Rubriigiarhiiv: vene luule

Valelik

(Лжецъ)

Üks mõisnik, vürst või teine mees,
Kes reisind palju ilma sees,
Kord kodu põllul sõbrale
Nii luiskas, hooples mehele,
(Ka kõigile, mis olemas,
Ta valet sekka riputas):
“Ei,” räägib ta, “mis näinud ma,
Ei seda enam näha saa,
Teil on siin vaene viis:
Kord külm, kord liialt sooja saab,
Kord päike kaub, kord kõrvetab…
Vot seal on paradiis!
Kui mõtled, aina rõõmustad!
Ei tarvis küinalt, kasukat,
Ei ilmas tea, mis on seal öö,
Vaid aasta läbi suine pää;
Ei keegi külva, istuta;
Kõik küpseb kasvab kuhjaga.
Kord Roomas kurki nägin ma,
Oh, Looja sa!
Kas usud? tõeste, kullake,
See oli mäe suurune!”
“Mis ime see! Eks ilma peal
On imet siin, on imet seal,
Kes aga mõistad märgata,”
Nii kostab sõber; “praegu ka
Me’ võime imet vaadelda,
Niisugust, arvan kindlasti,
Ei pole sina kuskilgi
Veel leidnud ilma sees.
Näed silda, mis meil ees,
Sealt üle jõe käib,
Kust tee meil viib,
Üks lihtne töö, kuid imelik:
Sealt mööda ‘p pease valelik;
Ehk poolest saadik hädasti,
Siis kukub, vette kaubki.
Kes aga mitte ‘p valeta,
See sõitku kas või tõllaga!”
“Kas vesi on ka sügav jões?”
— “Jah, uppuda võib küllalt mees.
Nüid näed, mu sõber, mida veel
Sa pole leidnud reisi teel…
Ehk Rooma kurk küll suur,
Ei vaidle ma,
Vist nagu mägi, ütlesid mull’ sa?”
— “Ei mägi just küll mitte, —
Nii suur on küll kui maja.”
— “See raske uskuda!
Las’ olla; siiski ka
On imelik see sild,
Kust üleminna vaja:
Ei valelikku kanna ta!
Veel tänavu, nüid kevadel,
(Kõik sellest asjast teadvad)
Sealt kukkusid ja leiti veest
Üks rätsepp ja kaks kirjameest,
Kes ajalehta seadvad.
Tõest, kurk, mis maja suurune,
On imelik, — kui tõsi see…”
— “Noh, ära liialt imetle,
Piab teadma, kuida asjad neil:
Seal pole majad, nii kui meil,
— Kõik väikesed onnid!
Kaks meest ehk võiksid vaevaga
Küll ühe sisse pugeda,
Ei seista saa, ei istuda,
Sa hädavaevalt ronid!”
“Las’ olla nii, kuid kurgike
On siiski ime ilmale,
Kus kahel ruumi sees.
Ka sild on tõeste imelik:
Kes on siin tubli valelik,
Ei viite sammu astu mees,
Kui juba sipleb vees,
Ehk Rooma kurk küll ime ka…”
— “Kas tead ka,” lausus luiskaja:
“Kes meid siin sillalt üle a’ab,
Vast madalamat kohta saab.”

Krõilovi järele L e n n u l a.

Valguse lisaleht nr 11, 20. märts 1891, lk 88.

Ingel

(Ангель).

Pea longus, hiilgav ingel seisis
Kord Eedeni a’a väraval,
Ja vanatont see vihas reisis
Just põrgu kohas üleval.
Ma salgajal ja kahtlustajal,
Kui head vaimu silmas ta,
Siis esimest kord eluajal
Lõi puna palgel leekima.
“Mind vabanda,” nii ütles “vana,”
“Sa muidu pole hiilgand siin;
Mul mõndagi nüid ilmas kena,
Ma mõndagi siit kaasa viin.”

Pushkini järele Lennula.

Valguse lisaleht nr 10, 12. märts 1891, lk 80.

Palve

(Молитва).

Mu usk on küll puhas,
Mu palve küll palav,
Ka siiski on usule
Haud alles pime.
Kes annab mull’ kuulmist?
Kes nägemist annab?
Kes sügavat tundmist,
Mis südames, annab?
Mis elu on hingel,
Kui puudub tal süda?…
Küll risti, küll hauda,
Küll taevast küll maad,
Ja asjade algust,
Ja miks on kõik tehtud,
Kõik seda meilt Looja
On katnud ju kinni;
Need igavest pannud
Ta pitseri alla!
Ei seda saa lõhku
Maailmad, kui kauvad,
Ei sulata tuli
Ei uhu tend veed!
Sa andeks mull anna
Oh Issand, mu pisart,
Mis õhtuses palves
Täis armastust Sulle
Siin pimedas hiilgab.

Koltsovi järele Lennula.

Valguse lisaleht nr 10, 12. märt 1891, lk 80.

Elu-karikas

Me’ joome silmad katte all
Siin elu-karikaid;
Kuld ääri märjaks kasivad tall
Me’ omad pisarad.

Kui aga langeb surma eel
Meil kate silmi pealt
Ja keik, mis armas elu teel,
Kaub ühes jäädavalt,

Siis näeme: tühi põhjani
On kuldne karikas,
Jook paljas mõte oligi,
Mis meid nii meelitas.

Lermontovi järele J. Umblia.

Valguse lisaleht nr 10, 2. juuni 1890, lk 80.

Klooster Kaukaasuses

All orus kahe kingu vilul
Üks püha klooster asumas;
Ta ümber halja pärja ilul
Lehtpuude riad kasumas,
Nii vilkus õhtu videvikul,
Kui pime viibis kuristikul,
Lamp noore nonni akna peal.
Mindaali puie salustikus,
Kus ristid seisvad ridastikus,
Kui vaiksed hauu’de vahtijad,
Seal lin’de koorid laulsivad;
Ja kalju kurgust vulisedes
Lõik läted jahe laenega
Ning ripp’va kalju kulmulla
End sõbralikult ühendades,
Nad mööda vainuid õitsevaid
Siis vool’ma tõttsid sedamaid.
Mäed paistsid kaugel põhja rajal,
Kus hommikuse koidu ajal,
Kui tasa oru vaikuses
All hallid suitsu sambad jõudvad,
Ja ida pool’ end pöörates
Muesiinid rahvast palvel’ nõuudvad;
Ja kõrgelt tornilt mahedalt
Kell püiab uin’jaid äratada
Sell vaiksel tunnil pühakalt;
Kui mööda väikest jalgtee rada
Vett tooma, alla, virgaste
Läeb noor Grusiini neiuke,
Nad valgeis lume mundriets,
Kui müirid hõbe hiilguses,
End taeva telgil tähendasid;
Kuid loode tunnil paista lasid
End kuues purpur punases.
Nei’ keskel, pilvi tülitades,
Pead kõrgem teisi kehetas
Kasbek, Kaukaasust valitsedes,
Kui preestri riides hiilgavas.

Lermontovi järele M. Ollino.

Valguse lisaleht nr 9, 24. mai 1890, lk 71-72.

Laul armastusest

Oh ütle mull’, kas lõo siis Sinu süda
Sull lulle rindas tuksvalt, tormikalt?
Kui uimastuses Su ees mina seda:
“Sind armastan,” Sull avaldasin hellalt?

Siis kui ma armastusest uimastuses,
Su nime mitu korda hõiskasin?…
Siis kui Su käsa õrnalt pigistades
Seal oma sülle vaikselt ära petsin?…

Kas mäeletad veel tõesti seda tundi,
Kui armastust ma avaldasin Sinu ees?
Kas tundsin siis ka Sina armu sundi
Kas lõi Su süda äritatult rinna sees?

Ивань Белоусовь‘i järele: Aug. Õieleid.

Valguse lisaleht nr 9, 11. märts 1892, lk 80.

Laulu vägi

Ära vaeva ennast mõttes,
Ära puutu haiget rinda sa,
Ja kõik, mis enne oli elus
Nüid igaveste unusta.

Sest mööda läinud mälestusest
Ei või su rind end paranda,
Oh ära nuta kurvastusest,
Sest laulu sulle laulan ma.

Laul üksnes võib su kurbtust muuta,
Su haiget rinda elusta,
Siis õitsed sa kui lilled, lehkvad,
Kevadel seal õitsevad.

Ивань Белоусовь‘i järele: Aug. Õieleid.

Valguse lisaleht nr 8, 25. veebruar 1892, lk 72.

Hiir ja Rott

(Мышь и Крыса)

“Kas kuulsid, naaber, uudist ka?”
Hiir jookstes rotil’ pajatas.
“Kaks sattun’d kimpu lõviga…
Või nüid meil’ põli tulemas!”
“Ä’ rõemusta, mu kullake,”
Nii kostab rott siin hiirele,
“Ä’ looda tühja õnne peal’;
Kui küined lahti peasvad teal,
On lõvil päevad loetud ka:
Ei kassist keegi jagu saa!”

—–
Eks nähtud ole siin ja seal:
Kui kardab argpüks mõnda,
Siis mõtlen ta, et selle peal’
Ka teised vaatvad nõnda.

Krõilovi järele Lennula.

Valguse lisaleht nr 8, 20. veebruar 1891, lk 64.

Lähen üksi välja maantee peale

(Lermontovi laul: Выхожу один я на дорогу.)

Lähen üksi välja maantee peale:
Läbi udu läigib liiva tee;
Vaikne öö; nõmm kuuleb Looja heale,
Tähega seal räägib täheke.

Taeva süles pühandus ja ime!
Maailm hingab sini hiilguses…
MIks mu süda nõnda haige, raske:
Ootan mõnda? Olen leina sees?

Ootus ei mu südamesse mahu,
Ei ma kurda, mis on mööda läind;
Otsin vabadust ja hinge rahu,
Oleks unustus ja uin kõik viind….

Ei ma tahaks tunda surma võimu,
Igaveste sooviks uinu’ nii,
Et mull ihus liikmas elu vaimu,
Et ma vaikselt, tasa unes hingakski;

Ja et ööl ja päeval kõrva laulaks
Mulle armastust üks magus heal.
Et mu üle kahinaid ma kuulaks
Halja tamme ladvast haua peal.

C. M. Redlich

Valguse lisaleht nr 8, 19. november 1887, lk 2.

Kivi ja vihmauss

“Mis kära teed sa siin, sa rumal vihma hoog!
Eks vaatle ometi, kas pole patu roog!”
Nii vihma sajatas, kord kivi põllu sees,
Mis ammust ajast ju, siin kündjal tüliks ees:
“Ja rõemus pealegi ta üle rahvas nii!
Mis kasu teinud ta siis nõnda ometi?
Küll ammu oodeti, kui kallist sõbra meest
Nüid kõigist sadaski paar tundi pilve seest!
Ma aasta-sajad siin: nii vagane ja vaik,
Kus tõugatakse mind, seal on mu asupaik;
Ja siiski tänu ma ei kuule kunagi,
Lä’eb keegi mööda mu’st ei lausu sõnagi.
Tõest õigest’ öeldakse: täis valet on maailm,
Ka iial näinud pole siin õigust minu silm.”
Pea ometi kord suu!” seal hüidis Vihma-uss,
“See vihma märjuke on päris õnnistus!
Ta’st põudne põlluke uut jõuudu rammu sai
Ja põllumehele head lõikus’ lootust tõi;
Ning miks ei märka sa, et sinust ühtki head
Ju pole põllus siin, sa tüliks veel, kas tead!”

——–
Nii kiitleb mõni mees, et ametis on ta
Siin selle valla sees ju teenin’d elu a’a,
Kuid seda ‘p märkasin, et kohta täidab ka,
Kui põllus kivigi, niisamma kasuta.

Vene keelest Krõilovi järele G. Soom.

Valguse lisaleht nr 7, 11. märts 1890, lk 56.

Minu kuu

Kuu ujub kõrgel, sääl kus tähte pere
Ja pilve viir;
Kuid laeneid juhib üle laia mere
Ta vägev kiir.
Mu hinge merel valitsed sa voogu
Just nagu kuu;
Sa saadad mulle rõõmu, murehoogu
Ei keegi muu.
Siin alalises tungis, armu vaevas
On minu rind…
Mul raske on… Kuid see —— kui kuud sääl teavas
Ei sega sind.

J. S. Turgenevi järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 27, 2. juuli 1899, lk 7.

Uppunu *)

A. S. Pushkini järele Jakob Tamm.

Õues kerkis häkki kisa,
Lapsed tuppa jooksivad:
“Meie võrgud, isa, isa,
Välja surnu võtsivad.
“Valetate, teie tondid!”
Ütles isa: “Olge vait!
Kui teil kolgin läbi kondid,
Saate surnut sedamaid!

Tuleb kohus… mina, vaene,
Kahtlemata kimpu jään…
Mis sääl muud, et kuule, naene,
Too mu kuub! Ma sinna läen…
Kus on surnu?” “Isa, oota!
Näe, kus kalda ääres, sääl!”
Ligi nõretavat noota
Oli surnu liiva pääl.

Hirmsalt oli ülesturdun’d
Surnukeha sinakas…
Vast ehk mees, kes mures murdun’d
Enda ära uputas;
Või ehk kalur kukkus vette,
Või ehk joodik süüdi viin;
Või ehk mõrtsukate ette
Juhtus kaupmees nüüd on siin.

Mees ei küsi sest, ta tõttab,
Ümbrust hoolsalt silmas peab,
Jalust surnul kinni võtab
Viibimata vette veab,
Kaldalt kaugemale mõlal
Lükkab surnu liikuma…
Surnu ujub voolu õlal
Hauda, risti otsima.

Kaua surnu vete ladus
Kiikus, liikus voolu sees;
Kui ta silmist ära kadus,
Tõttas jälle koju mees.
“Kuulge, lapsed,.. siia ruttu!
Saija toon, kui peate suud!
Teadke, et ei tee sest juttu,
Muidu malka … mitte muud!”

***

Öösel tõusis torm ja ajas
Laened jões laksuma;
Peerg on kustund mehe majas,
Lapsed läinud magama.
Perenaene pingil tukub,
Pikali on laval mees….
Häkki hääl ta kõrvu kukub:
Keegi klopib akna ees.

“Kes sääl on?” “Hei, sisse lase!”
“On sääl mõni hulgus, või?
Kas on öösel siin sul ase,
Või, kes, tont, sind siia tõi!
Aja sinuga veel jahti! …
Võõras siin ei ruumi saa!”
Laisal käel luugi lahti
Aegamööda avab ta.

Kuu on pilve tagast väljas
Võõras seisab akna ees.
Pole riideid temal seljas,
Pole elu vaste sees.
Käed külgil kolgendavad,
Paiguti neil muda pääl;
Mustad vähjad tolgendavad
Keha küljes, siin ja sääl.

Mees lõi luugi kinni… tema
Tundis ära kloppija,
Hakkas hirmul värisema,
Ütles: “Võiksid lõhkeda!”
Mõtted läksivad tal segi,
Läbi öö ta lõdises
Väravas ja aknal tegi
Surnu, kära kloppides.

Veelgi rahva jutunajal
Räägitakse, kudas mees
Igal aastal, sellel ajal,
Ootab võõrast hirmu sees…
Ilm ju päeval pole vaga
Õhtul torm käib hulguvalt…
Väravas ja akna taga
Surnu klopib koledalt.

*) A. S. Pushikini 10 aastase sündimisepäeva mälestuseks 26. mail 1899.

Uus Aeg nr 22, 28. mai 1899, lk 6.

Detsember

V. Shukovi järele (?)

Mets ja maa nüüd magab
Lume katte all;
Hiilguseta taevas
Nagu pilve vall.

Surma vaikus piirab
Ümberkaudu mind.
Igatsust ja häda
Täis on minu rind.

Kus mu noorus jäänud
Elu lustiga?
Oh, nii väga ruttu
Mööda lendas ta!

Pole jõuudu, rõõmu,
Vanaks jäänud ma;
Lõpu kuu on tulnud
Minu elul ka…

Sakala nr 49, 4. detsember 1897, lk 3.

Vaigistuseks

M. Lavrovi aate järele.

Oh kaota mu neetud kahtlemised,
Mis söövad südant, rinda rõhuvad,
Et lõpeks kord ju hinge ahastused,
Et leiaksin ju kord ma rahumaad!

Mull’ ütle, et on kahtlus selgitatud,
Et jälle valgus võitnud pimedust.
Tee tõeks, et ilmas vaenlus vaigistatud
Ja leida säält ka õigust, armastust!…

Tee tõeks, et õnnetute hoigamised
Ja vaeste laste valu pisarad
Ei ole lõpmatud, ei igavesed,
Et õnne tähed neil veel säravad!

R. Hansson.

Sakala nr 43, 24. oktoober 1896, lk 2.

Oodates

(S. Sofanovi järele Venekeelest.)

Ma hommikul sind ootsin; süda kurtis
Ja igatses sind kodu tagasi,
Kuid hommik kadus, asjata ma lootsin
Sa hommikul ei tulnud ometi.

Siis ootsin ma sind terve suve päeva
Kõik lilled õitsesid, kui ootaks ka,
Kuid lilled uinusid, läks päike looja,
Ja ometi ei tulnud veelgi sa.

Siis ootsin sind, kui eha heljub ilma,
Nii õrn ja mahe soojal suve ööl,
Kui rahu väsin ilma võtab hõlma,
Kuid videvikul sa ei tulnud veel.

Sääl tuli öö ja eha kustus taevas,
Ilm uinus vaikselt une rahu sees
Mu hinge sala soovidel ja palvel
Nii õrn ja noor, mu kallim, tulid siis.

Kuu nagu kullatas su siidi juukseid
Ja käe sa sirutasid minule;
Mull’ avas ilm, täis armastust ja õnne
See õnn ja armastus kõik unes oli see!

V. Rosenstrauch.

Sakala nr 40, 6. oktoober 1898, lk 3.

Tsherkessi laul

P u s c h k i n i lugulaulust “Кавказскiй пленникь.”

Jõe laened vool’vad vahutades,
Ju rahu öösel mäe rajal;
Ning kasak, vaene, väsimuses
On uinun’d oma piigi najal.
Oh ärka kasak, ära maga:
Tshetschen ju kõnnib jõe taga.

Mu kasak sõuab laente seljal
Ja laseb võrku paadilt vette.
Oh kasak, upud vete väljal,
Sest vaata hästi hoolsalt ette,
Kui supled jões palavaga:
Tschetschen ju kõnnib jõe taga.

Ja vahutava voole veerel
On näha viljarikkad külad,
Ning haljal murul kalda äärel
Sääl tants’vad lustil mängu-salgud.
Oh tõtta neiu, ole vaga:
Tschetschen ju kõnnib jõe taga.

Eestistanud J. R.

Sakala nr 33, 14. august 1896, lk 3.

Orav

Vist külas pidupäev võis olla,
Kui rahvas mõisa akna alla
Nii kogus hulgana:
Ta jooksis oravat seal rattas vaatama.
Puu otsast lähedalt ka räästas imestas,
Kuis jooksis orav nii et käpad välkusivad
Ja saba, karvane, tal laenetas.
“Mull’ ütle, mehike,” talt küsib räästas, “miks nii ruttad,
Mis toimetus sind nõnda sunnib seal?”
“Oh, sõbrake! miks seda küsid veel!
Käskjala eest ma terve päeva siin jooksen isandal;
Ei aega süia, juuagi ma saa,
Ei aega hinge tagas’ tõmmata!”
Ja uuest jooksma orav hakkas rattas jälle.
“Saan aru nüid,” tal ära minnes ütles räästas seal;
“Sa jooksed küll, kuid aga sellesamma akna peal.”

Nii vahel mõnikord ka elus vaatad:
Kuis oma talituses keerleb, vehkleb mees;
Seal pahandab ja kõigest hingest kisub ta,
Kuid sammu edasi ei ial saa,
Just nagu orav ratta sees…

Krõlovi järele J. U.

Sakala nr 24, 18. juuni 1888, lk 3.

Minu sugu

(Vabalt Schelleri järele.)

Mu suguvõsast järel jääda
Ei olnud kirju, vapisid,
Me’ ainus uhkus oli tääda
Et meil ei olnud orjasid,
Sest esivanematel ka
Liht süda tuksus rinnassa.

Mu isa rahvast ilmal’ toodi
Neis vaesis, kurvis kohtades,
Kus loodus võõra ema moodi
Ja rahvas kõnnib raskuses;
Nii nägema siin pidin tast
Liht Eesti talupoja last.

Ju kätkist vaeseks lapseks jäädes
Ei kumardand ta kedagi
Vaid tööle rinda ette säädes
Ta astus julgelt edasi,
Nii vaesusega võitlemas
Ta elusse veel tasandas.

Ei jätnud rahalisi jõuusi
Ta päranda mull’ enesest,
Vaid tööks mull’ andis abinõuusi,
Ju karasta mul mõistis meelt,
Nii karasta, et nooruses
Ma polnud hädas argtuses.

Nüüd aastad läin’d, ta läin’d ju mulda
Ka avab haud kord mulle ust,
Kuid auu me’ hoidsime kui kulda
Veel alal kesket viletsust.
Ei ial katnud häbiga
Me’ talupoja sugu ka.

H. Käger.

Sakala nr 7, 12. veebruar 1898, lk 3.

Ema arm

Kuulen sõda sõudemassa,
Vaenu vankert veeremassa,
Noori mehi noppimassa,
Vapraid mehi varitsemas
Pisar paisub palgeele,
Leinavesi laugudele.
Mis mind ajab itkemaie,
Leinavetta laskemaie?
Kas ehk piiga peenikene
Langend venna nägus neiu,
Kangelase kallim kaasa?
Ei mul kahju kangelasest,
Ega tema kallist kaasast:
Ei mul kahju sõbrast, vennast,
Ega ellast armukesest.
Aeg võib armu rinnust riisu,
Sõprust võtta südamesta,
Kaasal kallil tuua troosti,
Peenel piigal kuldseid päevi.
Üks aga hinge õhkamassa,
Kägu kurba kukkumassa,
Linnukene leinamassa,
Valamassa silmavetta!
See mind ajab itkemaie,
Leina vetta laskemaie.
Ei ole ilmas enne näinud,
Kusagul veel enne kuulnud
Kallimaida kaebamisi,
Õrnemaida igatsusi,
Kidedamat kulmu vetta:
Mul on kahju ellast emast,
Õrna eide ohkamisest,
Käo kurva, kukkumisest!

N. Nekrassovi järele vabalt venekeelest H. K.

Sakala nr 6, 7. veebruar 1891, lk 3.

Palve

Kui elu kurval korrala
Mind muljub muretund:
Üht imepalvet pidama
Siis saavad hingesund.

On elusõna muusikas
On õnnistatud võim,
On jumaliselt elamas
Tõest püha iluvaim.

Kuis hingest koorem libiseb,
Ju kadun’d kahtlus’ki,  
Ta nutab, usus õilmitseb,
Ja nii on kerge, prii.

M. Lermantovi järele J. Lossmann.

Sakala nr 2, 14. jaanuar 1889, lk 2.

Maa ja meri

(Puschkini järele.)

Kui üle sinendava mere
Nii õrnalt heljub tuule hoog,
Ja tasa uhket laeva kere
Sääl hällib vaikne vete voog,

Siis mured, mõtted jätan maha,
Kõik laulu muused unustan,
Siis armsam mulle mere müha,
Tad laisalt kaldal kuulatan.

Kui aga laened lõhkvad kallast
Ja valges vahus villavad,
Ning pikne paugub pilve vallast
Ja välgud vihas vehklevad,

Ei meri meeldi mull’ siis enam,
Siis lahke mets mull’ mõnusam,
Siis kindel maa on palju kenam
Ja igapidi ustavam.

Kui kurblik keevas vete vahus
On näha julget kalameest,
Ma aga lootuslikus rahus,
Siis kuulaks orus ojakest.

H. Käger.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 51, 21. detsember 1899, lk 410.

Nüüd aga jälle…

(Puschkini järele.)

Ma uskusin, et unustanud
Mu süda kauem kannata;
Ma rääkisin: “Mis on kord jäänud,
See igavesti jäägu ka!”

Nii kadusid kõik luule kujud
ja armu mured meelesta…
Nüüd aga jälle uued tujud
Su ilu ees löön’d ärkama.

H. Käger.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 48, 30. september 1899, lk 380.

Viimne Leheke

L. G. Tschemisov’i järele.

Veel tamme ladvas lahedal,
Kuis seisis viimsel värinal
Üks lehekene oksal sääl,
Ta ümber hulvas maru hääl.

Ta kuulas tormi hulumist
Ja aimas surma tulemist,
Nii iga minut ootuses
Ta viimses hirmus värises.

Ja selle mure, müra sees,
Veel minevik talk mõlkus ees,
Veel seisis meeles ilus mai,
Kus elu talle antud sai.

Kui selge sinitaeva all,
Veel hingas pungas puhkeval,
Ja pärast, täies õitse ias,
Ta seisis torelt teiste seas.

Kus kasesaluga ta koos
Siis tasa vaikses tuulehoos
Sääl öösel sala kohinas
Veel oma mõtteid vahetas.

Nii unistades kaua veel
Tal minevikus mõlkus meel.
Siis kuuldi vilistamas tuult
Ja lehekene langes puult.

H. Käger.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 45, 9. november 1899, lk 359.