Rubriigiarhiiv: ungari luule

Teel

(A. Petöfi järele.)

Ma järel’ mõtlesin kõik tee
Kuis emat tereta,
Kas pühin palgelt kurbtus-vee, —
Kuis tuppa astun ma?

Mis magus sõna, meelitus
Küll kõlab kaunimast,
Kui käsi, mis mind kiigutas,
Mind rinnal’ surub vast?

Nii mõni magus sõnake
Ja valmis mõttes mul; —
Aeg juba igav, tasane,
Ehk hobu jookseb küll. —

Sääl astsin tuppa… emake
Mind surus rinnale;
Ta kaelas rippus hellaste
Kui oksal õrnale.

Elly Weltmann.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 15, 10. aprill 1897, lk 118.

Leinav mees

On vainu äärel kõrtsike,
Sääl elab ilus naeseke.
Must juuks kui öö ja silm täis tuld,
Rind punnil, keha sirge kuld.
Kuid kahju, ilu rikub tal:
Riid roosi-suul, uss keele all
Kui tuleb koju, tülitseb,
Lööb, keda saab, ja kära teeb.
Mees istub nurgas hirmu täis:
Kord läbi maja sõna käis.
“Tatar tuleb!”

Siis rahval hirm, nutt, jooks ja peit
Kuid väljas ilus kõrtsi-eit,
Ei karda tema ial meest
Ei jookse tatarlase eest.
Ja tugev tatar tuleb nüüd,
Tal tuli silmas, hinges püüd
Ja himu saada ilus’t naist,
Ta kargab ligi, haarab teist,
Ja niudest näpsab naesek’se
Ta juurde hobu seljale.
Mees kurblik, ilus naene läeb!
Ta siis veel teda röövlil näeb.
Kui naene kaob kauguses
Mees ohkab leina silmavees.
“Vaene tatar!”

Ungari keelest Karoly Kisfaludy jär. K. A. H.

Postimees nr 276, 15. detsember 1894, lk 2.

Kaks lauljat

Vaat’, orukese äärel,
Sääl küla otsa teel.
Kaks lauljat elab lõbul
Kel väga üks on meel.

Hall ööpik, esimene.
Meel kurblik, elu karm:
Talt ilu ära riisus
Kord armastuse harm.

See teine, see on lõo.
Kes maani alandlik,
Tal tolmu karva riie,
Ja toaks võsadik.

Kui aga laulu löövad
Kord lõo, ööpik, hell.
Üks taeva poole tõusest
Ja teine lehtedel:

Siis nõidlik iluheli
Teeb välja elusaks,
Ja taevastgi siis langeb
Tilk rõõmu pisaraks.

Ungari keelest Garaj järele K. A. H.

Postimees nr 271, 9. detsember 1894, lk 2.

Pilved ja tähed

A. Petöfi järele.

Kui Jumal esimese mehe lõi,
Siis otsaesine tal kortsu –
Ja seda varju Looja otsa päält
Me näeme praegugi veel pilvi päält. 

Kui Jumal esimese naese lõi,
Siis pisar tema silmist välja lõi – 
Ja taeva võlvil Isa pisaraid
Me näeme veel, kui tähti hiilgavaid.

M. Pukits.

Postimees nr 243, 29. oktoober 1894, lk 2.

Mu armuke

Oh kui ihkades ma ootan
Õndsat õnne tunnikest,
Mil ma esimest kord võtta
Rinnale võiks armukest.

Kes küll olema saab tema?
Ja mis omadused tal? –
Kõike sarnast tema üle
Teada sooviks õhinal.

On tal juuksed mustad, koldsed?
Silm kas must või sinine?
Kas ta sale on või tüse,
Jäme, pikk või lühike? –

Armuväärt on neiukesed,
Kui nad õitsvad iluväes,
Ja kui iluga neil hinges
Voorus elab käsikäes.

Sarnast andku Jumal mulle,
Muuga rahul olen ma:
Olgu tüse ta või sale,
Olgu suur või väike ta.

Petöfi järele M. Pukits.

Postimees nr 220, 2. oktoober 1893, lk 2.

Herra Hääl

(Petöfi järele G. Öiis.)

Üks tusane ja totter mees
On herra Hääl,
Ehk kuldne koit küll kiirgamas
Ta nina pääl.

Kuid just seepärast tusane
On herra Hääl,
Et kuldne koit on kiirgamas
Ta nina pääl.

Süüd’ siisgi ainult üksinda
On herra Hääl,
Et kuldne koit on kiirgamas
Ta nina pääl.

Oi palju, palju õlut joob
Me herra Hääl,
Sest kiirgamas ka kuldne koit
Ta nina pääl.

Postimees nr 89, 9. august, lk 3.

Laulatuse sõrmus

Kuldsepp, kas sa tunned
Seda sõrmust ka?
“Tunnen kulla herra,
“Tegin ise ta.

“Meeles on mul selgest
“Kellele ta sai:
“Neiu nõidlik, kena,
“Kes su mõrsjaks jäi.”

Iah, ta oli kena!
Aga rutuste
— Kui sain omaks tema —
Murdis truuduse!

Et ei kõlband sõrmus
Tema käele.
Nüüd ma otsin paika
Vaese ehtele:

Sõber, sellest kullast
Vala kuulike,
Mida saadan püssist
Omal südamel.

Petöfi järele

Postimees nr 50, 4. märts 1894, lk 3.

Puu olen ma kui sina…

Puu olen ma, kui sina tema õilme.
Kuid oled kaste sa, siis mina lilleke.
Ma olen kaste, kui sa päikse kiire,
Nii ligineme ühe loomule.

Ja kui sa neiu oled sinitaevas,
Siis olen sääl ma hiilgva tähena.
Kui sina, neiu, aga oled põrgu —
Sis lähen hukka ühes sinuga!

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 17, 9. veebruar 1888, lk 2.

Kas magad õigus?

Kas magad õigus siis, või surnud sa?
Siin see mees auu on ära teeninud,
Ta rinnala peaks auutäht rippuma –
Kuid… võllasse ta ise riputud!
Ja to mees sääl on võlla köie väärt,
Kuid teda eht’vad pärjad, palnikud..
Kas magad õigus siis, kui surnud sa?

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 10, 23. jaanuar 1888, lk 2.

Mis luhas läikvalt voolab

Mis luhas läikvalt voolab,
On oja hõbe pind.
Ja kallikese palgel –
On kurvastuse hind.

See oja jooksgu ikka,
Kus poole tee tall lääb,
Nii niisutusest kaldal,
Hulk õisi õitsma jääb.

Sa kallim pisart hoia,
Mis palgelt alla vaob.
Ta niisutuse järel
Säält õieilu kaob…

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 10, 23. jaanuar 1888, lk 2.

Kõrgele on tõusnud laened

Kõrgele on tõusnud laened
Kaldaid katab vetepind.
Armukene üle jõe –
Täna ära oota mind!

Liiasilm on alla langend
Voodest ära viidud sild,
Tema riismetest veel praegu
Alla ujub viimne kild.

Kalda kingul kurval meelel,
Laente mängi silman ma.
Näen üht tuikest lendu tõusvat –
Üle jõe ruttab ta!

Aga kas ta on ka tuike?
Nõnda küsin kahtledes.
Vast ta on mu ohkamine
Mis mull tõusis südames?

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 10, 23. jaanuar 1888, lk 2.

Mis aitab…

Mis aitab see, et sahaga
Kül vagu aetaks’ läbi maa?
Kui jäetaks seemned külv’mata,
Siis hakkab umbroht õitsema.

Su pilk, oh ella neiuke,
Mull tungis läbi südame,
Just nagu küntud põllu pääl
On vaod ta risti-rästi sääl.

Mis aitavad need vaod siin,
Kui neist mull ainult sigib piin?
Sa külva armuseemneid ka
Siis õitsvad roosid okalla.

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 3.

Minu armukene

Armas Jumal! Kuis ma ootan
Seda tundi tulemast,
Millal neiu hõlma võtan,
Keda saatus määrab vast.

Kes on kül mu armukene?
Mida laadi on kül ta?
Keegi seda teada soovi
Sellel ihal, nagu ma.

On tal valkjad, pruunid juuksed,
Must ta silm või sinaja,
On ta sihvakas ja sirge?
Ümarguse kasvuga?

Ilusad on valkjad, pruunid,
Ilusad, kui ilu neil,
Ja kui iluduse kaasas
Häädus paistab vastu meil.

Säärast mulle Jumal anna,
Olgu muidu mis ta on:
Olgu valkjat, mustjat verda,
Suur või väike – ta on õnn!

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 3.

Täht hiilgab

Ungaria lauliku Aleksander Petöfi salmikud.
Eestistanud J. Parv.

Täht hiilgab hele paistega
Mull kõrgelt ülevest
Nii heledast, nii hiilgavalt
Kui keegi tähtedest.

Ja hääl mull ütleb rinna sees
See on su armuke –
Maapäälist elu jäta nüüd
Ja rutta ülesse!

Kül tahaks tõtta, lennata,
Kuid asjata kõik püüd.
Sest redel, mind üles viiks,
On usk, mis katki nüüd…

Postimees, nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 1.

Pimedas metsas

Ungaria lauliku Aleksander Petöfi salmikud.
Eestistanud J. Parv.

Mets kaetud pimedusega
Tee risti põiki veab…
Ma hulgun eksi sammudel –
Kes õiget teed siin teab?

Ma taeva telgil ülevel,
Kül tähti hiilg’mas näen.
Kes juhivad nad õigesti,
Kui nende järel läen?

Veel selgemalt kui tähti läik
Mull säras neiu silm:
Ma nende hiilgust usuksin
Neis – kustus õnne ilm. –

Postimees, nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 1.

Sääl ripub nüüd mu kannel

Ungaria lauliku Aleksander Petöfi salmikud.
Eestistanud J. Parv.

Sääl ripub nüüd mu kannel helinata,
Kus pääl ma laulsin oma valudest,
Kui ekusaatus, ella armukene,
Sind risus minult ära igavest.

Sääl ripub nüüd mu kannel helinata
Ja rippuma ta igavesti jääb.
Kui aga valuhäält ta kuulda annab,
Siis tuleb keelest see, mis – katki lääb.

Postimees, nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 1.