Rubriigiarhiiv: Johannes Alp

Haavatud süda

(Heine.)

Kui teaksid õiek’sed, õrnad,
Kuis põue mul palavalt keeb,
Nad nutaksid minuga härdalt
Ja kannaks, mis kergitust teeb.

Teaks ööpik ja laululind lahke,
Kuis haige mu mõte ja meel
Siis hüiaks veel rõõmsamalt õhtu,
Mul lõbusat lugu ta keel.

Ja teaksid tähedki taevas,
Mind viletsat võitlemas siin
Nad tuleks ja trööstiks mind vaevas,
Jääks jahemaks palavam piin.

Ei keegi neist tunne mu häda,
Mis südant nii valusalt sööb
Üks ainuke teada võib seda:
See sinna veel haavugi lööb!

J. Alp.

Sakala nr 44, 2. november 1889, lk 4.

Juhtumine

(Schilleri järele.)

Veel teda näen ta õekeste keskel,
Kui kõige ilusam ta seisis seal;
Just nagu päikest vaatsin lõune paistel,
Tast kaugel jäin, ei julgend ligedal.
Hirm paisutas mull rinda, puna põskel,
Kui teda lausa ilus nägin teal,
Ja kiirest, nagu kannaksid mind tiivad,
Käed kandli keeli helisema lõivad.

Mis mina sellel silmapilgul tunnud,
Ja mis ma laulnud, mõtlen asjata;
Uus vaim mull hingesse uut elu annud,
Seal püha tundmust hüidnud ärkama.
On hinge, keda mitmed aastad köitnud,
Nüid kõigest paeltest peastnud lahti ta,
Ning heali tundsin sügavamas rinnas,
Mis uinusid seal taevalikus õnnes.

Ja ammugi, kui kadund kandle kõla,
Meel viimaks jälle selguneda sai,
Siis nägin ilusama huuledela,
Õrn armastuse leeke loitma lõi.
Kõik taevad lootsin läbi lendes valla,
Kui vaikne, magus sõna kõrvu jäi
Oh ülevel, seal õntsa vaimu kooril,
Ma tunneks heali veel nii pühal toonil!

“Truu süda tunneb lootusena nõrkust,
End argduses ei avaldada jõua
Ma tunnen tema peidus kallist väärtust,
Tean, õnnetus võib õnnel nuhtlust tuua.
Tal’ siiski osaks antud elu headust:
Arm üksnes tohib armu õisi murda,
Sest kõige parem palk on südamelle,
Kus leiab armu, tõtata ta sülle.

J. Alp.

Sakala nr 12, 21. märts 1887.

Juhatajatele

(Schilleri järele.)

Miks põlgad meie rõõmsaid noorus-viise
Ja õpetad, et tühi armastus?
Sa seisad jahes talve külmas ise
Ja pilkad meie kuldset õilme kuud.

Kord kui veel ise noorus nurmel võitlid,
Kõik elu hakata, kui kangelane näid,
Üht õnne taevast kahe käega hoidsid
Ja armu jooki neiu huultelt jõid.

Oh süda, kui siis raske ilma kera,
Ta käigist oleks kukkund kõrvale,
Ei armu meres uinudes ta kära,
So kõrv ei oleks kuulnud poolestki!

Sest mõtle veel so noorus õitsvaid aegi,
Eks armastus kõik valjust ümberlöö?
Kui meie silm ka seda nii ei näegi,
Ei taevaliseks inimest sa loo.

Õnn sellele, kell’ kärel elu keskel,
Soe veri pisut palavamalt keeb
Las’ jääda õntsamate ilma lastel
Mis surelik vast võimata siin näeb.

Eks sunni muldne seltsiline seda
Meil’ Loojast antud vaimu vangi eneses
Ta keelab meid siis puhtaks ingliks saada,
Ta järel kõnnin inimlikus väes

J. Alp.

Sakala nr 8, 21. veebruar 1887, lk 2.