Rubriigiarhiiv: Ferdinand Karlson

Lahkumisel

Süda, sa pead jõudma kanda,
Mis ju ammu teadsid sa;
Sa pead jõudma äraanda
Kallima sult valuga!

Lahkumine mõlgub meeles
Õhtul, öösel, hommikul;
Kurbtus meeles, kurbtus keeles
Rõhub igal viivikul.

Kuis küll jõuad maha matta
Armastust nii leekivat?
Kuis küll jõuad kaugel jätta
Õnne-aega hiilgavat?

Huuled kõrgelt ühinevad
Lahkumise musule,
Silmad nutul pisarnevad –
Koorm jääb siisgi hingele!

Miks sa rääkida veel katsud,
Keel on sul ju sõnata –
Süda, miks nii valjult tuksud
Süda, miks ei lõhke sa?

Robert Prutzi järele vabalt F. Karlson.

Postimees nr 100, 10. mai 1894, lk 2.

Haige laps

Haige lapse moodi ääres
Istub ema kurbtuses,
Silma pisar, visa, veeres
Palvet taeva õhates.

Pea vaatab lapse pääle,
Pea välja ilmasse.
Põhja tuul nii kale, vinge,
Ei too troosti hingesse.

Muidu istsid laps ja ema
Väljas pingil üheskoos.
Olid rõõmsad rõõmsatega –
Kuis kõik muutub elu voos!

Ema mõtted minevikus. –
Kaugelt kostab kella hääl. –
Hinge asub tume aimdus
Emal vaates lapse pääl’.

Surnu kella kurbtus’ kõla
Kostab kõrvu haledast’. –
Pea võib ta ingel tulla,
Nõnda emalt armast last!

Ainetel F. Karlson.
Eesti Postimees nr. 25, 7. august 1893, lk 2

Antke mul rahu!

Antke mull’ rahu,
Las’ ma näen und!
Väljas nii vilu,
Väljas saab lund!

Öösesed varjud
Hulguvad sääl;
Kadund kõik armud
Elu raa pääl.

Kaugel kui vilguks
Ehade helk;
Unustamiseks
Unes su pelg!

Elu, kui vilu
On mul su sund!
Antke mull’ rahu,
Las’ ma näen und!

Saksakeelest F. K.
Eesti Postimees nr. 25, 7. august 1893, lk 2