Rubriigiarhiiv: pärsia luule

Armastus

Persia lauliku Mevlâna Dshâmi laul.

Kus iganes ma olen,
Sääl oled sina ka;
Ei ialgi mu hingest
Või sina kaduda.

Kui viibin unes mina
Mu voodikese sees,
Siis unenäos sina
Mul lehvid vaimu ees.

Kui rändan roosiaias
Ma õhtul üksinda,
Siis sinu kuldne kuju
Mind saadab salaja.

Mul igast tulest vastu
Su silmad säravad,
Mul iga lillekene
Sind meelde tuletab.

Ja igast veinitilgast,
Mis juues vaatan ma,
Mul vaatab vastu naerul
Su kuju kullana.

Ja suudlen jõelainet,
Mis lehvib nagu juuks.
Siis pean lainet helmeks
Ja helme sinu suuks.

Mu sõbrad mõistatuseks
Mind pilkel peavad,
Kuid et sa mulle armas,
Ei seda tea nad.

P. Gr.

Postimees nr 129, 15. juuni 1893, lk 2.

Olevikust otsi rõõmu

Pärslaste laul. Herderi kirjadest P. Jakobson.

Määramata sügav meri
Piirab meie maad ja elu.
Laened löövad laente pääle
Pilved katvad vete voogu,
Tulevik su ees on tume:
Ainult olevik on julge
Temast otsi elurõõmu.

Vaata kõrges mägestikus
Lendab kotkas pilve poole,
Puistab tolmu tiibadelta,
Tunned sina tema jõudu,
Kuhu lendab vaba kotkas? –
Ainult olevik on julge,
Temast otsi elurõõmu.

Päevapaiste on su palge,
Nagu öö on sinu juuksed.
Sinu huuled koidupuna.
Aga koit ja öö ja päevad
Ilusamad sõudvad mööda:
Ainult olevik on julge,
Temast otsi elurõõmu.

Olevik nr. 29, 19. juuli 1893, lk 621.

Pean vaikima?

Pärsia laul.
E. Kizberg.

Pean vaikima, kui süda rinnassa
Mul leekeb loidul armu leekessa,
Kes lillil ütleks: “Ära õilmitse,
Kui läbi ilma sammud kevade?”
Ja metsa puule: “Ära tuule voos
Sa kohise nii kanges maru hoos?”
Kes järvel ütleks: “Ära hiilga sa,
Kui suuteleb sind päike armuga?”
Sest ära nõua, et pean vaikima,
Kui arm mu põue täitnud lauluga.
Mu kullake, kui tahad vihta mind,
Et luulessa Sull tuksub minu rind!

Olevik nr. 20, 18. mai 1892, lk 422.

Armastus

Persia lauliku Mevlâna Dshâmi laul.

Kus iganes ma olen,
Seal oled sina ka;
Ei ialgi mu hingest
Või sina kaduda.

Kui viibin unes mina
Mu voodikese sees,
Siis unenäos sina
Mul lehvid vaimu ees,

Kui rändan roosiaias
Ma õhtul üksinda,
Siis sinu kuldne kuju
Mind saadab salaja.

Mul igast tulest vastu
Su silmad säravad
Mul iga lillekene
Sind meelde tuletab.

Ja igast veinitilgast,
Mis juues vaatan ma,
Mul vaatab vastu naerul
Su tuju kullana.

Ja suudlen mere lainet,
Mis lehvib nagu juuks,
Siis pean lainet helmeks,
Ja helme sinu suuks.

Mu sõbrad mõistatuseks
Mind pilkel peavad,
Kuid et sa mulle armas,
Ei seda tea nad.

Gr.
Eesti Postimees nr. 15, 18. aprill 1892, lk 2