja mehel?
On kes tahes. Ruttuga
Jalust kinni surnukehal
Häimab, vette tassib ta.
Surnu voode hooleks andis,
Lükkas järel mõlaga.
Uuest’ laene ohvrit kandis
Rahupaika otsima.

Surnukeha kaua õõtsus
Vahutavais voogudes,
Viimaks tuul ta eemal lõõtsus,
Koju sammus kalamees.
“Poisid, teil ei ole nalja,
Asjast peate vaikima,
Räägite te aga välja –
Mu käest saate sugeda!”

Väljas kuulda tormi kära
Maru mässab jõe vees;
Peeru tuli kustund ära
Kalamehe onni sees.
Lapsed magavad ja ema,
Ainult üleval on mees –
Pingil seistes kuuleb tema:
Keegi klopib ukse ees.

“Kes sääl on? Hei, lase sisse
“Pagan, kes sääl tüütab mind?
Vist va’ sarviline ise
Minu juurde tassis sind?
Võimata mul su’ga jahti,
Tuba kitsik, pime ka.
Seda öeldes ukse lahti
Viivitades lükkab ta.

Pilve tagant vaatab maha
Kuldne kuu, ja kalamees
Tardun’d tumma surnukeha
Nägi seismas enda ees.
Nägu tal nii külm ja kole,
Silmad – laial lahti nad,
Märjas juukstes alla poole
Mustad vähjad ripuvad.

Mees, sest võõrast aru saades
Ukse kõvast’ kinni lõi,
Vandesõnu sosistades
Kivistatud seisma jäi.
Hirmust täidetud ta hoopis
Kõigest kehast värises.
Hommikuni koolja kloppis
Akna all ja ukse ees.

Igal aastal teatud tunnil, –
Nagu räägib rahva suu, –
Ammu ootab hirmu sunnil
Hirmsat võõrast õnnetu.
Väljas torm ja maru möllab
Vesi mühab laenetes,
Öösel koolja koputelleb
Akna all jo ukse ees.

J. Fr. Meyer.

Postimees nr 245, 8. november 1896, lk 3.

Ma armastasin sind!

Ma armastasin sind: veel arm võib hinges olla,
Ta kustunud veel pole koguni;
Ei taha ma sind enam eksitama tulla,
Ei kurvastada ma sind taha ialgi.

Ma armastasin Sind, nii lootuseta, vaikselt,
Nii arglikult, kuid väsimata ka;
Ma armastasin sind nii palavalt ja õrnalt –
Ei nii sind keegi armastada saa!

Puschkini järele O. G.

Postimees nr 197, 6. september 1893, lk 2.

Teekäigu kaebtused

A. Puschkini järele.

Kas mu tee ei saa veel otsa,
Kaua pean ma rändama
Vahel vankris, vahel ratsa,
Vahel jala hulkuma?

Suguvõsa haua sisse
Ei mind maha maetud saa,
Sest et Jumal seadis ise
Maantee pääl mind surema.

Kas ma hooste jalgu kukun.
Või kas vankri alla jään,
Kas ma kraavi ära upun,
Lagun’d sillast alla läen?

Kas mind katk saab suretama,
Või kas külm mind kõvaks teeb.
Vanasoldat lasipuuga
Kogemata pähe lööb?

Ehk kas metsa pimeduses
Röövlinoast ma surma saan,
Laatsaretis igavuses
Oma päevad lõpetan?

Kas pean meelepahanduses
Ma veel kaua paastuma
Ja sääl juures igatsuses
Lihaprae pääl’ mõtlema?

Paigal olla kena oleks,
Harvast välja sõita ka
Ja kuis kosja minna tuleks
Aega olles mõtelda!

Kena öösel maitseks uni,
Ülestõustes jooksin theed,
Nõnda elaks rahul, kuni – –
Noo, las’ käia hobused! . .

M. N.

Postimees nr 185, 21. august 1892, lk 2.

Talvine tee

A. S. Puschkini järele.

Läbi udu laenetuse
Tungib kuu ta kumaga,
Üle ilma igavuse
Valab kurvalt valgust ta.

Kerge talvse tee pääl ajab
Tuhatnelja postimees,
Kella helin kaugel’ kajab,
Ühel viisil väsites.

Postimehe laul kui tuttav
Kostab vastu südames:
Pea kui hullus rõõmus ruttav,
Pea kui kurtes, kaebades…

Tühi maa ja lume hanged…
Kusgi tuld, ei hurtsikut…
Silmas, kui ka kinni langeb,
Ikka kirjud verstapuud.

Kurb ja igav… Homme, Niina,
Homme, arm, su juurde saan;
Soojas toas kõik reisi piina,
Nähes sind, ma unustan.

Seinas tiksub säätud ra’ades
Kell, ja seiert ringi a’ab;
Võeraid koju peletades
Südaöö meid ühendab.

Pikk mu tee veel. Une küüsi
Vaarus vaikind laulja suu,
Kell trill-trallib ühte viisi,
Udu pilves ujub kuu.

F. Freimann.

Postimees nr 136, 25. juuni 1896, lk 1.

Kaukasia laul

Jõevesi voolab kohinal,
Mäed paist’vad ööl kuupaistelisel
Ja kasak oma piigi na’al
On väsimusest puhkamisel.
Oh kasak, ära uinu sa,
Mäemees ehk tuleb salaja.

Paat kiigub kasakaga vees,
Ta tõmbab noota jõest välja,
Oh kasak, surm on nooda sees,
Jõel paha tund, ei ole nalja.
Kas noolt ei kuule vuhama?
Mäemees ehk tuleb salaja.

Ja vaata, vetel läikivail
On rikkad kasakate külad,
Kus lust ja tants on nooremail –
Oh põgenege, kerged jalad,
Ja piigad, vaad’ke hoolega!
Mäemees ehk tuleb salaja,

Puschkin’i jär. P. Jakobson.

Postimees nr 135, 22. juuni 1895, lk 3.

Hoidjale

Ma karmi aja kaasaline,
Sa vanaeit, mil näen ma sind!
Sääl männimetsas, mureline,
Sa ammu, ammu ootad mind…
Sa aknast vaatad, loodad, kardad,
Sa valvad nagu vahi pääl:
Aeg-ajalt kudumise vardad
Käes jäävad sinul seisma sääl.
Pilk lendab väravate juurde,
Käib mööda maanteed otsimas…
Kurb aimdus, alaline mure
On sinu rinda rusumas.

A. S. Pushkini järele Jakob Tamm.

Postimees nr 113, 26. mai 1899, lk 1.

Talve õhtu

Torm, see pilvil taevast sulub
Veerleb lumes välja pääl,
Vast kui hunt ta õues hulub,
Vast kui laps ta nutab sääl.
Katusel vast kahinaga
Õlgi tema raputab,
Vast kui teemees akna taga
Kärmelt, kärmelt koputab.

Meie vana majakene
See on kurb ja pime ka…
Akna ees miks, eidekene,
Kõnetuks jäid korraga?
Kas ehk maru mühamisest,
Vanakene, väsisid?
Või ehk värtna vuramisest
Une sülle uinusid?

Eidekene, meel sul mures –
Tule, joome, kus on kruus?
Kurbtus kaob joogi juures,
Rõõmulaul saab lahti suus,
Laula, kuidas mere taga
Tasa elas tihane,
Kuidas neiu, noor ja vaga,
Vett läks tooma, varane!

Torm, see pilvil taevast sulub,
Veerleb lumes välja pääl,
Vast kui hunt ta õues hulub,
Vast kui laps ta nutab sääl.
Eidekene, meel sul mures,
Tule, joome, kus on kruus?
Kurbtus kaob joogi juures,
Rõõmulaul saab lahti suus.

A. S. Puschkini järele
Jakob Tamm.

Postimees nr 72, 28. märts 1897, lk 2.

Taline tee

Läbi laenetava udu
Paistab kurvalt hõbe-kuu,
Valget heli kallab alla
Tema kahvatanud suu…

Talve teel, nii pikal, külmal
Saan on nobe lendamas,
Kellukene ühel toonil
Leina-laulu helistas.

Miks see reisimees nii ajab
Mis ta laulust kuulda sääl?
Kord ta hüüab lausa rõõmul,
Kord, kui kõlaks kaebehääl…

Igavus ta mõtteid saadab
Armsa juurde kaugele,
Kes tad juba ootab kodus,
Et ei und saa laugele..

A. Puschkiini j. Narusberg.

Postimees nr 28, 4. veebruar 1893, lk 2.

Mul meeles…

(A. Puschkini järele)

Mul meeles püha silmapilku,
Sa ilmusid mull”, taevataim,
Kui kiirest’ kaduv unenägu
Kui igavene iluaim.

Veel lootuseta valun ilus
Ja elu kurja sära sees
Mul helises su hääl nii ilus,
Su hella kuju hõljus ees.

Aeg hoovas mööda marudella,
Viis end’sed mõtted endaga,
Ma unust’in su hääle hella
Ja sinu kuju kallima.

Aeg venis vangikojas mööda,
Nii piina täis, nii pime, must;
Ei õnne, armu, taevatööda,
Ei silmavett, ei vaimustust.

Ning aimas ärkamise pilku,
Sa tulid jälle, taevataim,
Kui kiirest’ kaduv õnnevilku,
Kui igavene iluaim.

Nüüd jälle vaev ja valu mööda,
Hing täis on endist igatsust,
Mul õnne, armu, taevatööda
Ja silmavett ning vaimustust.

G. Õis.

Postimees nr 23, 23. veebruar 1891, lk 2.

Ivan Aivazovski ja Ilja Repin, “Puškini hüvastijätt merega” (1877)

Poltava I

Aleksander Sjergejevitsh Puschkini luulelugu.

Vene keelest ümberpannud Jakob Tamm.

Eessõna.
Eesti keele ümberpanekulle.

Luo kauni Sulle luule süles
Toon, Eestirahvas, heldel käel;
Ta ärkand Vene väljal üles;
Ta võrsund Vene vaimu väel.

Täis selgust hiilgab tema sisu,
Täis kindlust tema kõne käik, —
Ja kudas küiab vaimu isu
Ta lihtne lehkav luule läik!

Sin liitnud kokku luuletaja
Need läikvad asted ajaluost,
Mil kerkis Vene võidu kaja,
Mil rauges rammu Rootsi suost.

Need asted kodu Sinu käigil
On hüidnud üles, Eestimaa…
Nad hüidku lõbu luuleläigil
Siin Sinu rahva rinda ka!

J. T.

Venekeelse alguskirja.
Eessõna.

Poltava lahing on üks neist kõige tähtsamatest ja kõige õnnelikkumatest Peetri Suure valitsuse aja sündmustest. Tema peastis Venemaad valjumast vaenlasest; kinnitas Vene valitsust lõuna pool, tegi muretuks uued asutused põhja pool ja näitas riigile Peetrist sisse-toodud uuenduste jõudu ja sõudu.
Rootsi kuninga eksitus on vana-sõnaks saanud. Teda laidetakse ettevaatamata oleku pärast, luetakse tema sõjakäiku Ukrainasse (Veike-Venemaale) mõtlemata teuks. Kritikuste tahtmist ei jõua ju täita, iseäranis pärast õnnetust. Kaarel läks sellel sõjakäigul ometi Napoleoni kuulsast eksitusest kõrva: tema ei tõtanud Moskvasse. Ja kas võis tema oodata, et rahutu Veike-Venemaa oma Hetmani *) eesmärgi järele ei astuks ja Peetri valitsuse vastu mässama ei hakkaks; et Löwenhaupt **) kolm päeva järestiku löödud saab, et viimaks 25,000 Rootslast kuninga enese eestvedamisel Narva joosikute eest pakku põgenevad? Isegi Peeter kahkles kaua pealahingu kui häda-ohtliku asja eest kõrva hoides. Selles sõjakäigus uskus ka Kaarel XII. vähem, kui kunagi enne, oma õnne: see vaarus ju Peetri vaimu ees.
Masepa on üks selle aja kõige tähtsamatest meestest. Mõned kirjanikud tahtsivad temast vabaduse vägilast, uut Bogdan Ehmelnitski’t ***) teha. Ajalugu näitab teda kavalustel ja kuritöödel harjunud auahneks, Samoilovitsch’i, oma heategija, õnnetusse lükkajaks, oma õnnetuma armastuse isa ära hukkajaks, Peetri vastu hakkajaks enne tema võitu, Kaarli äraandjaks pärast tema langemist: tema mälestus, mis kiriku vandealla pantud, ei või ka inimese suo vande eest varju leida.
Keegi kujutas romantilikus uudisjutus Masepat vanaks argpüksiks, kes sõjariistadega ehitatud naisterahva ees ära kahvatab, peenendatud hirmusi, mis üksi Prantsuse näitemängus kõlblikud on, üles näitab ja muud. Parem oleks tarvis olnud mässava Hetmani vaimu pärisomandusi selgitada ja mitte omavolilikult ajaluolist inimest teistsuguseks teha.

A. Puschkin.

* )  Nõnda nimetati selleaegist Veike-Venemaa valitsejat, kes aga Suur-Venemaa käsualune oli.
**) Rootsi kindral.
***) Ehmelnitzki tegi Veike-Venemaa Poola valitsuse alt lahti ja ühendas Suur-Venemaaga.

Pühendus

Toon sulle ta – need healed aga
Kas kostavad Su kõrvu ka?
Kas mõistab Sinu vaim, nii vaga,
Mu hinge iha arvata?
Või pühendus, mis luuletaja
Su ette kannab kartuses,
Kui armastusgi, vastu-kaja
Ei kuule Sinu südames?

Oh tunne healegi, mis Sina
Kord nõnda hellalt armastand,
Ja mõtle, et ei ole mina
Sind ialgi veel unustand;
Su kurblik elu, Sinu vaade,
Su sõnad, Sinu viimne heal —
On üksi pühenduse saade,
On üksi õis mu aasa peal

Esimene lugu

Kül Kotschubei *) on kuulus mees.
Käes aasamad tal otsatuste;
Seal söövad vabaduse sees
Ta hobused nii hooletuste.
Poltava **) ümber paistavad
Ta hooned, aedades nad aga
Seal tema rikkust näitavad,
Tal nahka, kulda, hõbedat
Kül lahtiselt, kül luku taga.
Ja Kotschubei on uhke mees,
Kuid mitte oma vara üle,
Ei uhkust tema hinge sees
Too õnnistuse ohter süle,
Vaid oma tütre üle veel
On uhke tema isameel.

*) Adarsili Leontjevitsch Kotschubei – kindral kohtunik, üks nüidsete grahvide esivanematest. (A. P.)
**) Poltava-linn Veike-Venemaal.

Mis imet ka sel uhkusel:
Maria *) on ju väga ilus.
Ta õrn, kui õis, mis kevadel
Vast kasvab warjul võsa vilus.
Ta seisab sirgelt, nagu nool,
Kui kaunim pappel kõrgustikul,
Käib kergelt, kindlalt igal pool,
Kui luik, kes liigub vaiksel vool,
Kui hirv, kes hüppab kuristikul.
Rind nagu vaht on valge tal;
Ta juukse lokid lehvival,
Kui pikse pilved pimendavad;
Ta silmad tähel säravad,
Ta huuled roosil punendavad.
Ei aga ilu õitsevat
Seal üksi temas imestata:
Ta igal pool on tuttav veel,
Kui neiu, kel nii mõistlik meel,
Kel rind nii karske, rikkumata.
Ja kosilasi selle eest
Ei väha talle kokku tõttu;
Maria see ei soovi meest,
Ei ühtegi neist vastu võta.
Kuid viimaks hetman ise meel
Ka kuulab teda kosja teel **).

*) Kotschubeil oli mitu tütart; üks neist oli Masepa sugulase Obidovski naine. Seda, kellest siin räägitakse, nimetati Matrena. (A. P.)
**) Hetman Masepa kosis tõeste oma ristitütart eneselle, aga teda ei võetud vastu. (A. P.)

Kül hetman vana ju ja valge,
Kül kortsus juba tema palge;
Kuid ei ta tuim veel tundmustes:
Ta tunneb armu südames.

Noor süda silma-pilgu süles
Kül kiirgab, kustub. Armu teel
Vast uinub ta, vast ärkab veel –
Uus päev uut iha hüiab üles,
Kuid mitte nõnda kergel nõul
Ja nõnda lendva ihke läigil
Ei vana süda vaardu jõul,
Kes angunud ju aja-läigil.
Kül on ta visa kuumuma
Ja armu leegil õõguma;
Kuid kerkind leek ei kustu ära:
See õõgub, kunni elu sära.

See pole hirv, kes kalju taga
On kotka peidus kartlikult:
Eestuas ootab neiu aga,
Ta ootab otsust kärsitult.

Ja ema sealta ette tõttab,
Ja käest kindlalt kinni võtab,
Ning ütleb, ütleb vihaga:
“Oi vanameest, oi paha vaiimu!
Ei! Kunni meil veel elu aiimu,
Ei seda siin või sündida.
Kül isaks ristitütre vastu
Ta piaks ennast pidama…
Kül aga tahab temaga
Veel abielussegi astu.”
Maria kohkus. Kohtudes
Läks nägu valgeks nagu vaha.
Ja minestanult langes maha
Ta trepi peale tuikudes.

Ta ärkas kül, kuid silmad ruttu
Lõi kinni; sõnakestki juttu
Ei kuulutanud tema keel.
Kül vanemad ka vaigistada
Ta vaimu võimsalt tahtvad veel,
Et kurja kartust kautada… *)
Kuid asjata. Kaks päeva seal
Kül jalul vast, kül vodi peal
Ei söönud ta, ei joonud juba,
Ei olnud rõõmu, rahu tal.
Ja koidu tõusul kolmandal
Ju oli tühi tema tuba.

*) Vanemad arvasivad, et Maria kartuse pärast Masepa vastu nõnda suguses vaimu vaevas oli.

Kõik oli aga udu sees,
Kuis kadus ta. Kuid kalamees
Sel öösel kuulis kerget juttu
Ja sõidu healt, mis soikus ruttu,
Ning kahe ratsu jäljed veel
Ka valgel nähti välja teel.

Ei või ju üksi õitsev mees,
Kel ruugid juuksid, rõõsad palged –
Kül võib ka see, kes haua ees,
Kel juuksed hallid, hõbe valged,
Noort neiu südant salaja
Siin enda külge siduda.

Ja varsi kostis vanemille
Ka kõrvu teade kohutav:
Maria – ah mis teutav –
Ta annud ennast hetmannile!
Nii autu, et nad häbiga
Ei julge juttu uskuda.
Siis alles tõde avalikult
Veel astus üles ilma ees,
Siis alles tunti täielikult.
Mis mõjus neiu vaimu sees,
Siis alles selgust saadi sinna,
Miks tanu alla tema minna
Ei tahtnud nõnda tungivalt,
Miks maadles sala mõtetega
Ja kosijaile karedalt
Seal vastas uhke vaikusega;
Miks nõnda vaikselt pidu peal
Masepat üksi kuulas tema,
Kui see vast juhtus kõnelema,
Ja karik viinal kihas seal;
Nüid alles iga tuttav teadis,
Miks nõnda lustil laulis ta,
Kui istus kuskil üksinda
Neid laulusi, mis hetman seadis *);
Miks vaatles vaimustuse sees
Ta väemängu, nagu mees,
Ja miks ta kuulatada püidis,
Kui vägi valitseja ees
Vast hõiskel tervitusi hüidis…

*) Rahva jut lueb Masepa tööks mõned laulud, mis rahva mälestuses praegugi veel alles on. Kotschubei kirjutab oma kaebduse kirjas ka ühelt isamaalisest laulust, mida Masepa olla luuletanud. See laul on tähtis, mitte üksi ajaluolikult. (A. P.)

Küll Kotschubei on kuulus mees.
Tal palju sõpru linna sees.
Ta oma au võib uueks luua,
Poltavat mässu teele tuua;
Võib uhket vastast hukata
Ja tema oma lossis ka
Tal’ tasumiseks hoopi anda;
Võib täielikult toore jõu
Kül murda… aga teine nõu
On Kotschubeil ju mõttes kanda.

(Järg tuleb.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 30. juuni 1886, lk 74-77.

Aleksander Sjergejevitsh Puschkini luulelugu.
Vene keelest ümberpannud Jakob Tamm.

(Järg.)

Aeg segane siis oli käes,
Mil Venemaa nii võimu võttes
Ja elu heitlusesse tõttes,
Ju võrsus Peetri vaimu väes.
Kül oli koolitaja valju
Tal *) antud; väga vahvaste
Roots peksis teda, peksis palju
Ja karistas nii kangeste.
Kuid kandes karistuse jõudu
Ei kohkund ta, vaid kogus jõudu
Ni vasar klaasi purustab,
Kuid rauda tema teritab.

*) Venemaale.

Au kasutumal kiidu läigil
Käis Kaarel kardetaval käigil:
Ta tõttas Moskva poole seal,
Ja pillas teel nii Vene väge,
Kui torm vast pillab tolmu mäge
Ja rõhub rohtu aasa peal.
Ta tõttas teel, kus meie ajal
Käis teine vägev vaenlane *),
Kui kiire langemise kajal
Ta kautas oma kõrguse.

*) Napoleon.

Ukraina lainetas. Tal rammu
Ju vaimu ootel õõgus ammu.
Kõik endse olu ihkajad
Seal rahva sõda jook’sivad
Ja nõudsivad nii nurinaga,
Et hetman sidet *) häävitaks,
Ning Kaarlit kõige õhinaga
Nad ootasivad aitajaks.
Masépa ümber mässu kisa
Ju kerkis üles: “Aeg on käes!”
Kuid vana hetman, nõnda visa,
Veel seisis ustavuse väes.
Ja nüidgi, nagu enne ammu,
Ta seadis hoolsalt oma sammu,
Ei kisa nähtud kuulvat veel,
Vaid tõttas järgelt pidu teel.

*) Sidet Suure-Venemaaga.

“Mis hetman!” mehed rääkisivad:
“Ta vana meil, ta võimetu;
Ju rasked vaevad riisusivad
Talt kerge vaimu kärsitu.
Miks valitsuse keppi kannab
Ta veel nii väriseval käel —
Aeg praegu head lõikust annab:
Võiks Moskva peale minna väel!
Kui oleks vana Doroschenko *),
Noor Samoilovitsch **), või ka veel
Paléi ***), ehk jälle Hordojénko +)
Eestvedajaiks meil vaenu teel,
Siis poleks võinud võeral väljal
Me vennad lumes langeda ++)
Ja nukralt vabaduse näljal
Ei ohkaks nüid me asjata.”

*) Doroschenko, üks Veike-Venemaa vägilastest, Vene valitsuse leppimata vaenlane. (A. P.)
**) Grigori Samoilovitsch, Peetri I. valitsuse ajal Siberisse saadetud hetmani poeg. (A. P.)
***) Simeon Paléi, hvostovi polkovnik, kuulus ratsanik. Sai Masepa kaebduse peale omavoliliste rüistamiste eest Jenisseiskisse saadetud. Kui aga Masepa äraandja leiti olevat, siis sai ka Paléi, kui tema vihasem vaenlane, vangist vabastatud ja võttis Poltava lahingust osa. (A. P.)
+) Kostä Hordejenko, alam saporagi ataman. Läks viimaks Kaarli II. poole. Sai vangi võetud ja nuheldud 1708. (A. P.)
++) 20,000 kasakat sai kord Liivimaale sõtta saadetud. (A. P.)

Nii omavoli õhinaga
Seal noorus rääkis nurinaga
Ja uuendusi ihaldas;
Ning nõnda mõttes mässavas
Bogdani *) võidud õnnelikud,
Kõik tingimised tarvilikud
Ja endsed hädad unustas.
Kuid vanadus käib vaiksel käigil
Ja vaatab ette hoolega:
Mis võimatu, mis võimuläigil
Ei kindlaks tee ta korraga.
Kes tungib mere täiusesse,
Mis seismas jäise katte all?
Kes astub vaimul uurival
Ka salaliku südamesse?
Mis ihad sinna istutand
Ja vaimu viljaks vaimustanud —
See seisab sügavuse süles,
Kust siis, kui aeg kõik arendand,
Võib olla ärkama saab üles.
Kes teab? Masépa ommete
Just seal, kust leeb tal südant läitab,
Veel vagusust, veel vaikust näitab
Ja lükkab asju lihtsaste.
Sest kudas oskab osavaste
Ta sobitada sõbrustust;
Kuis mõtteid pöörda mõnusaste
Ja kätte saada saladust!
Kuis südamliku sõnadega
Kül pidudel nii palavalt
Vast kurdab ühes vanadega
Ta endisi aega ohkavalt!
Kuis kiidab priiust kärsitulle,
Kuis rihmab seadust rahutulle,
Kuis kurdab ühes kurvaga
Ja räägib targu totraga!
Võib olla, vähedel on teada,
Et süda tal nii sapikas,
Et soovib vastastelle seada
Ta püigi paelu salajas;
Et pilkamist ka pisematgi
Ei unustand ta elus veel;
Et astet kõige autumatgi
Ei põlga tema püigi teel;
Et ta ei hooli pühadusest,
Ei heldusest, ei armastusest,
Ei tunne tänu hinge al:
Et aina werewoolu ihkab,
Et aina verevoolu ihkab,
Et priiust hinge põhjast vihkab,
Et isamaad ei ole tal.

*) Bogdan Ehmelnitzki (vaata eessõna).

Ju ammu kurje mõtteid kandis
Nii vargselt varjul vanamees.
Kuid vaenlik pilk kõik tähel’ pandis
Ja mõistis mis tal mõtte sees.

–  “Ei, ahne loom, ei häävitaja!”
Nii kirus mõttes Kotschubei:
“Ei puudu mina sinu maja,
Mu tütre vangitorni, ei:
Sa, kelm, ei lõpe tuleleegil,
Ei lange ausa mõõga löögil,
Ei, see on väha minu väes.
Kül Moskva timukate käes,
Nii võimetumal vabandusel
Nii asjatumal õiendusel
Sa vannud päeva vihas seal,
Mil olid meie varu peal,
Sa vannud pidu siis, mil mina,
Su terviseks jõin tänades,
Ja ööd, mil õrna õie sina
Meilt viisid ära vaikuses!”

Jah! Kotschubeid kord sõprus-ahel
Masépa külge kinnitas;
Seal saladusi nende vahel
Ei olnud ial olemas.
Nad kõrvu sõjas sõdisivad,
Nad kõrvu vaenlast võitsivad,
Nad pikki nõusid pidasivad,
Head teine teisel soow’sivad —
Masépa Kotschubeile sugu
Seal avaldaski oma lugu
Ja ettevõtteid ilmutas,
Ja tulevasest tegevusest,
Kül võitudest, kül vägevusest
Nii ääri mööda arutas.
Ja kuidas oli ustav talle
Siis Kotschubei nii kindlaste,
Kuid nüid ta viha õhinalle
On annud ennast täieste;
Ta südant ainus iha täidab,
Hing tunneb ainust ässitust:
Kas ise vaub, või kas ta võidab —
Ja tasub tütre teutust.

Kuid ärkand mõtet hinge taga
Veel püiab tema varjata.
“Ta ootvat mures surma aga,
Haud võida üksi aidata.
Masépa vastu ta ei kandvat
Kül viha; tütrel olla süid.
Ka tütrele ta andeks andvat:
Las vastab Jumalalle nüid,
Miks sõudis teutuse saatel
Ta heitis kõrval õntsuse…”

Kuid ise aga kotka vaatel
Ta otsib sõpru endale,
Ta otsib sõpru hirmumataid
Ja kiusatustes kohkumataid.
Kõik naisele ta kõneles *),
Ja ammugi ju hoolsuses
Ta rasket kaebdust kokku rajab;
Ja vaikimata vihaga
Ta naine kõige nõudega
Seal õõgel teda taga ajab.
Öö vaiksusestki voodi peal
Ta sunnib teda, sunnib seal
Kül silmavee, kül palve läbi,
Et tajuks ära tütre häbi,
Ning nõuab vannet – viimaks mees
Ka tõutab kõik vande sees.

*) Masépa noomib ühes kirjas Kotschubeid selle eest, et tema üle tema uhke ja tark naine valitseb. (A. P.)

Ja Kotshubeiga ühel meelel
Seal astub Iskra *) hoolsaste.
Nad mõtlevad: “Kül kaebe keelel
Me vautame vastase.
Kuid kes on see, kes kindlusega
Ja ühes kasu ootes ka
Nii kardetava kaebtusega
Läeb Peetri ette peljuta
Ning juhib asjad julgusega?”

*) Iskra, Poltava polkovnik, Kotschubei seltsimees, kes temaga ühel mõttel töötas ja ühte viisi kannatas. (A. P.)

Poltava kasakate seas,
Kel põlgtust osaks piiga andis,
Ka oli üks, kes lapse ias
Ju õrnal teda hinges kandis.
Kül tihti, õhtul, hommikul
Nii raskel rinnal rahutul
Mariat ootas murelikult
Ta viibis vaikselt võsa sees;
Kui aga neiut enda ees
Ta nägi, hingas õnnelikult.
Kuid lootust kül ei leidnud ta,
Ei piinand neiut palvetega,
Sest kartis, et nad kasuta.
Kui teised kindla julgusega
Marial kosjas käisivad,
Jäi murega ta ikka maha.
Kui viimaks kohkel kuulsivad
Ta kõrvad kurva jutu taha,
Kui karistavalt rahva keel
Maria peale muda heitis,
Ka sealgi mees, ehk seda peitis,
Ei võinud ennast võita veel…
Kui tema kuuldes kogemata
Masépat keegi nimetas,
Sis valgeks läks ta viibimata
Ja vaate maha vautas.

Kes kuu ja tähte valgel veel
Nii süda öösel sõidab teel?
Ja kelle hobune kül kiirul
Nii virgast jookseb slepi viirul?

Seal sõidab kasak seisuta, —
Ei kasak puhkust armasta
Ei laane sees, ei lagendikul,
Ei kohutaval kuristikul.

Mõõk helgib tal kuu kiirde ees,
Kuld kõliseb tal koti sees;
Ka hobune öö õrnal valgel
Ei komista, ei kohku jalgel.

Kuld tarvilik on käijale,
Mõõk rõõmustajaks mehele,
Ka tubli ruun on rõõmustaja,
Kuid kübarat tal rohkem vaja:

Sest kübara eest jätaks ta
Kül ratsu, mõõga, raha ka,
Ja annaks kübara vast ära,
Kui otsas oleks elu sära.

Miks piab kübart kalliks mees?
Sest et seal kaebekiri sees;
See kaebtus Kotschubei käest kanda
Masépa peale Peetril’ anda.

Masépa aga alles veel
Ei äikse häda aima eel:
Ta endist viisi asju ajab.
Üks jesuit *) on abiks tal,
Kes rahva mässu kokku rajab
Ja säeb trooni salajal.
Öö süles, kui kõik sängi tõivad,
Nad arutused ette wõtvad:
Küll mässust lootvad hulka head,
Kõik teated numbre alla kandvad
Kül oma kaubaks Peetri pead
Ja vassalite **) vannet pandvad.
Üks sant, see käib seal tihti ka,
Kül teadmata on, kust ta tõttab;
Ja Orlik ***) asja-ajaja,
See teda lossis vastu võtab.
Ja kihvti kõigis külvavad
Masépa teendrid mõnusaste:
Kül Doni ääres, osavaste
Nad hüidvad üles kasakad;
Kül slepi rahvaid ässitavad,
Kül Dnjepri mässu mehi ka +)
Nad hukkatusel hirmutavad,
Mis Peetri võim neil pakkuda.
Masépa vahvalt ümber vaatab,
Ta kirjad käivad kõigil pool:
Seal Krimmi Tatarlasi saadab
Ju Vene vastu tema hool;
Seal Poolakat ta üles hüiab,
Seal hüiab Türklast üles ta,
Seal Kaarlit kinnitada püiab,
Seal piab sõprust Peetriga.
Ja Venemaale surma võrku
Ta tahab valmis teha nüid;
Ei kuri tahtmine tal nõrku
Ei nõrku nõu, ei paha püid.

*) Jesuit Selenski, vürsti proua Dulskaja ja üks kodumaalt väljaaetud Bulgaria ülempiiskop olivad pea tegelased Masépa äraandlikuis õiendustes. Viimane käis sandi näul Poolamaalt Ukrainasse ja tagasi. (A. P.)
**) Vassal on laenuvalitseja, see kel mõni maakond teise käest laenuks valitseda saadud.
***) Philip Orlik, kindral-kirjutaja, Masépa asja-ajaja, sai pärast Masépa surma (1710) Kaarel XII. käest Veike-Venemaa hetmanni tühise aunime, läks wiimaks Muhamedi usku ja suri Bendéras 1736 aasta ümber. (A. P.)
+) Dnjepri jõe äärseid saporogi kasakaid.

Kuid kuidas kohkus ta, kui äike
Ju wiskas alla välgu läike!
Kui ausad Vene ülemad *)
See kaebduse, mis saivad nad,
Ta enda kätte tallitivad,
Ja ähvarduste asemel,
Kui ohvrile nii heldusel
Veel lahkust armu läkitivad;
Masépa auusust uskudes,
Ja kaebdust kiusuks arvates,
Ning teutuseks tunnistades
Tsaar ise Juudast **) vaigistas:
Ta neid, kes kaeband, karistates
Ka taltsaks teha tõutas.

*) Sala sekretar Schafirov ja grahv Golovkin, Masepa sõbrad ja varjajad; nende peal piab õiguse pärast Masepa pealekaebajate kohtu ja karistuse hirm seisma. (A. P.)
**) Juudas-äraandja.

Masépa madu südamega
Seal kaebab tsaaril kurbtusega:
“Ilm näeb, teab Jumal veel:
Kakskümmend aastat elu teel
Ta teenind riiki truudusega
Ja ikka tsaari heldusega
On armul ohtralt ehitud…
Mis asub kaebajate mõttes?
Kas tema nüid veel hauda tõttes
Saab äraandjaks arvatud,
Et maha jätta häbi-mäge.
Eks Stanislavile *) ju väge
Kord põlgades ta keelanud;
Eks külmalt krooni peale vaatnud,
Eks kirjad tsaari kätte saatnud,
Kus teda üles kutsutud?
Eks heitnud kõrwa khaani püided **)
Ja Türgi sala üles hüided?
Eks olnud ikka tema hool,
Et seista kindlalt tsaari pool
Ja igat vastast vautada, —
Ei hoolinud ta elust veel —
Ja nüid, ja nüid võib vaenlik keel
Ta halli pead nii häbistada!
Ja kes veel? Ühes Iskraga
Seal Kotschubei, kõik sõbrad seega!…”
Ja vere-ahne silma veega
Nii alatult, nii häbita
Sis nende surma nõuab ta… ***)

*) Stanislav oli Poola kuningas.
**) Õnnetu sõjakäigu ajal Krimmi, soovis khaan Gasi Girei temal Tatarlastega ühendada ja ühes koos Vene väe peale langeda. (A. P)
***) Oma kirjades kaebas ta, et tema pealekaebajaid väga kergeste olla piinatud, nõudis järele andmatult nende nuhtlust, kus juures ennast Susannaga, kelle peale ühekohtused vanakesed ilm-süita kaebasivad, ja grahv Golovkini prohvet Danieliga kõrva seadis. (A. P.)

Kuis? Kelle surma? Mis ta nõuab!
Ja kelle tütar hõlmas tal?
Kuid külmal mõttel, kaaluval
Masépa säetud sihil sõuab.
Ta räägib: “Miks ta rumal mees
Nii suisa minu vastu võttis,
Tal endal mustad püided mõttis,
Ta surma ise otsib ees.
Mis tahtis teha ta, mis ootis?
Mis peale õiete ta lootis?
Ehk – kas siis tütre armastus
Võib isa süidi alandada.
Kui armul asja unustada,
Siis – mull on endal õnnetus.”

Maria, kaunim marjukene,
Veel maitsed elu magusat!
Veel sa ei aima, hellakene,
Missugust ussi armastad!
Mis ime võim on sind kül võitnud
Ja toore vaimu külge köitnud
Nii vääramata väe al?
Kuis oled ohvriks antud tal?
Kuis temas kähar-juuksed, valgeid,
Ta kahvatanud kortsus palgeid,
Ta vaund vaadet välkivat,
Ta kihvtist kõned kavalat
Sa armastad nii ägedaste:
Sa võisid emast võõrduda,
Sa võisid nõnda vagusaste
Ka eksiteele astuda!
Vist pimestava pilkudega
Sind vanamees on võrgutanud;
Ja kurjast oma kõnedega
Su selge vaimu vangistand;
Sa tema peale õrnusega
Nüid vaatad pilgul vallatul,
Sa hoiad teda hellusega,
Su häbi on nii armas sul;
Ta on sul nagu õnne sära,
Kui karskus kallis, kiidulik,
Sest õrnus ella häbelik
Sult langedes on läinud ju…

Ja mis on häbi ilma sees?
Mis hoolid sellest siis Maria,
Kui tema jalge ette siia
Ju vaub uhke vanamees,
Kui tema hõlmas unustada
Võib hetman vaevad, raskused,
Kui omad teud, tahtmised
Kõik julgeb talle jutustada?
Ka karskusest ei kahju tal, —
Üks ainus tundmus hinge al
Vast nagu pilv on pimendamas:
See minevik ta mõtte sees;
Seal vanemaid siis enda ees
Ta kodus näeb kurvastamas,
Sest vanaduses vaaruvas
Nad aina üksi ohkamas
Ja abi, troosti ihaldamas…
Oh, kui kül oleks teada tal,
Mis heljub ju Ukraina üle!
Kuid tema eest on varju al
Veel saladuse kurnav süle.

(Esimese luo ots.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 31. juuli 1886, lk 106–111.

Poltava II

Aleksander Sjergejevitsh Puschkini luulelugu.
Vene keelest ümberpannud Jakob Tamm.

Teine lugu.

Masépa sume südamest;
Ta maadleb valju mõtetega.
Maria pehme pilkudega
Seal vaatab oma vanakest.
Küll põlvedest tal kinni võttes
Ta hoiab teda armuga;
Kuid seda, mis Masépa mõttes,
Ei armu õrnus uinuta.
Sest neiu ees nii külmusega
Ta istub mõtel hoolmatal
Ja armu iha peale tal
Vast vastab aina vaikusega.
Meel mures, nukrus näu peal,
Maria astub üles seal
Ja räägib raske südamega:

Oh kuule, hetman, sinu eest
Ma unustasin kõik siin ilmas!
Sind armastades hinge seest
Üks asi mul vast oli silmas:
Su armastus… Ma õhinal
Tõin oma õnne ohvriks tal.
Kuid teda me ei kurda taga…
Kas mäletad: sel ööl, kui sind
Ma võtsin vastu – vandsid aga
Sa ikka armastada mind?
Kuis täidab vanne tegudega?

Masépa.
Mu sõber, sul ei õigust siin!
Oh jäta maha mõtte piin:
Sa koormad südant kahtlusega.
Ma näen: sa ei mõista mind,
Sa oled liiga, liiga äge.
Maria, usu, enam sind
Ma armastan, kui auu ja väge!

Maria.
Kõik pole nii, kuis kõneled
Su arm, kas on veel osaks mulle?
Sa minu eest nüid põgened,
Nüid olen ma ju igav sulle.
Sa päeval ülemille läed,
Ja mina — kodu mures suures,
Sa öösel ikka üksi jäed,
Ehk sant, ehk jesuit su juures.
Sa vastad külma vaatega
Mu armu õrna õhinalle,
Sa jõid veel hilja, tean ma,
Jõid tervit proua Dulskajalle…
Kes on see Dulskaja?

Masépa.
Ja sul
Sest kade meel? Kas vanaduses
Veel ujub süda iluduses
Ja kiirgab armul kärsitul?
Või hakkan mina ägedaste,
Kui noormees, ihkel ohkama,
Ja naisi nõnda nobedaste
Siin silmakirjaks kiusama?

Maria.
Ei, seleta kõik selgelt sina
Ja vasta otse, nagu viis!

Masépa.
Su vaimu rahu soovin mina
Maria, olgu, kuule siis:

Ju ammu töö me ette võtnud,
Nüid aga käes ta kihamas.
Meil tähtis aeg on kätte tõtnud:
Suur heitlus ees meid ootamas.
Kül ammu päid me painutanud
Ja alanduses ohkanud:
Warssawa meid on vautanud,
Ja Moskva võim meid muljunud,
Kuid sõuda iseseisval sammul
Ukrainal ammu aeg on käes —
Nüid rohkem vabaduse rammul
Ma tõttan Peetri vastu väes;
Kõik valmis: asja arutustes
On Stanislav ja Kaarel ka,
Võib olla, sean ma segadustes
Veel trooni üles tugeva.
Seks hoolsaid sõpru tarvis aga:
Mul vürsti proua Dulskajaga
On jesuit, on sant ka veel,
Kes asjal südilt hoogu andvad:
Nad kohe minu kätte kandvad
Kõik teiste teated sala-teel.
Siin on mu tähtsad tunnistused.
Kas oled rahul? Unistused
Kas otsas nüid?

Maria.
Oh armas mees,
Sa vägevaks saad võimu sees!
Sul kroon ka nagu loodud kanda,
Ta sünnib sulle!

Masépa. 
Aeg veel on ees!
Torm tõttab… otsust raske anda,
Kes teada võib, mis ootab mind?

Maria. 
Mul pole hirmu hinge taga —
Su võim on suur! Troon ootab sind,
Ma tean.

Masépa.
Kui surm, kui nuhtlus aga?…

Maria.
Ka sinu kaasas surrma läen.
Kuis võiksin maha jääda mina!
Kuid ei, su vaatest võimust näen.

Masépa.
Sa armastad mind?

Maria.
Küsid sina!…

Masépa.
Siis vasta: kumb on kallim sul,
Kas mees, või isa?

Maria.
Kallim mul…
Mis tarvis seda? Hirmutada
Sa tahad mind. Eks sinu eest
Ma kõik ju kiskund hinge seest.
Kõik katsund ära unustada.
Võib olla (raskeks läheb rind)
Ehk isa vandund ära mind,
Ja kelle pärast?

Masépa.
Olen mina
Siis kallim sul?…

Maria.
Kuis nõuad sina!

Masépa.
Mis, vasta!

Maria.
Arva ise, piin!…

Masépa.
Noh kuule, oleks tarvis siin
Kas tal, või mul just surma minna
Ja sinul voli valida,
Siis — keda surma saadad sa,
Ja kellel avad armu rinna?

Maria.
Ah küllalt! ära vaeva mind!
Sa kiusad.

Masépa.
Vasta, käsin sind?

Maria.
Sa oled äritud ja valju…
Oh, ära pahanda! Kui palju
Ka nõuad, kõik sul ohvriks viin;
Kuid jäta nüid, ju kadan mina.

Masépa.
Maria, pia meeles sina,
Mis ütlesid nüid mulle siin…

Kül vaikne on Ukraine öö.
Kõik taevas selge. Säral tähed.
Õhk uinund. Orus udu vöö.
Vast laiad papli puude lehed
Veel vaevalt, vaevalt liiguvad.
Kuu kiired valgut kaldavad
Masépa suurte aedadesse,
Mis vaikuses kõik viibivad,
Ja uhke lossi akentesse.
Kõik uinund kaugel, ligidal,
Kuid loss ei hinga une süles.
Seal ühes tornis akna al
Täis mõtteid taeva poole üles
Veel vaatab Kotschubei: ta vang,
Tal hinge muljub mure hang.

Surm homme käes. Kuid surma — seda
Ta ootab ju: ei karda teda;
Mis kurvast elust kahju tal:
Surm on ju uni mulla al,
Haub varju paigaks abitumal.
Suik sõuab ju… Kuid tõde Jumal!
Kuis vajuda nii võimetult
Just mängu-kanniks kurjuselle —
Tsaar ise tema armetult
On annud enda vaenlasele;
Kuis autult elust lahkuda
Ja ühes sõpru hukata
Ning nende vannet vastu võtta;
kuis vihamehe vaate ees
Nii süitult seista surma sees;
Kuis alla haua hõlma tõtta,
Kui kedagi ei tea ka,
Kes teutust võiks tasuda!

Tal tuli meelde mure käigil
Siis läinud aeg nii selgelt seal,
Mil helises veel õnne läigil
Täis õrnust tütre laulu heal;
Tal tuli meelde kodu-maja,
Kus leidis rõõmu, rahu ka
Ja auu ja kõik, mis elus vaja,
Mis ise kõrva heitis ta —
Ja kelle eest?

Seal lukku aga
Ju pandi võtit. Kurblik mees
Nüid ärkas, mõtles: “Minu ees
On varsi vaigistaja vaga.
Jah, vangitorni tuleb nüid
Mu ette patu andeksandja;
Nüid tuleb Selle käsuandja,
Kes murdis ristis meie süid…
End valmistan, et vastu võtta
Veel Lunastaja ihu, verd —
Siis julgest surmale võin tõtta
Ja maha jätta mure merd!”

Vang vaibund vaimu soojal sunnil
Seal ootab pilku isuga,
Kus Kõrgemale kurval tunnil
Võiks vaiimu välja valada.
Kuid mitte preestrit ta ei näinud —
Seal tõine võeras  talle läinud:
Ta Orliku näeb enda ees.
Ja suisa põlastuse sees
Talt küsib kurvalt kannataja:
“Sa oled siin, sa valju mees?
Miks veel Masépa surma ees
Mind eksitab, mis on tal vaja?”

Orlik.
Veel vastuselle nõuan sind!

Kotschubei.
Ma vastasin ju; jäta mind
Ja mine siit!

Orlik.
´Veel tunnistusi
Sult nõuab hetman siin.

Kotschubei.
Miks veel?
Kõik kõneles ju minu keel,
Mis tahtsite: mu avaldusi
Ma ütlin valeks ilma ees.
Eks hetman ole õige mees,
Mis muud siis veel?

Orlik.
On teada antud,
Et väga rikas olid sa
Ja et sul mitmes kohas ka
Dikankas *) vara varju pantud.
Surm muidugi siin ootab sind, —
Su varandus — sa mõistad mind —
On kroonu oma. Seadus teda
Sult nõuab, ise tead seda.
Ma küsin sinult: kuuluta,
Kus varanduse varjand sa?

*) Dikanka = Kotschubei küla. A. P.

Kotschubei.
Te pole eksind. Ütlen sulle:
Kolm vara oli rõõmuks mulle.
Üks oli neist mu ausus siin,
Mult selle riisus muljuv piin;
Ja teine — pian kõnelema —
Mu tütre ausus oli tema.
Ma valvsin teda kõigest väest —
Masépa selle kiskus käest.
Kuid viimse vara võimsamine,
Mu kättemaksmist — hoidsin ma —
Viin taeva trooni ette ta!

Orlik.
Ah, jäta järel sonimine;
Eks täna ots su elu-teel,
Siis heida unistused maha;
Siin pole nalja. Vasta veel,
Kui uusi piinasi ei taha:
Kus raha on?

Kotschubei.
Sa hirmus mees!
Kas jätad järel küsimisi?
Eks oota, kui ma haua sees
Ju olen, hetmaniga isi
Mu vara minge vaatama
Ja verel võidud sõrmedega
Mu keldrid lahti kiskuma:
Kõik häävitama kiirusega.
Mu tütar mõtle ühes ka:
Kõik teab ta teile avaldada,
Teid vara juure juhatada;
Kuid pühalikult palun ma,
Nüid jäta mind ja mine ära!

Orlik.
Või nii! Kus raha, kuuled sa?
Kus on ta varjul, avalda,
Ehk tuleb järeldus täis kära!
Noh, mõtle: olen ootamas.
Sa alles vait… Hei, timukas!”
See ilmub seal.

(Järg tuleb.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 31. august 1886, lk 147-150.

Poltava III

Aleksander Sjergejevitsh Puschkini luulelugu.
Vene keelest ümberpannud Jakob Tamm.

Teine lugu.

(Järg.)

Oh öö, nii kole!
Miks teda ennast siin ei ole,
Kas südant tal ju koormab süid?
Tuas vaikses, kus veel une õues
Maria puhkab, rahu põues,
Seal istub neiu voodi ees
Nii suisa sumeduse sees
Masépa mõttes sügavaste.
Vaim heitlemas tal ägedaste,
Üks mõte teises mustem veel:
“Jah, Kotschubei käib surma teel!
Ei teda peasta või, ei taha.
Sest mida selgem otsus ees,
Ka seda kindlam olgu mees
Ja seda muljuvamalt maha
Ka vaenlus vajugu – ei saa –
Ta surgu ühes Iskraga!
Kuid vaates voodi peale väha
Masépa mõtleb: “Kole näha!
Mis temast saab, kui kuuleb ta,
Kui kuuleb kurva jutu kaha?
Veel magab ta, ei aima paha,
Kuid asja kauem varjata
Ei saa, sest surma kirve peale
Ukraina vaatab hoolsaste.
Maria kuuleb ilma heale,
Ta kuuleb, kuuleb tõeste.
Ma näen nüid: kes elu voodes
Piab laenetustes liikuma,
See seisku üksi tormi hoodes
Ja olgu ilma naiseta!
Ei hirv või ühes hobusega
Siin käia ühe koorma ees.
Ma eksisin mu himudega –
Nüid kahtlen karistuse sees…
Kõik seda, mis on nõnda hinnas,
Kõik, kõik, mis rõõmustuseks rinnas,
Kõik tõi siin ohvriks mulle ta,
Tõi mulle vanale, kes ootis,
Mill viisil armu maksan ma!”
Masépa vaatab: vaikselt voodis
Kuis hingab ta nii õnne all!
Kuis suigutavalt une süle
Veel alles heljub tema üle,
Veel hing ei häda aima tal;
Kuid homme, homme… värinaga
Ta pöörab vaate voodi pealt,
Ja tõuseb istmelt õhinaga,
Ning sammub kiirul aeda sealt.

Küll vaikne on Ukraina öö.
Kõik taevas selge. Säral tähed.
Õhk uinund. Orus udu vöö.
Vast laiad papli puude lehed
Veel vaevalt, vaevalt liiguvad.
Masépa vaimu vaevavad
Seal mustad mõtted. Tähte ilmad,
Just nagu tõsiduse silmad,
Kõik tema peale vaatavad.
Ja papli puud, kui tasujad,
Nii salalikult sahistavad.
Ja latvu kergelt liigutavad;
Ning vaikne, uinuv suve öö
On valvav tal, kui vangi vöö.

Kuid järsku… häda hüidi… healt
Ta nagu lossist kuuleb sealt.
See võis ehk kuskilt kõrvu heita
Vast mõne metsa looma hüid,
Või ägas piina ohver nüid –
Kes teab – kuid oma südant peita
Ei võinud enam vanake;
Ja hädaliku hüidele
Ta vastas hoopis teisel hüidel:
Ta huikas, nagu vere püidel
Vast huikas vainu välja peal,
Kui ühes vahva Hamaleiga
Ja veel, – ja selle Kotshubeiga
Nii raskelt vaenlastt raijus seal.

Kuld leegil kerkib koidu kiir,
Lööb punetama taeva piir.
Rõõm helgib üle niidu raja
Ja aasad õrna hiilge all;
Ja kaikvel hommikune kaja
Ja inime ka üleval.

Maria unes magusaste,
Veel viibib nõnda magusaste,
Ja kuuleb, kuuleb voodi peal,
Et keegi tema tuppa tõttis,
Tal jalga puudutas. Ja seal
Ta ärkab, vaatab. Vangi võttis
Koit vaate temal kiirte all
Ja käsi üles ulatades
Maria sõnab sosistades:
“Masépa, sina!” Aga tal
Üks teine vastas… Ime vägi?
Ta kohkub, vaatab. Vangi võttis
Koit vaate temal kiirte all
Ja käsi üles ulatades
Maria sõnab sosistades:
“Masépa, sina!” Aga tal
Üks teine vastas… Ime vägi…
Ta kohkub, vaatab… Mis ta nägi?
Seal seisab ema…

Ema.
Tasa jäe!
Meid ära hukka! Eks sa näe:
Ööl sala siia tulin mina;
Üht ainsat palvet kannab keel:
Ju täna nuhtlus… Üksi veel
Võid valjust vähendada sina.
Oh peasta isa!

Tütar (hirmuga).
Kudas? Kes?
Mis isa, nuhtlus?

Ema.
                                                 Vaikuses
Kõik teadmata sul, nagu näha!
Ei see või olla! Arva väha:
Sa elad lossis, tead ka,
Kuis hetman võimul võitmata,
Kuis oma vaenlasi ta rusub,
Kuis tsaar nii kindlalt teda usub…
Ma näen: isa, ema siin
Masépa eest sa kõrva heidad;
Sa magad nüid, kui isal piin;
Sa peagi patjadesse peidad,
Kui kohus otsust kuulutab,
Kui isa kirves ähvardab!
Ma näen: tutvuski su süles
On suikund… Ärka, tütar, üles
Ja tõtta, palu armu talt,
Oh peasta isa piina alt!
Su vaade köidab surma käed,
Sa kirve kõrva käända võib.
Oh rutta, hetman lubab, näeb:
Kõik temale ju ohvriks tõid,
Tõid ohvriks kõik! …

Tütar.
Mis kuulen isa…
Masépa… nuhtlus… häda kisa…
Kas ema siin, siin lossis veel –
Kas on mul segi läinud veel,
Või näen und…

Ema.
Oh Jumal! … Visa…
Ei tütar, und ei näe sa!
Kas sulle siis veel teadmata,
Et isa oma tütre häbi
Ei jõudnud hoida hinge sees
Ja et ta kaebas kirja läbi
Masépa peale tsaari ees:
Et pidi suisa piina sunnil
Ta tunnistama valu tunnil,
Kuis kurjalt valet kaebanud,
Ja et ta nüid on saadetud
Masépa kätte karistada,
Et kui vast Issand halastada
Ei taha – sõjaväe ees
Ta piab täna nuhtlust kandma
Ja häbitumalt elu andma,
Ja et ta praegu torni sees
Siin vangis istub…

Tütar.
Jumal! paha!
Veel täna… Vaene isa sa!
Ja neiu langeb, langeb maha
Seal voodi peale võimuta…
Pead kübaratel kirendavad
Ja odad hiilgel helgivad.
Polk polgu kõrval kasakad
Nii kiirul kokku kihutavad.
Teel kihab rahvas kisa al
Ja tõttab kokku tuhinaga.
Seal põrand põllul siledal…
Ja selle peal nii rõõmsalt aga
On ohvri ootel timukas.
Ta kärsituses käredas
Kül kirvest vaatab vilistades,
Kül rahvast nookab naljatades.
Kõik keerleb ühes käras koos
Nii hõiske heal, kui riiu ragin.
Kuid häkki hüiti. Rahva voos
Kõik vaiknes… Üksi kabja plagin
Veel kostis suures vaikuses.
Ja hetman kiirel kihutusel
Seal ülemate saadetusel
Kui lendes ratsul ligines.
Ja seal, seal veel üks vanker sõidab;
Ta vaate oma poole võidab:
Kõik ootvad teda hirmu all…
Seal vankris vaeval vintsutatud,
Kuid kindlal usul kinnitatud,
On Kotschubei; ja kõrval tal
Ka Iskra, kes nii vaikne, vaga,
Kui talleke… Seal vanker aga
Jäeb seisma… Hakkab laulu koor
Nüid laulma, preester suitsetama,
Ja rahvas, olgu vana, noor,
Kes platsil, vaikselt palvetama.
Ka õnnetumad paluvad
Veel vaenlaste eest… Astuvad
Siis patu juurde põrandale
Pea Kotschubeil ju paku peal.
Kõik rahva hulk on kohkund seal.
Näe, kirves kerkib kiirgavalle –
Pea langeb maha murule.
Kõik rahvas ohkab. Platsil aga
Ka Iskra pea ju paku taga…
Pikk rohi verest punane…
Ja kurja rõõmu kihutusel
Päid timukas veel teutusel
Seal karvu pidi keerutas
Ja rahva kohal raputas.

Nii lõppes nuhtlus. Rahvas aga
Koost lahkub ju ja koju läeb;
Ja tähtis asi selja taga;
Põld pikkamisi paljaks jäeb.
Teel ajab rahvas töödest juttu…
Seal üle tee nii ruttu, ruttu
Kaks naisterahvast jooksivad.
Kül väsinud nad olivad,
Kuid siiski surma paika sinna
Täis hirmu ihkasivad minna.
“Ju hilja!” üks neil ütles seal.
Ja vaata: surma paiga peal
Töömehed laudu koost ju kandvad,
Veel preester näikse paluvat,
Ja kahevahel kasakad
Puusärki vankri peale pandvad.

Nii üksi ratsa-hulga ees
Seal hetman oli sõitnud ära.
Tal koormav näitas rahva kära,
Ta tundis tühjust hinge sees.
Ei keegi tema juurde tõtnud,
Ei tema asjast osa võtnud, –
Tal endal ka ei liikund keel.
Ja koju jõudes kiiru teel
Ta nõuab, nõuab tuhinaga:
“Mis teeb Maria?” Otsust aga
Ei ükski teadnud anda tal.
Ja sala hirmul ärkaval
Ta vaikselt ukse lahti võtab –
Kuid tühi tuba tema ees;
Ta hirmu sunnil aeda tõttab:
Kõik suigul põesastiku sees
Ja tiigi ümber. Kül ta püiab
Ka otsida veel puude alt –
Kuid asjata! – Ta teendrid hüiab
Ja annab käsku ägedalt.
Ja teendrid hobused seal võtvad
Ning tuhatnelja teele tõtvad;
Ja kõige nelja kaare pool
Ju otsib neiu nende hool.

Tund peidab järjest tundi pikka –
Masépa ootab, ootab ikka,
Ei ükski tea üelda tal
Kuis peasis neiu põgenema.
Masépa vihal vältival
Kõik sunnib suisa värisema.
Leek põues, kortsud kulmu peal
Ta tõttab jälle tuppa seal.
Öö otsa voodi kõrval aga
Ta istub ülevel, ei maga:
Rind rõhkel piina raskuses.
Päev jõuab uus. Ja teendrid tõtvad
Teelt koju jälle kiiruses.
Veel vaevalt jalga alla võtvad
Neil sõidu loomad. Nõrkuses
Nad vaaruvad, nad vahul kaetud,
Nad armetumalt ära aetud.

Kuid nõdra neiu üle seal
Ei annud otsust ükski heal.
Ta kadus, nagu kerge kaja,
Kui pilv, mis mööda puhutud;
Ja ema üksi üle raja
Sai Siberisse saadetud.

(Teise luo ots.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 30. september 1886, lk 178-181.

Poltava IV

Aleksander Sjergejewitsh Puschkini luulelugu.
Vene keelest ümberpannud Jakob Tamm.

Kolmas lugu.

Küll vaimu haavad valusad:
Nad raskelt rinda rõhuvad –
Masépa neist ei hooli aga.
Veel südimalt, kui enne seal,
Ta tõttab mässu teede peal,
Teeb kaupa Rootsi kuningaga.
Kuid kõigis Peetri kahtlusest
Ta hoiab kõrva osavaste:
On ümber piirdud arstidest
Ja haige, hoigab ägedaste,
Ning palub abi haledaste.
Kui oleks vaevad elu teel
Nii voodisse ta vautanud,
Talt kõbususe kautanud,
Ja tunnistuseks tahab veel,
Et varsi haua hõlma tõtta,
Ta õlivõidmist vastu võtta.
Ta käseb preestri kutsuda
Seal voodi ette viibimata:
Ning püha õli hoolimata
Ka laseb pähä kallata.

Aeg lendas. Moskva muidu ootis
Ja vaenlast vastu võtta lootis,
Ning võeruspidu valmistas
Tal vana sõjahaud’e viirul. 
Seal Kaarel kõrva keerutas,
Ukraine poole tõttas kiirul.

Päev tuli nüid. Ja vahval jõuul
Masépa astub voodist üles.
See elav surnu, sala nõuul
Kes eile soigus surma süles,
Seab ennast Peetri vastu jõuul.
Nüid juhib ta ju sõjaväge,
Nüid on ta arendama äge,
Nüid wehib mõeka vahval käel
Ja sõidab Djesna*) voole väel.
Nii vanast’ surma vastu tõttes,
Kord tuttav Rooma kardinal,
Ka paavsti krooni pähä võttes**),
Sai terveks, nooreks tuhinal.

*) Djesna = üks Dnjepri jõe aru.
**) Tähendus paavsti Sikstus V. peale.

Heal lendas illma helisedes,
Ukraine kerkis kohisedes.
“Masépa seisab Kaarli pool!”
Nii hüiab rõhkel rahva vool.
Leek tõuseb üles laenetades,
On rahva sõda oodata.

Kes tsaari viha kirjeldades
Nüid oskab üles näidata*)?
Seal kõlab vanne vägevuses,
Masépa kuju timuk poob:
Heal kasakate koguduses
Teist hetmani ju ette toob.
Ja Kotschubei ja Iskra sugu
Saab kohe (lennul muutub lugu)
Saab kohe välja Siberist,
Tsaar neile auu ja rikkust annab,
Hoolt nende eest, kui isa kannab,
Neil avab südant armulist.

*) Mõjuvad abinõuud, mis Peeter oma loomulise kiiruse ja südidusega käsile võttis, sundisivad Ukraina sõnakuulmisele. “1708. a. Novembri kuu 7 p. valisivad kasakad, kuningliku käsu järele oma hetmaniks vabal healel, nagu viisiks oli, Starodubi linna polkovniku Iv. Skoropadski.  – 8. k. p. sõitsivad Kiievi, Tschernigovi ja Perejaslavi ülemad piiskopid Sluhovisse kokku.  – 9. k. p. panivad need piiskopid Masépa koguduse ees kiriku vande alla; sell samal päeval toodi ka äraandja Masépa kuju välja, võeti tema pealt kõik aumärgid ära ja visati tema timuka kätte. Timuk vedas teda uulitsat mööda kunni võllani ja poos sinna üles.  – 10. k. p. karistati Sluhovis Tschetschelit ja teisi äraandjaid surmaga…” (Peetri I. päeva raamat).

Masépa ohvril, vangi pandud
Paleil on jälle priius antud:
Ta sõidab tsaari ette seal.
Ju otsas, otsas mässu üdi:
Seal saivad surma Tschetschel*) südi
Ja Hordejenko paku peal.
Ka sina, kes käid aina võidul,
Kes ikka mõeka murdma säed**),  
Päev ligi sul; sa sõja sõidul
Poltava valli ees ju näed.
Ja tsaar ka väel sinna tõttis,
Kui tuulispask nii tuhinal 
Leer leeri ligi laagri võttis,
Leer uuris leeri hoole all.
Nii vägimees, kes  valu kannud,
Kel vastane ju hoopa annud,
Seab valvsalt ennast valmis teel,
Kui tõttab vaenu vastu veel.
Ja Kaarel vaatab Vene väge:
Ei leia tema vaade äge
Seal enam Narva jooksikuid, 
Vaid rügementa rahulikka,
Nii sirgeid, sõnakuulelikka,
Ja sõja tööle terituid.

*) Tschetschel (Чечель) kaitses meeleheitlikult Baturini kindlust vürst Menschikovi sõjaväe wastu. A. P.
**) Kaarel XII.

Nõuu kindel oli siiski tal:
Saab homme lahing. Rootsi väge
Ju surub suik. Kuid sahinal
Jutt ühes telgis jookseb äge.

“Mu Orlik, ei, nüid näen ma,
Me’ tikkumine oli tühi:
Kõik tegu lõpeb tuluta, 
Mis muud, kui peu puhtaks pühi!
Mu kaunis eesmärk kadunud.
Mis teha! hoobi kõrva andsin:
Ma olen raskelt eksinud,
Et Kaarli peale lootust pandsin.
Võib osavaste ära võita;
Võib pommi naerda pilkavalt*),
Ja vaenlasele võersiks sõita **);
Võib ööl, kui Vene soldat ka
Ta teise laagri ligi tõtta,
Võib maha lasta kasaka
Ja haava haava vastu võtta ***):
Kuid Vene vägimehega
Tal kangus võidelda ei kanna.
Kui polku, nõnda saatust ka
Ta tahab trummil käima panna.
Kuis kärsitu, kuis kerge ta,
Kuis astel ette vaatmata 
Kes teab, mis õnne taga ajab;
Ta võera võimust, väge veel
Vast endse rammu järgi rajab 
Tõest, sarved saab ta murdma teel
Sain sõjaliku hulgussega
Veel vanas ias äritud,
Ja vaaruvate võitudega,
Kui kartlik piiga pimestud,
Just häbi otse.”

*) Ah, Kuninglik Kõrgus! pomm!… – “Mis ühisus on pommil kirjaga, mida sulle ette ütlen? kirjuta!” See juhtus kaua peale selle. A. P.
**) Dresdenisse, kuninga Augusti juure. Voltaire Hist. de Charles XII. A. P.
***) Öösel sõitis Kaarel, meie laagrit ülevaadates kasakate ligidalle, kes tule ümber istusivad. Tema ratsutas otse nende juure ja laskis ühe nende hulgast oma käega maha. Kasakad saatsivad talle kolm pauku vastu ja haavasivad teda raskeste jalast. A. P.

Orlik.
Kannatame.
Las tuleb lahing. Võime ka,
Kui Peetriga end ühendame,
Veel pahast lahti peaseda.
Kui lööme Peetri põgenema 
Ei leppimist siis lükka tema.

Masépa.
Kõik hilja. Miski minuga
Ei tsaari lepitada suuda,
Ei minu saatust ümber muuda:
Vaim ammu vaevleb vihaga.
Tead. Aasovi *) all tsaari juures
Kord öösel sisu-telgis suures
Ma pidulaual istusin:
Ees kannud viinal kihasivad,
Ka meie jutud mühasivad.
Ma südi sõna sähvasin,
Kõik võerad lõivad värisema;
Tsaar käest kannu kautas,
Ja halli habet pidi tema
Mind ähvardades raputas.
Seal südames ma vihal vand’sin
Kõik valjust kätte maksa väes.
Ma vannet nõnda varjul kandsin,
Kui ema kannab last. Aeg käes.
Nii minu tegu mäletama
Saab ikka ta, ei unusta.
Mind pantud Peetrit pahandama:
Ta kroonis uhak olen ma.
Ta kingiks kohte kodu rajal
Ja päewi elu-pikkusest,
Et jälle võiks, kui endsel ajal
Masépat hoida habemest.
Kuid veel meid lootus hüiab üles…
Kes närtsib: homme näeme.”

*) Aasov – linn Aasovi mere ligi, Doni jõe ääres.

Jäeb vait ja uinub une süles
Seal Vene tsaari vaenlane.

Koit ida taevast kullal ehib.
Poltava künkail, kahel pool
Suurtükid pauk’vad. Vaenlus vehib.
Suits veerleb, nagu sini-vool
Ja ujub lendval tuule hool.
Mäe salgad endid kokku sulg’vad.
On siht’jad peidul põesastes.
Ju pommid lend’vad, kuulid hulg’vad;
Ja oda otsad ootuses.
Ja Rootsi mehed rammu süles
Seal tõt’vad tule ette üles;
Ees ratsamägi heitleb, keeb;
Tal jalavägi tormab taga,
Ja kärmel, hoolsal käigil aga
Kõik tungimised kindlaks teeb…
Kül mereahne välja viirtel
On mürin, kärin siin ja seal;
Kuid ilmsi võimas võidu kiirtel
Ju paistab meie poole peal.
Pomm murrab pealetung’jad maha
Ja südid võitjad segi a’ab.
Läeb Rosen kitsastiku taha
Ja Schlipenbach meilt löödud saab*).
Me raugestame Rootsi rammu,
Ju nende kuulsus kahvatab,
Ja sõja jumal meie sammu
Siin igal astel õnnistab.

*) Rootsi kindralid.

Siis järsku võimsal vaimustusel,
Täis julgust heljus Peetri hüid:
“Meid aitku Jumal!” Telgist nüid
Ta ülemate saadetusel
Seal tuleb välja. Silmad tal
On laulja hiilgel. Nägu läigil.
Ta – hirmutav, ta – ilus käigil.
Ta on, kui pikne taeva all.
Seal hobuse nad toovad talle,
See seatud valmis sõidule.
Tuld aimates truu hobune
Veel vaatab viltu lagedalle
Ja rutul ratsaniku all
Siis sõidab teele tuhinal.

Kesk päev on käes. Ja palavuses
Vaen jäänud soiku väsimuses.
Siin, seal on salgas kasakad.
End polgud kokku koguvad.
Vait sõja muusik, mängu kaja,
Suurtükidgi on küngastel
Ka vahe tunnil vaikusel
Ja seal, ja seal siis üle raja
“Hurraa!” kõik hõiskel hüiavad,
Sest polgud Peetrit nägivad.

Ja vaenu väljal vahvusega
Ta sõidab sõjaväe ees.
Ta piirab põldu pilkudega
Ja vaatab ümber võimu sees.
Ja nagu lennul tema taga
Kõik abimehed õhinaga –
Need ammetnikud agarad –
Ka ratsutades ruttavad:
Seal Scheremetjev sõidu-käigil
Rjepnin ja Brjus ja Baur ka,
Ja õnne sülelaps*), kes läigil
Poolkuningliku paistega.

*) Vürst Menschikov.

Ka Kaarel ilmus kahvatanud
Siis oma väge saatma seal;
Haav oli teda uimastanud:
Ta istus kanderaami peal
Ja teenrid tõivad teda tõttes
Truu ülemate hulga ees.
Ta viibis vagusaste mõttes
Ja mõetis vastast mure sees.
Näis, nagu astuks vastu ööle,
Näis, kui ei kipuks vägimees
Siin enam soovitava tööle.
Käe näitel kähku väe siis
Ta Venelaste peale viis.

Ja Vene vägi vaenu ihal
Läks vastasega kokku vihal 
Poltava lahing sündis seal!
Kesk suitsu, tuld – kus tina sadu
Lööb mehi maha, kannab kadu –
Nood ikka langend roodu peal
Seab ennast ette. Ratsavägi
Kui lendav pilv, kui liikuv mägi
Teel hukkab, tallab, häävitab
Ja murdvaid mõõku mängitab.
Ning nõnda vabalt väge niites,
Üht ladet teise otsa liites,
Raud pommid, mööda sõja merd,
Maad lõhuvad ja löövad werd.
Mees meest seal murrab, raiub, rõhub
Ja tõrjub, torgib, lõikab, lõhub….
Seal särin, pragin, vere vool,
Seal surm ja põrgu igal pool.

(Lõpp tuleb.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 7, 31. oktoober 1886, lk 210-213.

Aleksander Sjergejevitsh Puschkini luulelugu.
Vene keelest ümberpannud Jakob Tamm.

Kolmas lugu.

Nüid leek’vas sõja laenettuses
Neid väe käike vaimustuses
Kõik vaprad väe ülemad
Täis ootust, lootust uurivad:
Nad iga torrmi tundvad ruttu
Ja a’avad isekeskis juttu.
Kuid Moskva tsaari ligidal –
Kes on see mees, kes vanaduses
Nii jäänud nõdraks jõuetuses,
Et kandeks kahel kasakal,
Kes aga siiski agaraste
Veel mõedab võitlust mõnusaste?
Paléi, Paléi – see on see mees!
Kuis vangis raugenud tal rammu!
Ei enam, nagu enne ammu,
Ta sõida kasakate ees!
Kuid miks tal silmis lehvis läige?
Miks kohutava viha käige
Tal paistis järsku palge peal?
Mis teda segada võis seal?
Või nägi läbi sõja laeene
Masepat, oma vaenlast, ta
Ja sellel pilgul põlgas, vaene,
Nii vanadust, kui nõdrust ka!

Masepa mõttes sügavaste
Seal vaatas võitlust vagusaste,
Ja tema meelsed mässajad.
Käis järsku pauk. Masepa vaatis:
Püss Voinarovski *) kätel seal
Veel suitsu lagedalle saatis:
Kuid mõni samm sealt platsi peal
Noor kasak, nõdralt veres veerles;
Ja hobune tal ajades,
Et tolmu sammas taga keerles,
Ju kadus ära kauguses.
See kasak tuhinaga tahtis,
Mõek kindlalt keerutamas käes,
Masepa juurde murda väes.
Masepa sõitis ligi, vahtis
Ja ihkas otsust, aga mees
Ju heitles surmaga tall ees,
Kuid pilk veel vastast süia püidis
Ja viha välkus palge peal,
Ja seal, ja seal, nii õrnalt hüidis
Maria nime tema heal…
Kuid varsi, varsi võit on näha. –
Hurra! eks Roots ju vaarund wäha!
Oh rõõmu! õnn meil avaneb!
Veel hoop – ning Roots ju põgeneb!… **)
Ja ratsavägi valjusega
Seal tõttas vaenlast tabama,
Stepp külvatud sai kehadega,
Kui pihulaste parvega.

*) Voinarowski oli Masepa õe poeg.
**) Vürst Menschikovi osavate arenduste pärast oli pealahing juba ennemalt ära lõpetatud. Töö ei kestnud kahtegi tundi. A. P.

Tsaar Peeter piab võidu pidu
Tal silmad õnnel säramas.
Täis rammu kerkind rõõmu idu.
Kõik vägi ümber hõiskamas.
Tsaar võtab vastu tervitades
Kül oma vürsta, võeraid ka.
Ja Rootslastelle, rõõmustades,
Joob tervist tema tänuga:
Neid õpetajaiks nimetades.

Kuid, kus on ülem võeras veel?
Kus meie ülem õpetaja?
Kus see nüid, kelle kangust teel
On murdnud Moskva uuendaja?
Ja kus Masepa? mässaja?
Kus on ta peidul hirmu süles?…
Miks pole Kaarel pidul ka?
Miks petis pole poodud üles?

Näe, ratsal tühjal stepil nüid
Masepat Kaarlit kihutamas:
Nad põgenevat. Peaste püid
Neil põues. Oht, mis ähvardamas,
See kingib jõudu kuningal:
Haav ununenud ära tal.
Ta sõidab suure tuhinaga,
Sest Venelased kannul veel;
Ja tema teendrid vaevalt aga
Tal järel sõita sõudvad teel.

Ja põgenevat salka saates
Masepa sõidab kõrval tal;
Ta sõidab virgalt ette vaates…
Ees näikse maja… Hirmu all
Miks kohkus hetman kohmetades?
Miks majast mööda kihutades
Ta kaugelt ringi keerutas?
Mis teda teel nii takistas?
Või tuletas see maja talle
Vast miski meelde mulju all,
Ja hüidis asju ärkavalle,
Mis olivad ju uinuval?
Sa teiste õnne häävitaja!
Kas tundsid seda tühja maja,
Kus enne õnn kord heljus peal;
Kus tihti viina vaimustusel
Sa ise sõbra hoolitsusel
Vast heitsid nalja meeleheal?
Kas tundsid tuba puude taga,
Kus vaga ingel elas sees,
Kus öösel ise õhinaga
Sa viisid tema?… Tundsid mees!…

Öö heidab varju stepi üle.
All Dnjepri jõe ääres seal
Nii õrnalt heljub une süle
Ka Peetri vastaliste peal.
Seal magab Kaarel, maitseb rahu:
Poltava töö tal unustud.
Masepa uni muljutud:
Must vaim ei vaikusesse mahu…
Ja häkki kostab kõrva tal,
Et teda hüitakse… Ta ärkab
Ja vaatab… Enda ligidal
Seal kohe musta kogu märkab.
Ta kohkub nagu kirve all….
Seal seisab tortis juuksetega
Ja sisse vaund silmadega,
Nii katkend räbalate sees,
Kuu helendava hiilge ees…
“Või näen und?… Maria.. Sina?”

Maria.
Ah, tasa! Isa ema seal
Vast uinusivad… Kardan mina:
Neid äratab ehk meie heal.

Masepa.
Maria, vaeseke, oh ärka!…
Sa Jumal, mis on juhtunud!…

Maria.
Jah, kuule kavalust ja märka,
Mis tükk neil välja mõteldud!
Mul ütles hoiatades ema,
Et surnud on mu isake;
Seal juures sala näitas tema
Üht halli pead, – oh Loojake!
Kuis pahast jutust põgeneda!
Noh mõtle: nagu ma ei tea –
Ta näitas ju, ma nägin teda:
see oli päris härja pea!
Kuis tahtis tütart petta tema!
Kas pole häbi piinata?
Ja selle eest, et põgenema
Ma oleks peasend sinuga!
Kas võimalik!”
Kõik vagusaste
Masepa kuulas sumedaste
Kuid mõtte kiire mässu peal
“Ja siiski”, neiu sõnab seal:
“Mul meeles pidu lahedaste
Ja rahvas… surnu kehad siis…
Ja pidule mind ema viis…
Kus olid sina?… Sinust lahus
Miks süda öösel otsin sind?
Aeg koju minna… Käime rahus…
Ah, näen ma, mu pea, mu rind
On segased… Sind teiseks mina
Siin arvasin… See pole sina
Mu vanake… Oh jäta mind!…
Su vaade sunnib värisema.
Sa oled hirmus. Aga tema
On ilus: arm on silmis tal.
Tal jutud õrnad, õrn ta jumi
Tal habe valge nagu lumi –
Kuid sinu habe – vere all.”

Ja kohutava naeru kära
Maria tõstis tema ees
Ning hüppas üles, jooksis ära,
Jäi peitu pimeduse sees.

Läks mööda öö. Ju jumas koit
Maas lehvis keedu tule loit;
Hoolt toidu eest seal mehed kandsid
Ja teised Dnjepri kalda peal
Veel hobustelle juua andsid.
Seal Kaarel ärkas unest ka.
“Ohoo, Masepa, tõuse üles!”
See aga ammu uneta,
Ei tunne vaikust vaimu süles;
Rind õhkel, raske hingata.
Kõik seab ta valmis kibedaste
Ning teiste seltsis teele läeb,
Ja pilk tal kiirgab koledaste,
Kui tuttav piir ju taha jäeb.

Läks aastasada – ja mis sära
Neist võimsaist, uhkeist meestest veel
On alles jäänud aja teel?
Ju nende põlv on kadund ära
Ja nende vaenu veermed ka
On otsa saanud sellega,
Kuid Vene riigi väljadelle
Poltava vapper võidumees
Auusamba suure eneselle
On seadnud üles ilma ees.
Ja seal, kus vesked siivuulised
Benderi ümber piiravad,
Ja varemille vaatavad,
Kus vallid, enne vaenulised,
Nüid tõpra karju toidavad –
Seal maja müiri ees, mis maetud
Ja otsa saanud aja-teel,
Kolm trepi astet samblal kaetud
Vast Rootsi Kaarlist rääk’vad veel
Sest nende peal nii julge, äge,
Ta tõrjus kallalt Türgi väge,
Kes kippus tungil kaela tal’.
Kuid käija asjata seal aga
Masepa hauda otsiks taga;
See mees on ammu unustud;
Vast ükskord aastas vägevuses
Saab kiriklikus koguduses
Veel vandel teda vaevatud.

Kuid Kotschubeil ja Iskral, kahel
Neil haud on alles olemas:
Sest nende põrm on puhkamas
Seal õigelaste haude vahel.
Dikankas tammed kasvavad –
Mis sõbradest on istutatud;
Nad neist, kes süitult karistatud,
Veel praegu, praegu räägivad.
Kuid tuttav neiu – tunnistused
Ja tema saatus elu sees
On pilkne pimeduse taga
Ja peidu all. Veel arvast aga
Ukraina pime laulu mees,
Kui rahvale ta end’sest ajast
Masepa laule lõõritab,
Ka kurvast neiust kannatajast
Vast neidudele kuulutab.

(Lõpp.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 8, 30. november 1886, lk 243-246.