Rubriigiarhiiv: Aleksei Merzljakov

All lagedama oru sees

(Среди долины ровныя)

All lagedama oru sees,
Kesk küngast kõrgemat,
Näen võimsas ilus oma ees
Üht tamme kasvavat.

Lai tamm ta seisab üksinda,
Nii kõigil näha sääl;
Nii üksi, üksi vaene ta
Kui nekrut vahi pääl!

Kas paistab kõrgelt päikene:
Kes lä’eb ta varju all?
Ehk kärgib pilvest äikene:
Kes annab kaitset tall’?

Ei käharpääga mändisi,
Ei ühtki pajukest,
Ei rohelisi põõsaidgi
Ta ligi ainukest.

Oh puulgi igav üksinda
On orus kasvada!
Kuis kibe noore hingele
Veel elu armuta!

On küllalt kulda, hõbedat:
Kell’ võin neid kinkida?
On auu ja kuulsust hiilgavat:
Kus võin neid tarvita?

Saan tutvatega kokku teel,
Neil — tere! ütlen ma,
Ehk näen muid inimesi veel —
Paar sõna — vaikin ka.

Mõnd’ nendest ise kardan ma
Ja teine põlgab mind.
Jah ainult õnne päevadel
Kõik peavad armsaks sind!

Kust leida rahu, süda, sull’,
Kui kõue kärkival?
Ei tõtta sõber appi mull’
Ta magab mulla all!

Mul pole hõimu, sugulast,
Siin kaugel võõral raal;
Ei armastatud armukest
Mul hingmas rinna naal!

Ei nuta rõõmul vanake
Me’ pääle vaadates;
Ei mängi mu ees lapsuke,
Nii õrnalt naerates!…

Kõik kulda ära annaks ma,
Kõik auu ja kuulsustki —
Kui kodumaa ning armsama
Võiks saada tagasi!

A. Мерзляков’i järele K. Kindlam.

Saarlane nr 24, 16. juuni 1898, lk 2-3.

Kesk laia orgu lagedat …

(Среди долины ровныя…)

Mersljakovi järele B. Weber.

Kesk laia orgu lagedat,
Kus küngas määratu,
On õitsemas ja kasvamas
Suur uhke tammepuu.

Kui tuul ta okstes tuhiseb,
Siis kuulub kaeblik hääl:
Tamm üksi, üksi seisab siin
Kui soldat vahi pääl.

Kui tõuseb kuldne päikene –
Kes hõiskaks tammega?
Kui lagendikul hulvab torm –
Kes võtaks kaitseda?

Tal männad, kased kaharad
Ei kasva ligidal,
Ning üksgi haljas põõsake
Ei ole seltsiks tal.

Oh, vileks võimsal tammelgi
On üksi kasvada!
Oh, kurb siin ilmas mehelgi
On üksi elada!

Olevik nr. 29, 16. juuli 1896, lk 668.

Kevade-hommik

Oi, kui ilus on kõik ümbrus!
Oi, kui rõõmus on kõik loodus!
Mitmet karva lilli ehtes
Naeratavad meile luhad!
Nagu hõbe helme lehtes
Läig’vad lastest metsad, kohad;
Nagu siidi laente voodes
Nurmed liig’vad tuulte hoodes.

Kust see iludus kõik sünnib,
Et nii rõõmul’ ümbrust sunnib?
Millest laulab pillidena
Meile õhu-koorikene?
Mis seal õrna lilledega
Sõnab mahe tuulekene?
Mis seal tuulte hoode süles
Sõudvad jõel alla – üles?

Lapsed! hommik ilmus juba –
Pühitsust täis ’ilma tuba;
Öösest sündides, ta peab
Oma sündimise päeva.
Nagu peremees ta seab
Korrale kõik maa ja taeva,
Tõuseb üles taeva läiki,
Hüiab loodust pidu-käiki.

Kiitus’ga kõik tõst’vad lisa
Vastu oma päeva isa:
Tere! meie elu tooja,
Kes sa meile kingid rammu. –
Ärka üles! vaata! – looja
Meile liginenud ammu;
Ööse vari katab teda
Jälle – üles! – kartke seda –

Jumal andis rõõmu peale
Meile päeva ja ka heale:
Laulge linnud! Laulge vennad!
Lahutage endid – lillid!
Rõõmus kihisege väljad!
Kõlagu meil metsas pillid!
Rahvas, armastage vendi,
Sõpru, nagu – ise endi!“

Mersläkovi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 19, 18. mai 1891, lk 3