Hiline sügis… ju kured* on läinud,
Lehtpuud on paljad: külm üle neist käinud.
Niitmata seisab üks põld aga veel…
Vaatad sa teda, sul kurvaks saab meel.
Viljapäid sääl nagu rääkimas kuuled:
“Juba siin puhumas sügise tuuled,
Painduma sunnivad põrmuni meid,
Terad on valmis; tolm rikub ju neid.
Öösel on hulkuvad linnud meil kallal,
Lõhuvad seda, mis seisab veel jalal.
Jänes meid tallab, torm peksab meid väes,
Kus meie kündja, mis töö on tal kaes?
Kanname teistest ehk kõhnemat vilja,
Et meid veel põllu pääl hoitakse hilja? –
Teri kui teisedgi oleme täis,
Kelle pool ammugi niitja ju käis…
Ega meid selleks vast külvatud siia,
Et meie tulu tuul mulda võiks viia.”
Tuul aga kostab: “Aeg muutuse tõi:
See, kes teid külvas, ei aidata või.
Küllap ta teadis, miks külvama tõttis,
Tööd aga ülejõuu omale võttis;
Nüüd on ta haige, ei söö, ega joo;
Tervis ei tule, ei kergitust too.
Nõrgad need käed on, mis kündsivad vagu,
Töödest nüüd enam ei saa nemad jagu;
Silmad on tunid ju otsas on hääl –
Laulu ei kuulda nüüd väljade pääl,
Nagu vast enne, kui tervise rammus
Atra siin juhtides kündja veel sammus.
* Vene keeles on грачи – väiksed, mustad varesed; aga et need meil tundmata linnud on, kirjutasin ma “kured”.
N. A. Nekrassovi järele Jakob Tamm.
Postimees nr 208, 17. september 1897, lk 2.