Rubriigiarhiiv: 1892

Ta silmad kinni katsin

Ta silmad kinni katsin ma
Ja andsin talle suud:
“Miks tegid nii?” nüid küsib ta,
Ei taha teada muud.

Ei hommikul, ei õhtul ka
Ma kuule enam muud:
“Miks minu silmi katad sa
“Kui annad mulle suud?”

Ei mõista seda ütelda,
Ei teagi ise muud:
Kui et ta silmi katan ma
Ja annan talle suud.

Heine järele —ts.

Valguse lisaleht nr 12, 9. aprill 1892, lk 104.

Järve kaldal

Järv puhkab vaikselt, linnud hing’vad,
Kõik loodus langeb unele,
Öö jõuab kätte, tähed hiilg’vad,
Kuu tõuseb taeva võlvile.

Järv puhkab vaikselt, puude lehed
Veel õhtu õhul kohavad,
Kõik lilled vaikse järve kaldal
Nad õhtu palvet pidavad.

Järv puhkab vaikselt, taeva võlvil
Kõik tähed löönud särama
Oh inimene jäe ka rahul’;
Sest sina piad ka hingama!

Eestistanud Aug. Õieleid.

Valguse lisaleht nr 10, 18. märts 1892, lk 88.

Laul armastusest

Oh ütle mull’, kas lõo siis Sinu süda
Sull lulle rindas tuksvalt, tormikalt?
Kui uimastuses Su ees mina seda:
“Sind armastan,” Sull avaldasin hellalt?

Siis kui ma armastusest uimastuses,
Su nime mitu korda hõiskasin?…
Siis kui Su käsa õrnalt pigistades
Seal oma sülle vaikselt ära petsin?…

Kas mäeletad veel tõesti seda tundi,
Kui armastust ma avaldasin Sinu ees?
Kas tundsin siis ka Sina armu sundi
Kas lõi Su süda äritatult rinna sees?

Ивань Белоусовь‘i järele: Aug. Õieleid.

Valguse lisaleht nr 9, 11. märts 1892, lk 80.

Laulu vägi

Ära vaeva ennast mõttes,
Ära puutu haiget rinda sa,
Ja kõik, mis enne oli elus
Nüid igaveste unusta.

Sest mööda läinud mälestusest
Ei või su rind end paranda,
Oh ära nuta kurvastusest,
Sest laulu sulle laulan ma.

Laul üksnes võib su kurbtust muuta,
Su haiget rinda elusta,
Siis õitsed sa kui lilled, lehkvad,
Kevadel seal õitsevad.

Ивань Белоусовь‘i järele: Aug. Õieleid.

Valguse lisaleht nr 8, 25. veebruar 1892, lk 72.

Kaja

Heine järele.

Mäe orus on ratsanik ratsutamas
Tal murest on muljutud meel!
“Viib õnnede hõlma mind tundmata tee
Või valmilt haud ootamas eel?!
Ja kostust tal annab kajade keel:
“Haud ootamas eel!”

Ja ratsanik ohkab, ja rinnale siis
Ta kurvalt vajutab pää.
“Jah, nõnda mind saatus siis surmale viib
Mis sest, eks hauas ju hää!”
Ja kajana kostub hääl üle mäe:
“Eks hauas ju hää!”

Ta edasi sõidab, ja pisaraid hulk
Näib põskedel säramas silm,
“Kui lubab mind meelitav rahulist und,
Eks ole siis minul haud õnnede ilm!”
Hääl vastuseks kõlab kuid kõrvale külm:
“Haud õnnede ilm!”

Heinr. Ostrat.

Postimees nr 292, 28. detsember 1892, lk 2.

Ma nõuan Sinult

Ma nõuan Sinult, mis ei aega viida
Üht iludust, mis süda anda võib;
Ma nõuan, mis Sind ilmale ei liida,
Üht ingel-puhast lapselikku meelt.

Need südamete kalliks andeks jäävad,
Mis kõige kenam ehe elule.
On Sinu ilm, mis teised Sinu saavad;
Kui elad tall’, siis sured minule.

Hoffmann v. Fallerslebeni järele Ilmuv.

Postimees nr 287, 19. detsember 1892, lk 2.

Rist metsas

All metsas seisab vana rist
Kuld-õhtupäikse käes,
Tad armastus ja palvus vist
Teeb templiks usuväes.

Sest see, kel südames on piin,
Sel kohal kaebtust teeb,
Ja mõni kurb hing ütleb siin,
Mis lootus temas keeb.

Nii mõnda pärga lillidest
Toob vaga rändaja,
Siin pisart valab silmaveest
Siit troosti leiab ta.

Oh rändaja, kes mööda lä’ed,
See tulgu meelde sull’:
Sa närtsimas mu pärga näed,
Kuid usk ei närtsi mul!

Saksakeelest – mpm –

Postimees nr 284, 16. detsember 1892, lk 2.

Ema haual

Kui ema nad matsivad mullasse,
Kus enam ei näe ega kuule see,
Tast järele jäivad kolm jõuetut last,
Kolm tütrekest nutma tad kibedast –

Kaks suuremat, kolmas veel väikene,
Kõik armsad nad olivad emale –
Kuid surm, kui see ema neilt ära viis
Ta hauale üheskoos tõttasid siis. – –

Sääl üks seisis sõnata, silmavees
Kui lõhkeks ta süda tal valu sees
Ja teine, see palvetes troostita:
“Oh sureks, oh näeks pea emakest ma!”

Ja kolmas, ees istudes haua pääl,
Ta lillega mängis ja küsis kord sääl:
“Kes meile, mu õeksed, ütelda teaks,
Kus ema nii kaua küll olema peaks?

Kus eesmase silm säras valuvees,
Sääl ema end liigutas haua sees
Ta õhkas, tundes teise paluvat häält,
Ta nuttis kuuldes kolmandat küsivat säält.

J. N. Vogli järele K. Põhjalane.

Postimees nr 271, 1. detsember 1892, lk 2.

Luule tiivul

Heine järele.

Sind luuletiibadel kanda,
Ma tahan, mu kallike,
Siit kauge India maale
Ja Gangese kaldale.

Kuuvalgusel varsti sääl näha
Üks õitsev rohuaid,
Kus lillesid mitte väha
Ja armsasti lehkavaid.

Kus sinililled kõik vaat’vad
Maast taeva nii vagusi
Ja roosid sääl jutustavad
Häid lõhnavaid lugusi’.

Sääl lillede luule-lugu
Gazellid päält kuulavad,
Ja eemalt võib kuulda sugu
Ka püha jõe kohinat.

Sääl istume palmi vilus
Me kahekest armsaste
Ja õndsa unenäo ilus
Siis rahu sääl maitseme.

M. N.

Postimees nr 264, 23. november 1892, lk 2.

Puri

(ПАРУСЬ.)
M. Lermontovi järele Vene keelest.

Üks puri paistab laen’te laugel
Nüüd hommikuse udu a’al…
Mis otsib tema rajal kaugel?
Mis jättis maha kodumaal?

Vaat’, laened võt’vad laksu lüüa;
Mast paindub tuule järele…
Oh häda! ei ta õnne püüa,
Ei õnne eest ka põgene.

All särab vete sinivoogu
Pääl läigib päik’se kuldakiir;
Kuid tema palub maruhoogu,
Kui oleks marus rahupiir.

P. Kangur.

Postimees nr 264, 23. november 1892, lk 2.

Täht on armastuse kuju

Pärli särab mere põhjas,
Täht on taevas hiilgamas –
Pärli sära, tähe paiste
Sinu silmis sügavas.

Pärli sära mat’vad laened
Liiva alla aja teel,
Noorus-sära sinu silmis
Kustub ära silmaveel.

Tähe hiilge taeva alla
Kuid jääb jääd’valt helkima,
Täht on armastuse kuju….
Armu aeg ei hävita.

Vabalt Saksa keelest K. Põhjalane.

Postimees nr 251, 6. november 1892, lk 2.

Murtud süda

Küll kevadine ilu
Lä’eb mööda rutuga,
Ju roosi murrab külmus,
Et peab närtsima. – 

Arm on meil’ taeva-anne,
Ei ole seadus ta;
Arm on kui roos, mis õitseb,
Kuid närtsib ära ka.

Küll kevade ja õied
Veel uuest’ tulevad,
Kui pääsnud talve-unest,
Siis ilma ehivad.

Kuid armastus ja truudus,
Kust nad küll kadunud,
Ei enam asu sinna,
Sest süda –  lõhkenud…

Gruppe järele Narusberg.

Postimees nr 244, 29. oktoober 1892, lk 2.

Torm

Heine järele.

Pilvedega kinni kaetud
Magavad kõik vaimud taevas,
Kuulda võib, kuis valjust’ norsk’vad,
Sestap meie tormi vaevas.

Torm on kange! Laened taht’vad
Laeva juba ära neelda,
Oh, kes tuult võiks talitseda,
Lahtilastud laeneid keelda!

Ei või mina abi saata
Laeval ega rahval laevas,
Mässin ennast mantli sisse,
Magan nii kui vaimud taevas.

M. N.

Postimees nr 224, 6. oktoober 1892, lk 3.

Vali saatus

A. Chamisso järele.

Tõesti oleks väga palju
Minust siin maailmas saan’d,
Kui mind ‘poleks vali saatus
Igalpoolel takistan’d.

Tahtsin küll ka kuulust nime
Sõjariistul teenida,
Aga lahingusse minna
Üksgi kord ei julgen’d ma.

Laulukesi luuletada
‘Pole hakan’d katsuma;
Targaks meheks oleks saanud
Kui ma oskaks lugeda.

Naeste ees ma oleks õnne
Kätte saanud muidugi,
Kui nad mind ei oleksivad
Väljanaernud alati.

Ammu oleksin ma elan’d
Kui üks sündin’d rikas mees,
Kui mul oleks pisut raha
Iial olnud kukru sees.

Vürstidele kohut mõista
Oleks mulle passilik,
Kui ei oleks minu isa
Olnud väike-kodanik.

Tõesti oleks väga palju
Minust siin maailmas saan’d
Kui mind ‘poleks vali saatus
Igalpoolel takistan’d.

M. N.

Postimees nr 223, 5. oktoober 1892, lk 3.

Mis laenab?…

Mis laenab iludust päik’sele
Ja roosile magusat lehku?
Mis särab ja hiilgab tähtedest
Ja magusaks muudab õhku?
Mis kõlab ööpiku laulu seest
Nii igatsedes ja ilul?
Mis kohiseb voolavast oja veest
Ja särab kuupaistest öö vilul?

See üksinda a r m, mis südames..
A r m laenab magusust roosil,
Ja lehvib õrnasti õhu sees
Ja kõlab ööpiku laulust.
Ja laenete tants kui õhu voog,
Kuupaiste ja sätendav päike,
Kõik tunnistavad selgeste:
Arm üksinda ehib me käike.

Saksa keelest Linnuke.

Postimees nr 214, 24. september 1892, lk 2.

Küllus

Küll õnnes sull tuksumas rind
Kui omas Sul ainuke kenam,
Kuid otsas on õndsuse hind,
Kui omaks neid sinul on enam!

Noor olen –  täis armastust –  tuld
Mu elu –  lustilik süda – 
Kuid kahju –  tast kadunud väärtuslik kuld,
Kuus armukest piinavad teda.

Kui hommikul punetab taeva sõrv,
Pean Meeril ma viibima võõrsil – 
Ja lõunaaeg kuulatab Annette kõrv
Ning õhtueel Kathake –  kõer-silm!

Ja õhtul ma jälle pean viibima
Su juures –  mu tuvike –  Sohvi – 
Oh –  –  otsa mul lõppemas tervis – ja – –
Denushka –  millega ostan ma kohvi!

Vene keelest H. Ostrat.

Postimees nr 211, 21. september 1892, lk 2. 

Liig hilja!

Su pääle kurvalt vaatan ma
Ja vaatan südame,
Ma näen, ma tunnen – süda su
Nüüd tuksub minule.
Ka sind kord kalliks pidasin,
Ei meeldinud sull’ see  –
Ja nüüd – ! – Mis pean veel tegema
Liig hilja, hilja see!

Oh, kudas kord nii palavalt
Sull’ tuksus minu rind!
Kuis ööd ja päevad otsata
Ma ihaldasin sind.
Oh, Jumal teab, kuis sinu eest
Ma palveid õrnaste
Siis tegin, olid armas mull’,
Nüüd hilja, hilja see!

Nüüd unustatud olgu kõik,
Kuis armu palava
Su vastu omast südamest
Meeltheites kisk’sin ma.
Ilm oma ilu kaotas
Ja päike hiilguse,
Kõik hääks sa oleks muuta võin’d  –
Nüüd hilja, hilja see!

Roos õieilus säramas
On päik’se paistuses:
“Kes on, kes tahab murda mind?
Ma suren kuumuses!”
Ja alles hilja eha-a’al
Sa astud aiasse  –
Roos juba närtsin’d vaiksesti  –
Liig hilja, hilja see!

Ja südame ja silma sull’
Ma vaatan kurvasti,
“Oh v õ i k s i d sa, sa hüüaks mind:
“Oh tule tagasi!”
Kuid asjata  – leek kustun’d on,
Ka viimen söeke…
Las hinata, mis surnud on,
Sest  – ah!  – liig hilja see!

Leopold Feisti järele Linnuke.

Postimees nr 210, 19. september 1892, lk 3.

Kannike

All aasal rõõsas rohus õis,
Tad otsiv silm sääl näha võis.
Tad õite ehteks hüüan küll,
Nii üliväga meeldib mull’.

Jah, väike lill tõest’ küll on,
Kuid ilus, õrn – mu valu, õnn,
Ta’s õigel moel vast leian ka
Ma ilu, armsa lõhnaga.

Oh ole laps nii, kui see lill,
Õrn, alandlik, – siis ilu küll
Sul, nägemata õitse pääl
Kuis k a n n i k e all aasal sääl!

Mönch’i j. vabalt –a. –dt.

Postimees nr 209, 18. september 1892, lk 2.

Naeste töö ja kohus

Meil naestel kandmiseks on jõudu antud,
Kui rasked mured rõhuvad me rinda
Ja kibuvitsad eht’vad murupinda,
Kust läbi käima meid on elus pantud.

Mees peab püüdma välimises ilmas,
Meil kodu vaiksesti on talitada,
Mees julge, kui ta varitsemas häda,
Meil aga süda arg ja pisar silmas.

On näha, töö meil väga lihtne, väike,
Kuid pole nii, meil palju, palju teha:
Meil ilusamaks muuta mehe käike.

Meil õrnal armul ehitada maja
Ja koidust pääle kuni kustub eha
Kõik muretseda, mida õnnel vaja.

Carmen Sylva j. Linnuke.

Postimees nr 208, 17. september 1892, lk 2.

Asjata ootus

A. Chamisso järele.

Ju enne kui koidupuna
Meil’ päeva kuulutas,
Ma kartes akna all olin
Säält välja vaatamas.

Kui lõunaaeg kätte jõudis
Siis nukraks läks mu meel,
Mul jooksivad pisarad jõena,
Kuid lootsin: ta tuleb veel!

Nüüd öö on ju kätte jõudnud,
Mu ootus jäi asjata,
See päev mu elust on kadund,
Kust rõõmu ootsin ma.

M. N.

Postimees nr 187, 24. august 1892, lk 2.

Tuul

Lenau järele.

Ma vaat’sin kord veel tagasi
Kui pidin ära rändama,
Ta suu ma nägin liikuma
Ja käega näitas midagi.

Vist hüüdis armsast’ tema huul
Mul mingit trööstiks järele,
Ei kostnud see mu kõrvusse,
Sest ära viis ta vali tuul.

Et armukesest lahkun ma
Oh tuul! kas ‘poln’d sest küllalt sull’
Et ära riisud veelgi mul
Ta viimse tervituse ka?!

M. N.

Postimees nr 186, 22. august 1892, lk 2.

Teekäigu kaebtused

A. Puschkini järele.

Kas mu tee ei saa veel otsa,
Kaua pean ma rändama
Vahel vankris, vahel ratsa,
Vahel jala hulkuma?

Suguvõsa haua sisse
Ei mind maha maetud saa,
Sest et Jumal seadis ise
Maantee pääl mind surema.

Kas ma hooste jalgu kukun.
Või kas vankri alla jään,
Kas ma kraavi ära upun,
Lagun’d sillast alla läen?

Kas mind katk saab suretama,
Või kas külm mind kõvaks teeb.
Vanasoldat lasipuuga
Kogemata pähe lööb?

Ehk kas metsa pimeduses
Röövlinoast ma surma saan,
Laatsaretis igavuses
Oma päevad lõpetan?

Kas pean meelepahanduses
Ma veel kaua paastuma
Ja sääl juures igatsuses
Lihaprae pääl’ mõtlema?

Paigal olla kena oleks,
Harvast välja sõita ka
Ja kuis kosja minna tuleks
Aega olles mõtelda!

Kena öösel maitseks uni,
Ülestõustes jooksin theed,
Nõnda elaks rahul, kuni – –
Noo, las’ käia hobused! . .

M. N.

Postimees nr 185, 21. august 1892, lk 2.

Vaigistus

M. Lermontovi järele.

Las’ inimesed põlgtusega
Me ühendusest räägivad,
Las’ usalduse valega
Su vanematelt võtvad nad – –

Ei ebajumalatel’ ilmas
Ma oma põlvi nõtkuta;
Ilm ‘pole armas minu silmas,
Ei teda liiast’ vihka ka,

Su kombel püüan lusti, rõõmu
Ja läbikäin ma kõigiga,
Kas targad nad või lollid olgu,
Mis mul sest asja küsida.

Me õnne ei saa kalliks panna,
Ei ilma rahvast surmasta,
Me teineteist ei ära anna,
Ei teised meid ka petta saa.

Kesk rahva summa sõbraks saime
Ja lahku läh’me viimaks ka.
Kui armastades kurvaks jäime,
Siis ‘pole raske lahkuda.

M. N.

Postimees nr 184, 20. august 1892, lk 3.