Rubriigiarhiiv: Valgus

Lapsed

Tulge jõudke siia, armsad lapsed,
Rõemsalt vaatan teie mängi pealt,
Sest see mõnda, mõnda rasket muret
Lahkelt kergendab mu südamelt.

Homiku poolt avanud te’ akent,
Et salt päik’se tõusu vaadata,
Nagu pääsukesed on te’ hinged,
Võt’vad ilmas vabalt lennata.

Linnukeste laulud, metsa kohin
Kevadel on teid nii elustand,
Aga sügise ja lume tuhin
Minu rinda rusud valusalt!

Mis toob ilm veel rõemu, kui ei ükski
Lapse silm meil’ enam naerata?
Ja meid saatus sala varju kujul
Võtab surma unel’ suiguta…!

Mis kui taevalikus koidu valges
Meile õetsutanud lahe tuul
Toome puust, kus noored õrnad pungad
Pakatavad kenal lehe kuul.

Seda olete ka ilmas, lapsed,
Teid siin suuldleb kevadine päik’,
Teid siin hällitab veel õrnal oksal,
Kus teid veel ei koorma elu käik.

Oh siis tulge, armsad lapsed; sest et
Seda, mis teil’ elu kevadel
Linnud armsalt laulvad rõemu kooris,
Võiks ka kosta minu kõrvadelt’!

Oh! mis võib meil jäed’vat õnne tuua
Ilmas kõrge teadus sinu valg’,
Kui siin õndsat, taevalikku hiilgust
Üksnes avalda võib lapse palg’!

Lapsed, teie laulate meil laule;
Sest teil õites kaetud elu nurm.
Teie üksnes elate siin luulel,
Vaiksus on siin ilmas lõpp ja surm?

Longfellow’i järele Alex. T—v.

Valguse lisaleht nr 8, 16. veebruar 1893, lk 68.

Kivi ja vihmauss

“Mis kära teed sa siin, sa rumal vihma hoog!
Eks vaatle ometi, kas pole patu roog!”
Nii vihma sajatas, kord kivi põllu sees,
Mis ammust ajast ju, siin kündjal tüliks ees:
“Ja rõemus pealegi ta üle rahvas nii!
Mis kasu teinud ta siis nõnda ometi?
Küll ammu oodeti, kui kallist sõbra meest
Nüid kõigist sadaski paar tundi pilve seest!
Ma aasta-sajad siin: nii vagane ja vaik,
Kus tõugatakse mind, seal on mu asupaik;
Ja siiski tänu ma ei kuule kunagi,
Lä’eb keegi mööda mu’st ei lausu sõnagi.
Tõest õigest’ öeldakse: täis valet on maailm,
Ka iial näinud pole siin õigust minu silm.”
Pea ometi kord suu!” seal hüidis Vihma-uss,
“See vihma märjuke on päris õnnistus!
Ta’st põudne põlluke uut jõuudu rammu sai
Ja põllumehele head lõikus’ lootust tõi;
Ning miks ei märka sa, et sinust ühtki head
Ju pole põllus siin, sa tüliks veel, kas tead!”

——–
Nii kiitleb mõni mees, et ametis on ta
Siin selle valla sees ju teenin’d elu a’a,
Kuid seda ‘p märkasin, et kohta täidab ka,
Kui põllus kivigi, niisamma kasuta.

Vene keelest Krõilovi järele G. Soom.

Valguse lisaleht nr 7, 11. märts 1890, lk 56.

Unenägu

Ma näen sind iga ööse unes
Nii armsaste mull’ andvat kätt,
Ja sinu jalge ette lang’des
Ma valan valu’st silma vett.

Mu peale õrnalt vaatad sina
Ja vaikselt pead raputad;
Su armsalt läikvaist silmist mina
Näen pisaraid seal voolavad.

Mull’ kõrvu sala sosistasid
Üht mahust sõna viimaks seal,
Üht lille kimpu mulle lõiksid
Ja panid minu rinna peal.

Kui aga ärk’sin unest üles,
Ei lille kimpu rinnal näin’d;
Ja sõna, mis nii armsalt kõlas
See oli meelest ära läin’d.

Heine järele: August Läänela.

Valguse lisaleht nr 7, 9. veebruar 1893, lk 60.