Rubriigiarhiiv: Juhan Kunder

Polykrates’e sõrmus

(Fr. von Schiller’i järele.)

Ta kõndis koha katuksella
Ja vaatas Samoselle alla,
Mis tema valitsuse all.
“See saar on ammugi mo väes,
Õnn tõeste on minul käes!”
Ta kiitis võeral kuningal.

“Sull jumalad on armu näitnud,
So alamateks endal heitnud,
Kes enne sinu sarnased.
Ent elab üks võib kättemaksa;
Ei õnnelikuks kiita jaksa
Ma sind, kui valv’mas vaenlased.”

Veel alles rääkis külaline,
Kui Miletist üks sõaline
Tõi sõnumiku ülemale:
“Nüüd isand, ohvri leegid loitku
Ja võidusõnum varmalt leidku
Sind piduliku pärja alt.

“So vaenlast oda surma sundis,
Siis Polydor mull käsku andis,
Sull tuua võidusõnumeid.”
Ja mõlemate ehmatuseks
Ta näitab varmalt võidutäheks
Üht tuttavat ja verist pääd.

Järsk jälestus seal võerast täidab,
Ta pilkus mure ennast peidab:
“Oh ära õnne usalda!
Veel sõudvad laened laenetella,
Kui pea laiali ei pilla
Neid maru, õnne hävita!”

Ta öeldud sai seda vaevalt,
Kui võidu-kisa mitmelt laevalt
Tal kostis kõrvu sadamast.
Vaat’, kalli kodumaale, randa
Et võerast vara varjul’ kanda
Nüüd lendvad laevad ladusast.

Küll kõrge võeras imeteleb:
“Sull täna õnn veel naerateleb,
Ent karda tema kadumist!
Jo ranna ligi laevahulgad,
Kust Kreta suured sõasalgad
Sull ähvardavad tasumist.”

Ja enne veel, kui lausel lõppu,
On lehvitamas mitu lippu,
Ja tuhat heali hüüdvad: “Võit!
Torm tuiskas vaenlast üle mere,
Ei vaenu-vanker enam veere,
Jo möödas, lõpnud sõa-sõit.”

See võit teeb võeral kartust, hirmu.
“Tõest, saatus sulle annab armu;
Ma siiski värisen so eest.
Kui jumalad sind kaitsevad!
Ei tegemata rõõmupäevad
Ent lase leida ilma seest.

“Ka mull läks elu ilusaste,
Sest taeva armu koidu-kaste
Mo valitsust viis õitsele.
Seal kautasin kalli vara;
Mo ainus poeg ta suri ära.
Ma maksin võla õnnele.

“Kui tahad ärapöörda häda,
Siis jumalatelt palu seda,
Et paariks õnn end valuga.
Ei mina õntsat otsa näinud,
Kus jumalad on võersil käinud
Ja külvand õnne kuhjaga.

“Kui jumalad ei seda anna,
Siis sõbra sõnu meeles kanna
Ja kuku ise kahjusse.
Mis kõige enam sinu süda
Võib kalliks kiita, võta seda
Ja viska varmalt meresse.”

Siis pajateleb pelgval meelel
Tal tõine: “Kõigest mis siin saarel
See sõrmus kallim vara küll.
Ma viskan vete-vainudele
Ta ohvriks, viha-jumalaile;
Ehk andekstavad õnne mull.”

Kui hommikulla pilve piirelt
Jo paistis päike, sammus kiirelt
Seal kuningale kalamees:
“Vaat’, võrkudega t’na sala
Ma püüdsin selle suure kala;
Sull toon, mis leidsin mere-vees.”

Kui kokk sai kala puhastanud,
Ta ruttab, ära ehmatanud
Ja hüüab rõõmsa pilguga:
“So sõrmust, isand, mina leidsin,
Ta kala kõhust välja võtsin;
Sull õitseb õnn tõest piirita!”

Seal hirmul ütleb külaline:
Ma koju lähän, õnneline,
Mo sõber ei või olla sa.
Sull hukatust toob kade jumal,
Ma ruttan, peastan elu omal.”
Ja kiirelt läks ta laevaga.

— x —

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 37, 19. september 1881, lk 1.

Õhtu pühitsemine

Saksakeelest J. Kunder.

Kui kõnnin eha ilul veel
Ja seisan sinu akna eel,
Siis näen sind tumel valgusel
Su inglipale hiilgusel.
Sääl punud palmid lahti sa,
Nad lang’vad sülle hulgana.
Sa paned käsi kokku siis
Ja palud tasa, lilleõis:
Oh palu mulle rahu ka,
Mu kauneim taevas oled sa!

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 18, 1. mai 1896, lk 37.

kirjandusest

Meile on järgmine kiri avaldamiseks saadetud:

Kurva meelega olen mitu korda lugenud, kudas mõni mees kadunud suguvenna J. Kunderi vaimurikast tööd oma nüri mõistusega tuhnib; nüüd aga lõpeb mu kannatus seda nähes, et mõned ju nii julgeks läevad ja ilmunud Kunderi tööd oma nime all hakkavad ajalehtedes ilmutama. Sarnase inetu, ühtlasi ka kardatava katse on keegi C. Kuusik Valguse lisalehes № 26 sees 1889 aastal ära teinud, kust ta J. Kunderi Lermontovi järele ümberpandud laulu: Ingel (Ангель) mis 1884 aastal “Oma maa” № 5. sees ilmus, oma nimel trükkida laseb. Et lugejad asja tõsidust ise näeks, siis panen ma mõlemad laulud, J. Kunderi tõlke ja C. Kuusiku ärakirjutuse, siia ülesse.

J. Kunderi ümberpanek: Ingel (Ангель)

Kesk öö ajal taeva all ingel käis
Ja vaikselt laulma ta näis;
Õhk kuulas ja kulasid tähed ja kuu,
Kuis helises ingli suu.

Ja hingede õndsusest laulis ta keel,
Kes Eedeni õite seas veel, –
Ja jumala vägevust kiitis ta ka
Sääl sulava sõnadega.

Ta südamel sonis üks hingekene,
Seda hällis ta ilmale.
Ja õrnasse hingesse ingli viis sai,
Ta kõrvusse kõlama jäi.

Ja kaua veel lapsele helises ta
See ingli viis sõnadeta.
See ingli laul helises ilusam tal’
Kui keegi hääl taeva all.


Ingel!
Venekeelest C. Kuusik.

Kes öö ajal Ingel seal Taeva all käis
Ja vaikselt ta laulma näis;
Õhk kuulas ja kuulasid tähed ja kuu,
Kuis helises Ingli suu.

Ja hingede õndsusest laulis ta keel,
Kes Eedeni õite seas veel,
Ja Jumala vägevust kiitis ta ka
Sääl sulava sõnadega.

Ta südamel soonis *) üks hingekene
Seda hällis ta ilmale,
Ja õrnasse hingesse i n g l i **) viis sai
Ja kõrvasse kõlama jäi.

Ja kaua veel lapsele helises ta
See Ingli viis sõnadeta
See Ingli laul helises ilusam tal’
Kui keegi sääl t a e v a **) all.


*) Mis Te “soonite” siin, hr. Kuusik?
**) See on ilus, et siin ingli ja taeva väikeste alustus-tähtedega kirjutate, just nagu Kundergi; on loota, et edaspidi ärakirjutuse kätte õpite!

Postimees nr 111, 2. oktoober 1890, lk 3.

Ingel (Ангель).

Lermontovi laul. Ümber pannud J. Kunder.

Kesk öö ajal taeva all ingel käis
Ja waikeselt laulma ta näis;
Õhk kuulas ja kuulasid tähed ja kuu,
Kuis helises ingli suu.

Ja hingede õntsusest laulis ta keel,
Kes Eedeni õite seas veel,
Ja Jumala vägevust kiitis ta ka
Seal sulava sõnadega.

Ta südamel sonis üks hingekene,
Seda hällis ta ilmale.
Ja õrnakse hingesse ingli viis sai,
Ta kõrvasse kõlama jäi.

Ja kaua veel lapsele helises ta
See ingli viis sõnadeta.
See ingli laul helises ilusam tall’
Kui keegi heal taeva all.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 13. august 1884, lk 120.

Puri (Парусь).

Lermontovi laul. Ümber pannud J. Kunder.

Üks puri paistab laente laugel
Ja ujub üksi edasi…
Mis otsib siin ta kodust kaugel?
Kes sundis teda seieni?

Tuul vilistab ja langeb laene,
Mast maru küüsis kaldubge…
Ei õnne otsi tema vaene,
Ei õnne eest ta põgene!

Ta pea kohal kuldne päike,
Ja sini vesi silma ees;
Ta aga ihkab tormi käike,
Kui oleks rahu maru sees!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 13. august 1884, lk 120.

Palve (молитва).

Lermontovi laul. Ümber pannud J. Kunder.

Kui elu kurval korrala
Mu süda koorma all;
Üht imepalvet pidada,
Siis tuleb meelde mull.

Ta sees on taeva hinge õhk,
Ta sõnal elu tiib,

Ta soojases kaub mure rõhk,
Üks ingel seda viib.

Mult kaub koorm ja kurblik meel
Ja kahtlus kaub ka,
Ma usun nüüd, ma nutan veel….
Ja terveks saanud ma.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 13. august 1884, lk 119.

Linnupoeg ja poiss

Kas sa tahad kinni võtta,
Poisikene mine?
Küll ma näen, sa’i taha jätta,
Sull on armas lind.
Aga mõtle, poisikene,
Et mull hella ema ka,
Kellel marja meelekene,
Kellel kaunis, kaunis ma.

Mõtle, kui üks röövel tahaks
Ema sülest sind,
Kas sa talle kätte lähaks
Nagu väeti lind?
Kui ei kuuleks kaebamise
Kurja röövli kurja süda,
Paneks poisi paeladesse, –
Kas sul oleks hea see häda?

Isa andis mulle elu,
Nagu sinulgi,
Ja ka nagu kõik mu ilu,
Priius minulgi.
Väljas priius, mets ja vilu,
Väljas tunnen ilma ilu.
Mis mull Isa annud kingiks,
Tohib poiss see teha vangiks?

“Ei ma iial sind ei püia,
Lahke linnuke;
Ei ma emalt taha viia,
Mis tall marjuke.
Saaad suled suuremaksa,
Õpi lendma, õpi laulma;
Jaksad laulda, mulle jaksa,
Lööd sa lugu, luusin kuulma.”

Leith’i järele J. Kunder.

Linda nr. 29, 20. juuli 1891, lk 468, 469.

Talve öö

Nüid lill ja lehed lume all
Ja vaikind linnu lauulud,
Metsloomi nagu leinaval
Sa koidul nuttma kuuled.

Tuul aga tuleb vaiksel ööl,
Puud liigutama tasa;
Puu ladva lahhti teeb sell a’al
Ja tõstab unes käsa.

Ta unekujus kevade,
Roht, lill ja lätte kohin,
Kuldene aeg, kus uueste
Puu suus on lehe kahin.

Josef von Eichendorfi järele J. Kunder.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 523

Sinililleke

Üks ilus lillekene
All vainul vagune,
Ta silm on nagu taevas,
Nii sellge siinine.

Kui näen kahhte sillma
Nii sellget sini täis,
Siis mõtlen lille peale,
Mis halljal vainul seis’.

Ei tea ta palju rääki,
Ja kõik, mis ütlebgi,
On ikka üks ja sama:
Ma sinililleke!

Ei tea siis ma ka rääki’
Kuid süda ütlebgi
Nii kartlikult ja tasa:
Sa sinililleke!

Heinrich Hoffmann von Fallerslebeni järele J. Kunder.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 488

Kuule

Kuu tõuse ju!
Päev läinud loodile,
Ta heitis merrde magama.
Ja pimedaks lä’äb mets ja maa.
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Teekäija uinub ka.
Lill oru põhhjas uinub nüid,
Oh tule anna talle suud!
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Sind hüiab künni-lind;
Ta südant sulataval suul
Sind kutsub lauldes lehe puul.
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Ka hõbe täheke
Sealt vaatav armu silmaga,
Ja une rahust räägib ta.
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Ja tõtta teele nüid.
Seal sini väljal sõua sa
Ja koidu poole jõua ka!
Kuu, tõuse ju!

Hermann v. Kampi järele J. Kunder.

Linda nr. 8, 15. september 1890, lk 315

Lill uinunud

Lill uinunud ja õilmeke liigutab pead – head ööd!
Laul heljund; sa, linnuke, suikuma jääd – head ööd!
Nüid igatseb hinngust ja rahu maailm
Ja unele heidab ta väsinud silm –
Öö kullaseks unenäu heaks.

Veel naeratab magades muru ja muld – head ööd!
Ja taevast meid tervitab õhtune kuld – head ööd!
Seal lehvivad tuuled ja varigi käib
Ning üleval ärkama täheke näib –
Öö kullaseks unenäu heaks.

Öö ingel nii tasakest tulemas ka – head ööd!
Ja ingle healt kuuldeki unenäus sa – head ööd!
Ning alla ja ülesse lehvivad nad,
Sa taevasid aeedu nüid avatud näed –
Öö kullaseks unenäu heaks.

Theodor Räbeli järele J. Kunder.

Linda nr. 2, 13. jaanuar 1890, lk 63

Tallve öö

Nüüd lill ja lehed lume all
Ja vaikind linnu laulud,
Metsloomi nagu leinaval
Sa koidul nutma kuuled.

Tuul aga tuleb vaiksel ööl
Puud liigutama tasa;
Puu ladva lahhti teen sell a’al
Ja tõstab unes käsa.

Ta une kujus kevade,
Roht lill ja läte kohin,
Kuldene aeg, kus uueste
Puu suus on lehe kahin.

J. von Eichendorfi järele J. Kunder.

Linda nr. 2, 13. jaanuar 1890, lk 53