Rubriigiarhiiv: poola luule

Kolm Lille

Kolm lille noorus nurmelt kaasa võtsin,
Kui tormilikul eluteele tõtsin;
Üht kinkis kallim, tõise sõbra käsi,
Ja kolmat helde emakene isi.
Ja ütlesin: kui andja süda truu,
Ta lilleke nii kaua õitsegu!

Pia õnn ja rõõm mul pisaratel uppus,
Ja lootus unenägu kust’ma kippus.
Sealt närtsis esite siis sõbra õis;
Ka armsakese and see järel käis.
Kuid haljaks jäi mu ema õiekene,
Ju t e m a a r m siis ainult igavene.

Zachariasiewiez’i järele J u l i e.

Ettevaatus

Ojas hoovas vaikne vesi,
Kaldal kauni neiu käsi
Õrnaist õitest pärga punus.
Hellal häälel suu tal sõnus:

“Kallim, kaugelt, sõua, jõua,
Siit sest lahkest lainest juua
Kosutust saab kuivan’d suule,
Magusaks teeb musu huule.”

“”Kesse teab, ehk see ei lähe,
Mul kui hirm ta eest on vähe!””
Varjult vastuseks tal tuli,
Igatsetud säälgi oli. —

“Kudas? Miks ei sina julge?
Ojake ju hõbe-selge,
Ei või sünnitada paha
Ega mingit kahju teha!”

“”Selge küll ja värske, hea,
Aga siisgi — mine tea:
Kui su silm ta sisse vaatis,
Va’st ka nõidus’-väge saatis.””

Poola laul, vabalt eest. Julie.

Postimees nr 43, 21. veebruar 1892, lk 3.

Ei lained

Ei lained sellest seletust või anda,
Mis varjavad nad märjas voogudes,
Nii ainult näost ei või ära tunda,
Mis inimesel liigub mõtetes.

Torm mässab, tõstab laineid vastu taevast,
Ja põhjas siisgi vesi vagune;
Nii võib ka süda valutada vaevast,
Kui nägu paistab rõõmus, naerune.

Kui mere põhja pilkust võiks saata,
Ei pärlid sääl, vaid surma näeksime;
Võiks vaenlasele südamesse vaata:
Ehk armastust sääl näha saaksime!

Poola keelest N.

Olevik nr. 36, 9. september 1891, lk 739.