Rubriigiarhiiv: Apollon Maikov

Koltunud lehed

Maikovi järele.

Taat silmitses koltunud lehti,
Mis vahtralta varises tuul;
Tal pisaraid silmades nähti,
Ehk kaebel ei avanud huul.

Ning pojapoeg lehtedest teadis
Küll punuda vanikut hääd;
Ta vaniku korrale seadis
Ja ehtis siis taadikse pääd.

Taat imestas ilusat ehet,
Ning huuled tal naerule lõid,
Ta unustas ära, et lehed
Tal surma teaduse tõid…

O. Hinzenburg.

Postimees nr 193, 3. september 1896, lk 2.

Äratus

A. N. Maikov.

Eila oli ilm veel vilu,
Täna – oh kes loota võis:
Päike, linnud, õnn ja ilu, –
Sirelilgi lahti õis.

Laps, sa oled unemaias,
Magad alles… Aga pea!
Lähen murran õisi aias –
Ega tema neid veel tea.

Võib ta küll ehk pahaneda,
Kui saab kaela kastevett…
Õnn mul teha rõõmsaks teda,
Kuulutades kevadet.

Ümberpannud Jakob Tamm.

Postimees nr 115, 29. mai 1898, lk 3.

Üles

A. N. Maikov.

Luhad õitel laenetavad,
Valgus voolab ilma üle;
Lõokeste laulu kõlast
Täis on sinav õhusüle.

Vaade upub päikse läigis –
Ei või leida laululinda…
Nende lootusedgi noored
Kutsel meelitavad rinda.

Aga kust see kutse kõlab!
Asjata on arvamine…
Kuulatades rõõmsalt vaatan
Sinna, kus on taevasine.

Ümberpannud Jakob Tamm.

Postimees nr 112, 23. mai 1898, lk 3.

Vihma käes

Mäletad: ei olnud vihma ega äikest
Pilv sääl tõusis üles, tikkus peitma päikest.
Kodust eemal meid ta kuuse alla sundis…
Seda hirmu, rõõmu, mis sääl süda tundis!
Vihm ja päikse paiste – väljas lausa vesi –
Olime kui puuris siis me kahekesi.
Meie ümber nagu pärlid vilkusivad:
Okste vahelt alla piisad tilkusivad;
Langes sääl neid läikel palju sinu päha,
Värdli alla ka ei veerenud neid väha…
Mäletad: kuis vaikis meie naer ja nali
Siis, kui pääde kohal mürin veeres vali;
Minu ligi sina vajusid sääl jõuga…
Oh sa mõnus vihm, sa torm, et tulid kõuga.

N. A. Maikov’i järele Jakob Tamm.

Postimees nr 77, 3. aprill 1897, lk 2.

Pilt

Vaata: toas põleb tuli,
Tütarlapse ees
Istuvad sääl talumehed
Vaikse mõtte sees.

Sõrme abil iga sõna
Kinni pidades
Loeb ta neile, mis on kirjas,
Trüki-ridades.

Tasa, tasa kuulutavad
Mehed tütarlast,
Naestel lapsi vaigistada
Käseb mõni vast.

Naesed lapsi imetavad,
Et ei karjuks nad.
Kuna kõigest hingest
Kirja kuulavad.

Taat, kes ammugi ei tulnud
Alla ahju päält,
Teravasti vaatab –
Küll ei kuule häält.

Miks nad last nii kuulatavad?
Kas nii tark on ta?
Ei! Ta üksi terves külas
Oskab lugeda.

Pikkamisi, peatades
Iga sõna pääl
Luges vabaduse teate
Nendele ta sääl.

Meestele küll kirja mõte
Tumedaks jäi veel,
Siisgi tundvad, tundvad nemad
Koidu kuma eel.

Ja see koit! – ta tõuseb, vennad
Öö nüüd mööda läeb.
Tulev põlv vast täielikult
Päeva valgust näeb.

Pimedus küll turtsub vihas –
Tuleb päev, ei jää!…
Eks ma prohvetlikul pilgul
Tema valgust näe.

Sääl ta paistab juba palgel,
Silmas särab väes
Sellel tütarlapsukesel,
Kellel raamat käes.

Vabadus on – vennad, kuulge! –
Algus-aste veel
Mõtte valda, kus on valgus,
Vaimu valgus eel.

A. N. Maikovi järele
Jakob Tamm.

Postimees nr 76, 2. aprill 1897, lk 2.

Kaks tonti

Kord olivad kaks tonti tühjas majas,
Mis seisis metsas… Vihm neid sinna ajas.

Nad saivad väljas märjaks mõlemad
Ja lõugasid nüüd lõgistasivad.

Üks oli paks; tal harjapää, mis norus,
All jalajupid; saba taga norus.

Kõhn oli teine; kõrged jalad all,
Pää nagu koeral, saba kontsus tal.

Paks istus aju kõrva, nägu vaga,
Kui poleks ühtgi pattu hinge taga;

Kuid teine jooksis ümber, märatses
Ja järas hambaid, valjult käratses:

“Küll on ka elu!… Külm, ja märg, ja kole –
Kuis täna oled, hommegi nii ole!

Ilm hukas küll, kuid käsikuks lä’eb meel!
Ta peaks langema, ei lange veel!”

Tont selle pääle sülitas, täis viha:
“Tee tööd, kuid varja tasumise iha!”

Paks pahempoolist silma pigistas
Ja naabri jutu üle naeratas –

Ning ütles nii: “Oi, kärsituimad tonta?
Kas nüüd on aeg, mil vaevatakse konta?

Mul iga päev on kümme hinge koos
Ja olen rõõmus, nagu konn, kes joos.

Nii polnud enne! Pühad mehed pihta
Meil lõhkusivad, ega valind vihta.

Ja põrgus oli oma saun veel ees. –
Kui tuleb meelde, süda põleb sees.

Mul meeles on: siinsamas majas asus
Üks püha mees… oh kas ta vaeva tasus!…

Küll hulgutasin teda metsas, soos,
Küll neiu näol tulin ihkehoos.

Küll minu vaade teda vaevas, rusus,
Kuid siisgi aga kindlaks jäi ta usus.

Siis jätsin kiusamise järgi ma
Ja käisin siia juttu ajama.

Ta istus vagusi ja kirja luges.
Ma olin nurgas… mind ta tihti suges…

“Sul pole häbi!” ütles püha mees:
“Et koera viisi hulgud ilma sees –

Sa püüad rahvast patu sisse saata!”
Ma vastasin: “Mis teha võin, eks vaata!

Ma olen ori!… Ausus ise teab,
Kuis valitsus meid kõiki silmas peab.

Ja minu elu – eks ta küllalt näita,
Kui tarvilik on ikka käsku täita!

Ma oma poolt ei tülitaksgi sind,
Kuid vastusele kutsutakse mind.

Ja selle pärast, et sa veel ei lange,
Ees karistus mind ootamas on kange.”

Nii oli aeg! Nüüd hoopis teine ta,
Sa ära sõima rahvast asjata!

Nüüd kõrtsi juurde juhata vast nõrku
Ja lükka tagant, lähevad nad võrku!”

“Mis tühja ka!” nii teine hüüdis siis:
“Ju vanaks saanud on see püügi viis.

Vast naeste hulgas teie lõikust peate
Ja edevaid siin halva pääle veate,

Kuid meie teistel teedel tõttame
Ja rahvast hulgal omaks võtame.

Neid ajame nüüd nõnda viisi taga,
Et püüd neil oleks purustada aga.

Neil hinged olgu leegil himu väes
Ja käsud kõigil vastupidi käes.

Neil “ära tapa!” olgu “tapa ära!”
Küll sellest maa pääl kerkib põrgukära;

Ei seitsmendat *) ta niigi täideta,
Kuid kümnes käsk see olgu “himusta!”

Päärõhk on põhjustes… Siis anna hoogu,
Küll ise teevad tööd ja heitvad loogu,

Ei meie omal käel lä’e lööma neid…
Meist mõelgu nemad, et ei ole meid,

Et ilmusime meie üksnes luules,
Et meid ei leita maas, ei vees, ei tuules

Kui selles kindlad nad, siis aeg on käes
Siis välja tõttame vast võidu väes.

Siis ilmume, kui igaüks on julge,
Ja ütleme: “Nüüd aga järgi tulge!”

***

Vast kallis lugeja jääb arvama,
Et luulejutu jutustasin ma.

See pole nii, vaid kuulis nägi seda
Seminarist… See tähtjas puutus teda.

Teel isa juurde suveks tõttas ta,
Ja ise oli päris uskmata.

Ta kõndis – saapad kepil, üle piha –
Tal rahva juhiks oli saada iha.

Ta mõtles: “Kõik ma võidan sõnaga,
Ei toime saa vast üksnes isaga.

Küll muidu mõnus vanamees on isa,
Kuid vanu mõtteid kinni hoidma visa;

Tal muistseis arvamistes vangis meel:
Mees tontisidgi usub alles veel.”

Nii mõtles minnes ta. Pilv kerkis üles
Ja kohin, mürin sündis metsa süles.

Vihm hakkas sadama. Poiss enda ees
Sääl silmas maja eemal metsa sees.

Ta sisse läks ja ahju taha puges,
Kaks tonti kannul, keda vihm ju suges.

Et nägi neid, poiss seda kinnitas
Ja selle eest ka, vaene, kannatas.

Loo koolis tema teiste ette kandis,
Kuid igaüks sääl asja naeruks pandis.

Läks kooliõpetajateni see,
Need kokku seadsivad siis komitee.

Sääl pandi ette ülemale poole:
Mis tuleb teha selle asja loole?

Vast võidab teisi vana mõtteviis…
Ja dokument säält varsti saadi siis,

Ning temas piiskop loole lõpu tegi:
“On arvata: poiss arust läinud segi,”

*) “Kuuendat” Luteruse usu katekismuse järele. Ümberpanija.

A. N. Maikov’i järele Jakob Tamm.

Postimees nr 10, 14. jaanuar 1898, lk 2.

Pääsukesed

Vene lauliku Apollon Maikovi laulud. 
Eestistanud M. Kampmann.

Päev päevalt mu rohuaed närtsib,
Ju tühi on lillede koht
Ning tallatud muru on ainult
Veel haljendab hiline roht.

Mul hale, kui leinavat päikest
Ja kollatand lehtesid näen
Ning hilise sirtsude laulu
Ja tormisi kuulama jäen.

Ma räästa alla kord silmad
Tühi pesa on sarika pääl.
Kus olete, pääsuksed, jäänud,
Miks kustund teil laulmise hääl?

Mul meelel nad nägivad vaeva
Ja rõõmu tundsivad siis,
Kui pesa seest ülesse tõstsid
End veikesi pääkesi viis.

Päev päeva järel neid vaates
Mul ladusast mööda on läind,
Ja kui nad siis hakkasid lendma –
Sest saadik ma pisut neid näind.

Nüüd pesa on tühi, vist kaugel
Ju laulate lõbusat viit –
Oh tooge mull’, pääsuksed, tiivu,
Ka sinna ma lendaksin siis.

Oleviku Lisaleht nr 19, 18. september 1889, lk 293.

Heinamaal

Vene lauliku Apollon Maikovi laulud. 
Eestistanud M. Kampmann.

Magust lõhna õhuvoogu
Saadab eilne heinaniit,
Naised kaarutavad loogu
Veeretades laulu viit.

Sääl ju kuiva heina kandvad
Mehed kokku rutuga,
Üles koorma otsa andvad,
Koorem kasvab kuhjana.

Väeti, vilets loomakonti
Tukub ootes koorma ees,
Jalad risti, kõrvad lonti
Juba lasknud une sees.

Aga Muri, õuevahti,
Heina laente pehmuses
Haugub, peab lustijahti
Üles alla hüpates.

Oleviku Lisaleht nr 19, 18. september 1889, lk 292.

Kesse oli?

Maikovi järele Vene keelest C. H. Roost.

Suure, voolva Neeva kaldal
Mööda jalgteed ratsanik
Sõitis mõttes. Ümberringi
Kuused, männad, sammaldik.

Kalda äärel väike hurtsik
Suurtest puudest varjatud.
Kalamees, hall habe ehteks,
Parandas üht lootsikut.

Hüüdis rats’nik tervitades:
“Jumal appi! Suur on püüd?
Kudas elad? tervis hää on?
Kuhu oma saagi müüd?”

Vastas vanamees tall’ vihas:
“Kas on kalu vähe jões?
Aga mujal ei saa müüa
Kui veel naabri linnak’ses.”

“Aga mis võib praegu püüda?
Sõda kahju kaasa tõi.
Teil on lahing, aga vaata,
Pomm mu paati augu lõi?”

Maha kargas hobu seljast
Ratsanik ka kirve, sae
Võttis kätte, peagi oli
Lootsik terve täieste.

“Noh, va sõber, nüüd on valmis,
Lootsik terve, nagu näed.
Peetri õnne pääle heida
Sisse noot, kui püüdma läed.”

Sõitis ära. Imestades
Kalamees, pääst mütsi võttes,
Mõtles: “Tsaar tõest oli ta,
Aga osav kirvega.”

Oleviku Lisaleht nr 12, 1. juuni 1887, lk 182.

Muistne luu

Ma vaatsin kohkvel muistset luud,
Mu mõttes liikus ilma lugu…
Surm annab kõigile kord suud:
Kaob ära inimeste sugu.

Kaob meie auu, kaob meie hüüd,
Kaob kõik, mis meie töödest näha:
See, mis on meie uhkus nüüd
Ei enam teiste ette lähä.

Siis meie maa, kui keerlev kuul,
Kus elu enam pole juures:
Kus asub jää, kus hulub tuul,
Käib taevalaotuses suures.

Vaim uitab ilmas siin ja sääl
Vast meie maalegi ta tõttab
Ja linnavaremete pääl,
Kui kalju pääl siis istet võtab.

Nii räägib mõistus… Selge keel
On tal, kuid süda sest ei puhke.
Arg lotus höögub hinges veel:
Ehk aga eksib mõistus uhke!

A. Maikovi järele Jakob Tamm

Linda nr. 1, 5. jaanuar 1896, lk 16

Tütrele

A. Maikovi järele Jakob Tamm.

IV

Ei olla või, et kuri ta!
Ta elab veel, ta üles ärkab!
Näe, näe, nüüd tahab rääkida,
Teeb silmad lahi, naerab, märkab,
Mind märkab ta ja kaelustab,
Siis aru saab, miks nutan mina,
Ning mulle õrnalt sosistab:
„Näe tühja ka, mis nutad sina!“
Oh ei… on vait… ei tõsta häält…
Ei liigu…

1867.

V

Juba ta puusärgis on
Õitega piiratud nüüd!:..
Aga mis varjud on need
Valgetes riietes sääl?
Kas on ta lootused vast,
Mõtted, mis elu sees kõik
Seltslasteks olivad tal;
Need, kelle kaasas ta käis,
Kellega kõneles ta,
Kes teda saatsivad siin
Metsa sees väljade pääl?
Sõnata nutavad nad,
Leinates kaelatsi koos
Ümber neilt lahkunud õe…
Nutavad… aga ta veel
Naeratab nendele … Näe!
Näe, neile naeratab ta…
Oh sina armuta surm!

1867.

Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 33, 14. august 1897, lk 264 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Tütrele

A. N. Maikowi järele Jakob Tamm.

I

Ju waatas uue tähe läige
Mu hingesse, kus tume ilm –
See on mu tütrekene wäike,
See on ta selge, puhas silm.
Ma tema selgest, puhtast silmast
Näen midagi kui jäädawat,
Mis tungib läbi sellest ilmast,
Näib kaugusesse waatawat.

1856.

II

Ta waewalt, waewalt wast ju hakkas rääkima,
Ka waewalt käima sai, kiuid siisgi naiste kuju
On temas näha ju, täis edewuse tuju …
Kui kutsun teda wast suuandmisele ma
Ja sõnad kallimad kõik kulutan ju ära, –
Ta hoidja kaela poeb ja naerab, silmis sära,
Käed tema ümber lööb, ja kärmelt, palawalt
Ta palgeid musutab nii mitu, mitu sõõmu,
Ning üle õla siis mind waatab kawalalt; –
Mu nähtaw kadedus ju temale teeb rõõmu.

1857

III

Need lapse silmad, oh kuis julgelt waatawad
Täis õnne, õrnust, hääd nad kõikidele silma –
Kas inimestele, kes saadetud on ilma,
Ning nende kohal nüüd nii õrnalt heljuwad.

(Pooleli.)
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 32, 7. august 1897, lk 256 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

 

 

Ema ja lapsed

„Miks sa, mamma, ühtelugu
Kurdad taga õekest?
Taeva õues meie Manni –
Kuuleme su sõnadest.“

„Ah, ma tean, taeva õues!
Taevas ’pole heinamaid,
Ega lilli, ega rohtu,
Ega kirjuid liblikaid.“

„Mamma, mamma, taeva õues
Taeva inglid laulavad,
Koit ja ämarik sääl punab,
Ööd on valged, ilusad.“

„Ah sääl ’pole väetil mammad
Kes ka vaataks ukse na’al,
Kui ta lille, liblikaga
Valatust teeb murumaal.“

A. Maikov’i järele Karla Oniks.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 6, 9. veebruar 1896, lk 48 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

 

Ema ja laps

Uinu, uinu lapsuke,
Uinu hellalt unesse!
Hoidjaks sulle võtsin ma
Päikse, tuule, kotkaga.

Kotkas lendas kodusta,
Päike pilve varjula;
Tuulelt kiige kolmeks ööks
Kiiguta sai minu tööks.

Tuuleke, kus käisid sa?
Võitlesid vist tähtiga,
Jooksid läbi mere, maa,
Lusti lõid sa laentega?

Ei ma mängind laentega,
Tähti julgend puutuda;
Hoidsin üksi lapsukest,
Kiigutasin kiigekest.

A. Maikovi järele W…..
Eesti Postimees nr.11, 21. märts 1892, lk 4