Rubriigiarhiiv: Itzhak Feld

Siionistide rahvuslaul *)

(Saksakeelest.)

Kus sirge seeder pilvi kaisutab
Ja Jordan kiirelt laeneid veeretab,
Kus mulda, milles isad puhkamas,
Kord Makkabeide veri niisutas,
See kuulus maa, sääl mere rannalla,
On minu armas, püha isamaa.

Ja kui mind toorel käel säält tõugati,
Mind võõra maale kalgilt lükati:
Kuid süda viibib veelgi Siionis,
Pilk sinna poole pöörab pisaris,
Ma ikka sinna vaates palvetan
Mill jälle armsa isamaale saan.

Kui aga seab nii saatus vali, külm,
Et võõral pinnal enne kustub silm,
Siis vilu hauda mind nii pandagu,
Et idapoole seisaks suikun’d suu,
Et kustun’d silmil vaataks ikka ma
Siioni pool’, kus kallim kodumaa.

Sääl vaikses rahus ootan hommikut,
Mill isade süüd ükskord kustutud,
Mill kannatuste mõõt kord tasa saab,
Üks Messias mu ootmist lõpetab,
Kes kangel käel neid, kes laiali,
Toob kalli isamaale tagasi;

Kus sirge seeder pilvi kaisutab,
Ja Jordan virgalt laeneid veeretab
Kus mulda, milles isad puhkamas,
Kord Makkabeide veri niisutas,
Toob sinna kauni mere kaldale
Me’ püha isamaale uuesti.

R. Hansson.

*) Dr. Feldti luuletatud ja Baselis Siionistide kongressil (kus Kaananisse tagasimineku üle aru peeti) rahvuslauluks tunnistatud.

Sakala nr 46, 13. november 1897, lk 3.