Mu ilus kalaneiu,
Eks sõua sa rannale
Ja istu minu juurde,
Siis juttu vestame.
Ja julgelt minu rinnal’
Oma pääke lase sa;
Sa merd ei iial karda,
Kui sõuad paadiga.
Mu süda on kui meri,
Kus torm ja laenetus,
Kus mõnda kallist perli
Tal varjab sügavus.
Heine järele P. Jakobson.
Uus Aeg nr 30, 23. juuli 1899, lk 4.
Ütle, kus see ilus neiu,
Keda oma laulus kiitsid,
Kui sa õnnelikud tunnid
Tema armukaenlas viitsid?
Oh need leegid ammu kustund,
Ja mu süda külm ja kale;
Tuhakruusi sellest armust
Toob see raamat nähtavale.
Heine järele vabalt P. Jakobson.
Uus Aeg nr 29, 16. juuli 1899, lk 7.
Sääl Hirsau varemetes
On kena jalakas,
Ta üle porsun’d müüri
On vabalt mühamas.
Ta juures hoidvad teda
Sääl kloostri varemes
Ei katust ole enam
Tal tüliks kasvades.
Et kitsa-müüridesse
Ei õhk, ei päike saa,
Seepärast üle müüri
Ta tõusis väega.
Nüüd neli seina näit’vad
Kui oleks varjuks nad,
Et tema kroon ja oksad
Võiks saada ilusad.
Ka Wittenbergi kloostris
Kord kasvas kena puu,
Ta lõhkus porsun’d lae,
Mis nõrk ja armetu.
Oh kõrge päikse vägi,
Sa hauad valgustad!
Oh taeva võim, sa tõused
Ja kõiki elustad!
Uhlandi järel P. J.
Postimees nr 153, 15. juuli 1895, lk 2.
Ju pehmelt puhub õhtu tuul,
Ja künnilind ju laulab puul,
Kõik loodus uueks läinud.
Näe, kudas õitseb lilleke!
Mu süda, ära muretse,
Sa kevadet ju näinud.
Ilm ehib iga päevaga,
Ei tea, mis saab veel tulema,
Ei lõpe õitsemine.
Kõik hiilgab, heljub orus, mäel,
Mu südames kui salaväel
Ka algab õitsemine.
Uhlandi järele P. Jakobson.
Postimees nr 135, 22. juuni 1895.
Jõevesi voolab kohinal,
Mäed paist’vad ööl kuupaistelisel
Ja kasak oma piigi na’al
On väsimusest puhkamisel.
Oh kasak, ära uinu sa,
Mäemees ehk tuleb salaja.
Paat kiigub kasakaga vees,
Ta tõmbab noota jõest välja,
Oh kasak, surm on nooda sees,
Jõel paha tund, ei ole nalja.
Kas noolt ei kuule vuhama?
Mäemees ehk tuleb salaja.
Ja vaata, vetel läikivail
On rikkad kasakate külad,
Kus lust ja tants on nooremail –
Oh põgenege, kerged jalad,
Ja piigad, vaad’ke hoolega!
Mäemees ehk tuleb salaja,
Puschkin’i jär. P. Jakobson.
Postimees nr 135, 22. juuni 1895, lk 3.
Taara andis härjal sarved
Ja kabjad hobustele,
Sai jänes kerged jalad
Sai’d oimud kaladele
Ka lindudele tiivad;
Mees sai talt mõtlemist.
Mis jäi tall naestel’ anda
Veel järel? — i l u d u s.
See on ta viske-oda,
See sõjas kilbiks tall’,
Seepärast võidab rauda
Ja tuld ta iludus.
Anakreoni järele P. J.
Postimees nr 26, 1. veebruar 1892, lk 2.
Ma pöörsin akna poole palge
Nõel torkas sõrme veriseks
Ja roos, mis tikkimisel valge
Sai seega veripunaseks.
Sääl tuli meelde peiukene,
Kes võitleb sõjas kaugel maal,
Ta verd ehk valab mässuline
Üks pisar paisus nähtaval’.
Ja selles mõttes kuulsin nutul
Kui hobu kabja-astumist,
Ma tõtt’sin akna ette rutul;
Ju tuleb armukene vist!
Kuid sügav vaikus oli õues,
Ma petsin ennast asjata;
Sest valjust’ süda tuksus põues,
Kui astuks hobu rutuga.
Siis läksin jälle oma tööle.
Mu hinges kartus, armupiin
Ja pisaraid mu kalli vööle
Kui pärlid peale tikkisin.
Hiina lauliku Lithapie järele P. Jakobson.
Postimees, nr 2, 3. jaanuar 1892, lk 2.
Pärslaste laul. Herderi kirjadest P. Jakobson.
Määramata sügav meri
Piirab meie maad ja elu.
Laened löövad laente pääle
Pilved katvad vete voogu,
Tulevik su ees on tume:
Ainult olevik on julge
Temast otsi elurõõmu.
Vaata kõrges mägestikus
Lendab kotkas pilve poole,
Puistab tolmu tiibadelta,
Tunned sina tema jõudu,
Kuhu lendab vaba kotkas? –
Ainult olevik on julge,
Temast otsi elurõõmu.
Päevapaiste on su palge,
Nagu öö on sinu juuksed.
Sinu huuled koidupuna.
Aga koit ja öö ja päevad
Ilusamad sõudvad mööda:
Ainult olevik on julge,
Temast otsi elurõõmu.
Olevik nr. 29, 19. juuli 1893, lk 621.
Kui tuleb öö nii vaikse rahuga
Ja väsind silmadele une toob,
Siis pika unenäo kanga koob
Mu armastus, mis ilma piirita.
Ja kui siis päike tõuseb iluga,
Kus iga taim ta purpurpuna joob.
Siis minule ta ohkamisi toob
Ja palgele toob uue pisara.
Ja kui ta oma kuldselt troonilt saadab
Ju otse oma imekiired maha.
Siis valjumaks läeb minu kaebamine.
Sest minu taevas kalgilt mu pääl vaatab,
Mu Anna minu häält ei kuulda taha
Ja sellep on mu laul nii kaebeline.
Cervantes’e järele P. Jakobson.
Linda nr. 23, 1. juuni 1899, lk 379, 380.
140853904