Rubriigiarhiiv: Adolf Daniel

Vaba lind

Rääk rükki orases, ta nägi,
Kuis lõoke õhus üles püis,
Kuis nagu imeline vägi
Tad vabalt taeva alla hüis:

“Oh taata ette, lõo, vahest
“Sind kotkas seal võib tabada
“Ta põlgab laulu rinnast, lahest,
“Mis kõrgel hõiskad vabana.
“Sa lenda alla, sest siin rohus
“On julgem, kui seal sini õhus!”

Kuid lõõritades ikka üles
Lõo tõusis, keerles kõrgemal!
Seal vabas, taeva õhu süles
Ta laulis healel elaval:

“Ka võtku kotkad mind ka piirde
“Neid varitsegu sada mind,
“Ei nende kurjalaste tiir-tee
“Mind kohuta. Ma vaba lind,
“Ja vabadust ma tahan kiita,
“Sa, rääk, võid rohus aega viita!”

Sturmi järele A. Daniel.

Sakala nr 18, 26. mai 1890, lk 4.

Muistsed magusad mälestused

Saksakeelest A. —el.

Vana eit, pää valge, raamat ees,
Istub laua ääres otsides,
Raamat, kaaned tolmust laetud
Laudilt tolmunult ta võetud.
Oli aeg, kus ta ka ilus uus,
Aega nüüd ju viinud igavdus.

Otsides ta lehti lennutab
Tumet silma leidu selgitab:
Kõltund tamme lehekene tuim,
Ammu närtsind, pleekin’d, kõdun’d, kuiv.
Leht kord kasvas oksal tamme puus
Oh need ajad suikvad surma suus!

Lehte nähes lendab eide meel
Selle peale, kes kord noorus’ teel
Lehte, noppis, andis temale,
Siis kui õitses elukevade
Enne, kui tal suikus surmal’ silm:
Oh, need ajad läind, nüid tõine ilm!

Sakala nr 16, 12. mai 1890, lk 1.

Kaugel olejalle

Siis oled tõeste läinud armas,
Mu kallim sõudnud kaugel nüid.
Veel kõlab harjunenud kõrvas
Su iga sõna, iga hüid!

Nii asjata, kui ränd’ja silma
Kõrg’ taevast vaatleb ihaga,
Kus lõo peidet’ õhu ilma
Pääkohal hõiskab kõlaga:

Nii tungib ikka jälle kartes
Mu vaade läbi metsa maa.
Sind kõik mu laulud hüidvad kurtes:
Nüid tagasi oh tule sa!

Saksakeelest A. Daniel.

Sakala nr 13, 30. märts 1885.

Põllumees ja tema poeg

Kord seisis põllumees ta vilja väljal
Ja laulis nurisedes: “Poleks ootnud!  
“Küll olen kündnud, külvand, näinud vaeva
“Ja puhast lõikust viljalt saada lootnud:
“Umbrohtu täis põld siiski! Kust se saand?
“Siin vaenlane küll külvi toimetand!”

Seal tuleb jookstes tema pojakene
Nii õnnelik, täis käeke ilu õisi.
Ta põllu sihest noppind noorukene
Neid õisi siniseid ja valgeid tõisi
Ja hõiskab: “Isa, vaata! mahedast
“Need külitud on taeva Jumalast!”

Saks. k. A. Daniel.

Sakala nr 6, 1. märts 1886, lk 2.

Rääk ja lõoke.

Sturmi järele Daniel.

Rääk rukki orastes kord nägi,
Kuis lõoke õhus üles püis,
Kuis nagu imeline vägi
Tad vabalt taeva alla hüis:
“Oh vaata ette, lõu, vahest
Sind röövik seal võib tabada!
Ta põlgab laulu rinnast lahest,
Mis kõrgel hõiskad vabana.
Sa lenda alla, sest siin rohus
On julgem kui seal sini õhus!

Kuid lõõritades ikka üles
Lõu tõusis, keerles kõrgemal,
Seal vaba taeva õhu süles
Ta laulis healel helkival:
“Lass võtvad röövikud mind piirde;
Küll kõrge kotkas varjab mind,
See pärast kurjalaste tiir-tee,
Mind kohuta — Ma vaba lind!
Ja vabadust ma tahan kiita,
Sa rääk võid rohus aega viita.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 15. mai 1886, lk 356.

Sõber

Baieri kuninga Ludwigi järele -el.

Kui keegi Sinu sõbrast räägib halba,
Kui rääkija ka auus, ent ära usu Sa; —
Kui kõik ju räägivad Su sõbrast halba,
Sa usu sõbra meelt, ei mitte ilma keelt.
Sest ainult see, kes nõnda armastab,
On kalli sõbra väärt!
Üks sõbra süda, oh kui kallis asi,
Nii väga õrn ja aruldane veel;
Kõik terve ilm ei anna tagasi,
Kui kautand teda kergemeelsel teel!
Üks sõbra süda, oh mis püha jõud,
Kui Sinu südames ju kõigest põud!

Ent iga kahklus tuimestab ta ilu,
Ja üks kord lahus, on ta jäädvalt vilu!
See pärast kui kord õnne jumal annab,
Ja hea, kalli sõbra Sulle kaissu kannab, –
Siis hoia teda laimdus-nooli väest
Ja peasta kõige kare tuulte käest,
Sest meie püided, tööd, kõik elu
Saab alles sõpruses täit ilu!
Kui oleksid Sa vaene, sant –
Üks sõbra süda – rikas pant!
Kell kuldsel troonil, rikkuses
Ei sõbra südant – vaene mees!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 15. mai 1889, lk 229.

Kui suureks saan!

A. Böttger’i järele -el.

I.

Hea eideke istus aias pärnapuu all,
Ja tütar hellake mängis rõhus kui tall,
Vahel vaatas rõemuga eide tööd,
Kes punus inglile ilusat vööd.

“Mu eideke kallis, kui suureks ma kasun
Ja teadustes teritud, elule asun,
Siis Sinu eest töötan ma igal pool,
Et vanadust vaevaks ei mure, hool.”

II.

Ja lendasid aastad! Ööpikk laulis jälle,
Ja pärnapuu puistas õilmeid neiule sülle.
Neiuke ilus ja lahke kui lind,
Peiu kaenlas, kellel tuksus truu rind.

Kuid neiuke õnnes, mis ilude ilmast,
Ei keelanud palavaid pisaraid silmast,
Sest kellele tõutas hoolt ja vaeva:
Oh, eideke kallis! Miks asusid taeva?

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 18. märts 1889, lk 160.

Armu õis

H. Prohl’i järele -el.

Taimi, õisi igal pool
Närtsile viib surma hool.
Taeva väed, oh kaitske veel
Kallist taime eluteel:
Ligemise armastus
Õitsku kare külma käes!

Armastuse kallis taim
Kosugu kui ime võim!
Igal pool ta elustagu,
Raskeid haavu parandagu:
Et võiks rikas, vaene mees
Vaba olla vaevadest! —

Kui ta kosub närtsmata,
Elutormid meid ei murra!
Kus on armu lõpmata,
Võivad puud ja lilled surra!
Ühendagu meid, kui köis,
Kallis venna armu õis.

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 18. märts 1889, lk 160.

Hedvig Prohl (1823-1886)

Laulud 5.

Soome keelest A. Daniel.

Kallis kevade on käe,
Talve tuisku silm ei näe.
Päike jälle koidab,
Kõrgest taevast loidab.

Päikse valgel,
Ilu palgel
Loodus täiel elu algel.

Vesi ojas veerlemas,
Laene järves keerlemas,
Kalda poole vaub
Sinna ära kaub.

Pajud, haavad
Lehte saavad,
Ploomid juba
Õelmid a’avad.

Põõsad ja puud
Aasad ja ra’ad;
Orud ja muud
Õitsevad maad,
Ime ilusaks kõik lähvad.

Kodu pinnale
Tulnud kevade,
Viinud talve mured ära.

Rahva südame,
Toonud lootuse
Jälle kevadine sära! —

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 221.

Laulud 2.

Heine järele.

Minu vaikne valu voodi
Valmistatud surnu haud,
Kus mu põue armu loodi,
Kuis nüid närtsib lootja jõuud.

Jumalaga vaikne maja,
Kus tad eemalt nägi silm,
Jumalaga luht ja raja,
Kus veel õites õnsam ilm.

Oh, et iialgi poleks näinud,
Sind sa ingel, kaunim õis,
Oleks rõemu rada käinud
Ma, kord küla kaunim pois.

Sind ei armu ei ma suut’nud
Sandi kombel kerjata.
Kohas, mis su õhk on puut’nud
Soov’sin ainult elada.

Aga sinu külmad sõnad
Suud’vad mind siit kaugele;
Läinud lootused nii kenad,
Loovad nuttu laugele.

Ja mu süda, näeks sa teda:
Haige, murtud verine – 
Kõike, kõike teinud seda
Sina, kuri neiuke!

Liikmeid roidunult ja jõutult
Kepi najal viin neid veel,
Kuni väsin’d pead ma nõutult
Külma hauda heidan teel. –

(A. Daniel?)

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 220.

Noor kevade

Vabalt S. k. j. A. Daniel.

Siis, kui kevade on tulemas
Lumi sulamas ju soojuses;
Kui on pungad puudes puhkemas,
Hõiske healed kuulda looduses –
Tärkab sinilill,
Hüiab pajupill,
Süda põues õhkel põnevil.
Kõlab kõrvu mäelt
Kostab taeva laelt:
Oh kui ilus sa, noor kevade!

Kui ju ööpik hõiskab toomingul,
Vesi ojas jookseb ruttades,
Lõu lõõrib kägu, hommingul
Rõemu hüide kaja metsades.
Õhk nii lahe, hea,
Et ei üelda tea,
Sini taevas kõrgel üle pea:
Kõlab kõrvu mäelt,
Kostab taeva laelt:
Oh kui ilus sa, noor kevade!

Eks see olnud kena kevade
Kui su süda leidis südame?
Rind siis paisus taeva õnnele
Huuled lähenesid huultele.
Vainult kostis siis,
Kõrvu ime viis
Paradiisiks muutus sulle hiis,
Kõlas kõrvu mäelt
Kostis taeva laelt:
Tere tulemast, noor kevade!

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 219-220.