Rubriigiarhiiv: Nikolai Nekrassov

Ema arm

Kuulen sõda sõudemassa,
Vaenu vankert veeremassa,
Noori mehi noppimassa,
Vapraid mehi varitsemas
Pisar paisub palgeele,
Leinavesi laugudele.
Mis mind ajab itkemaie,
Leinavetta laskemaie?
Kas ehk piiga peenikene
Langend venna nägus neiu,
Kangelase kallim kaasa?
Ei mul kahju kangelasest,
Ega tema kallist kaasast:
Ei mul kahju sõbrast, vennast,
Ega ellast armukesest.
Aeg võib armu rinnust riisu,
Sõprust võtta südamesta,
Kaasal kallil tuua troosti,
Peenel piigal kuldseid päevi.
Üks aga hinge õhkamassa,
Kägu kurba kukkumassa,
Linnukene leinamassa,
Valamassa silmavetta!
See mind ajab itkemaie,
Leina vetta laskemaie.
Ei ole ilmas enne näinud,
Kusagul veel enne kuulnud
Kallimaida kaebamisi,
Õrnemaida igatsusi,
Kidedamat kulmu vetta:
Mul on kahju ellast emast,
Õrna eide ohkamisest,
Käo kurva, kukkumisest!

N. Nekrassovi järele vabalt venekeelest H. K.

Sakala nr 6, 7. veebruar 1891, lk 3.

Niitmata põld

Hiline sügis… ju kured* on läinud,
Lehtpuud on paljad: külm üle neist käinud.

Niitmata seisab üks põld aga veel…
Vaatad sa teda, sul kurvaks saab meel.

Viljapäid sääl nagu rääkimas kuuled:
“Juba siin puhumas sügise tuuled,

Painduma sunnivad põrmuni meid,
Terad on valmis; tolm rikub ju neid.

Öösel on hulkuvad linnud meil kallal,
Lõhuvad seda, mis seisab veel jalal.

Jänes meid tallab, torm peksab meid väes,
Kus meie kündja, mis töö on tal kaes?

Kanname teistest ehk kõhnemat vilja,
Et meid veel põllu pääl hoitakse hilja? –

Teri kui teisedgi oleme täis,
Kelle pool ammugi niitja ju käis…

Ega meid selleks vast külvatud siia,
Et meie tulu tuul mulda võiks viia.”

Tuul aga kostab: “Aeg muutuse tõi:
See, kes teid külvas, ei aidata või.

Küllap ta teadis, miks külvama tõttis,
Tööd aga ülejõuu omale võttis;

Nüüd on ta haige, ei söö, ega joo;
Tervis ei tule, ei kergitust too.

Nõrgad need käed on, mis kündsivad vagu,
Töödest nüüd enam ei saa nemad jagu;

Silmad on tunid ju otsas on hääl –
Laulu ei kuulda nüüd väljade pääl,

Nagu vast enne, kui tervise rammus
Atra siin juhtides kündja veel sammus.

* Vene keeles on грачи – väiksed, mustad varesed; aga et need meil tundmata linnud on, kirjutasin ma “kured”.

N. A. Nekrassovi järele Jakob Tamm.

Postimees nr 208, 17. september 1897, lk 2.

Sõja ajal

Внимая ужасам войны.

Nekrassovi järele G. E. Luiga.

Kui kuulen igal hommikul
Ma uusi ohvreid sõja kärast:
Ei naist, ei sõpra hale mul,
Ei kahju kangelase pärast:
Ah, naene teab end trööstida,
Ka parem sõber unub ruttu,
Kuid ühte hinge tean ma,
Kes ial ei suuda jätta nuttu.
Kesk meie püüdeid tühjemaid,
Kus pettus, valskus õitseb ilmas,
Veel tõeste püha pisaraid
Ma olen näinud ühe silmas.
Need vaese ema pisarad,
Mis lapse järel voolavad,
Kes vere väljal leidnud haua.
Ei kustu need, kui ialgi
Ka oma kurtud oksasi
Ei leinapaju tõsta jõua.

Olevik nr. 37, 16. september 1891, lk 756.