Rubriigiarhiiv: Olevik

Jõulu laul

K. Geroki järele A. Jürgenstein

Tulge nüüd Betlema, tulge, sest sääl saame näha
Jumala heldust ja imet, mis võtnud ta teha:
Inglite hääl
Kuulutab kõigile sääl
Rõõmu, mis ilmal nii väha.

Ilm on nii pime, maad piirab öö hirmutav vari,
Betlema väljal küll magasid karjane, kari,
Pime on sääl
Uinuma ilmamaa pääl,
Koledast mustab mäe hari.

Uinub Jerusalem, uin’vad ta vanemad müüril,
Hooletud hoidjad, kell’ lambad on ajutiks üüril;
Ammugi ju
Vaikind prohveti suu —
Kes on veel laevukse tüüril?!

Olevik nr 51, 20. detsember 1893, lk 1101.

Mure

Nikitin. G. E. Luiga tõlge.

Labidas sügava haua siin kaevas.
Elu, mu elu, küll valu sind vaevas,
Elu, nii koduta, kurblik ja tume,
Elu, kui sügise öö, nii pime,
Aimas su osa — küll kibe on ta,
Nõnda kui tuluke põllul, kaud sa.

Kustu siis! — Pea su pisaraid mööda,
Kirsti kaas kindlasti katab su ööda
Maa seda matab, kes vaeva siin näinud.
Üks aga jällegi ilmast on läinud,
Üks, keda leinama keegi ei jäe,
Üks, kelle surm ühtgi pisart ei näe.

Kuule, mis hõbene keelede kõlin,
Kuule, mis mureta laulude helin,
Vaata, mis sinises taevases meres
Heljub üks lõuke pilvede peres.
Vaiki, mu elu ja ahastav piin,
Kurblikud laulud, kõik vaiki nüüd siin!

Olevik nr 51, 18. detsember 1889, lk 125.

Ivan Nikitin.jpg

Ivan Nikitin (1824-1861)

Pühal ööl

K. Gerok. A. Grenzsteini tõlge.

Taeva ingli lauluhelgil
Pühal öösel vaikseste
Ilmub kõrgel taeva telgil
Kaunis Jõululapsuke:
Alla vaates,
Õnne saates
Toob meil talvel kevade.
Pühalikult kellakõla
Tungib tornilt kõrvusse:
Tema kustutas su võla —
Hõiska, hõiska, inime!
Kandli keeled,
Rõõmsad meeled,
Hüüdge Jõululapsele!
Arm on Taevaisa juures!
Kuulutab meil’ lapsesuu,
Arm nüüd ka ilmas suures,
Isa arm on otsatu:
Rahu toob ta,
Õnne loob ta,
Õnnes särab jõulupuu.

Olevik nr 51, 18. detsember, 1889, lk 116.

Talvine

Puschkini järele J. Kivisaar.

Torm on, udu taevast katab,
Lumi keerab tuisuna:
Kord kui lapsukene nutab,
Kord kui metsik möirab ta,
Kord sääl vana katust mööda
(???) hõlgi kahistab,
Kord kui mees, kes käinud teeda,
Käega aknal koputab.

Meie vana onnikene
On nii nukker, pime ka.
Miks mu naene, nonnikene,
Akna juures vaikid sa?
Kas sa tormi hulumisest
Oled (???)dunuks nii saan’d,
Või su värtna vuramisest
Oled tukkuma ju jäänd?

Joome, kallis kullakene,
Kehva noorust mälestes,
Joome mure, toop, kus jäi see?
Süda saab siis rõõmsaks sees.
Laula mulle, kuidas tihas*
Elas taga merede;
Laula kuidas neiu ehas
Vett läks tooma kaevule.

Torm on, udu taevast katab,
Lumi keerab tuisuna:
Kord kui lapsukene nutab,
Kord kui metsik möirab ta.
Joome, kallis kullakene,
Kehva noorist mälestes,
Joome mures, toop, kus jäi see?
Süda saab rõõmsaks sees.

* tigane

Olevik nr 48, 26. november 1890, lk 1152.

Päike ja kuu

Venekeelest M. Kampmann.

Pikal päeval väsis päike
Ja tal Issand kõneles:
“Minu — ja kõik sinu järel
Magust und näeb magades!”

Ja siis palub päike venda:
“Kuldne kuu, mu sõbrake,
Süüta latern, käi ilm öösel
Läbi perest peresse!

Kes sääl palvet teeb, kes nutab,
Kes ei saagi magada:
Kuula järel kõik ja homme
Tule mulle teatama!

Päike puhkab, kuuke valvab,
Hoiab ilma rahu sees.
Homme vara, vara päiksel
Koputab vend ukse ees,

Koputab, uks läheb lahti —
Päike, tõuse ülesse!
Hakid lendvad, kuked laulvad,
Kellad hüüdvad palvele.

Päike tõuseb, päike küsib:
“Vend, mis uudist tood sa mul?
Kudas käis sull öösel käsi?
Mis sa kahvand? Mis on sul?”

Kuu siis algab oma juttu,
Räägib, mis ta öösel näeb —
On öö rahuline olnud,
Päik’ siis selgest üles läeb.

Kui ei ole, tõuseb udus
Sajab vihma, puhub tuul,
Lapsed ei või õue minna
Mängma, laulma rõõmu suul.

Olevik nr 47, 19. november 1890, lk 1129.

Viimsed lilled

Sergei Sosanovi järele vabalt A. Rennit

Viimseid kurbe suveandekesi
Ettevaatlikult ma täna tuppa tõin.
Närtsind õiekestes hiilgas kaste,
Mida musutades ma säält jõin,
Nagu mõrsja palgest pisaraid…

Kalmult korjasin need lillekesed,
Kus mu sõbrad, tutvad hingamas,
Ja neid vaates mõtlen nende pääle,
Keda hing mul enne armastas,
Ja kes muidu unustatud said.

Sügisene öö, sa ustav õde,
Minu hingele, mu mõttele
Hoia õitsemas veel mõnda lille
Mõrsja — surma pulma-pärjasse,
Kes mul sosistab et: “aeg on nüüd!”

Olevik nr 46, 14. november 1895, lk 1097.

Taevas ja maa

Venekeelest A. Grenzstein.

Kui ilus on taevas kuldkiirede sees!
Küll seda kõik linnud ju teadvad:
Nad heljuvad pilvede piirede sees
Ja lendavad koitude viirede sees –
Kuis tiibu nad tõusmiseks seadvad!

Kui avar, kui armas ja kaunis on maa!
Küll jõed sest ammugi teadvad.
Küll leiavad küla ehk metsa ka –
Veepeeglis neid näitavad iluga:
Neid taevale ette nad seadvad.

Küll sellest ju teadis ka inime:
See inimest laulma ju sundis!
Ja kel polnud andi laulule –
Ta vaatas maailma ja taevasse
Ja südames rõõmu sest tundis.

Olevik nr 46, 14. november 1889, lk 14.

Raheli kaev

Karl Geroki järele G. E. Luiga.

Õhtu päike Haranis veereb juba madalale,
Noormees, väsind reisiteel, istub maha hallikale:
Jakob on see põgeneja: ema kodust pidiu ta
Isa õnnistuse saatel, venna vihal lahkuma.

Oh kuis leinab kogu meel Kananimaa rikast pinda:
Võeras rahvas, võeras maa toovad kartust tema rinda
Ja ta küsib karjahoidjailt: Vennad, kelle on see maa?
Kas on Nahoripoeg Laban, sõbrad, teile tuntud ka?

Ilus Rahel tuleb säält karja keskel kenamaste,
Kurjus-kepp on käes tal, kuninglik on tema aste.
Noormees tema lambaid joodab, annab talle nuttes suud:
“Õnnistust sull andku Jumal, ilus õde, armas pruut!”

Neiu silmad säravad tall’, kui õnnetähed taevast,
Võersil leiab kodu ta, leiab rahu reisivaevast.
Rõõmsalt kannab kuuma, külma, armastuse orjuses,
Aastad lendavad kui päevad, saak tal kasvab külluses.

Igal pool, kus taeva võlv varjab inimeste üle,
Saadab rohket õnnistust Vägevama armu süle:
Armastus, kui kuldne ahel, tema lapsi ühendab,
Nende sõprust riigist riiki tema vaim neil pühendab.

Ei sa muidu, rändaja, taeva redelit kord näinud,
Nagu Issand tõotas, on su kaasas ingel käinud.
Usu ikka, et su saatja, et su vägev karjane
Viib sind jälle Jordanile armsa isamajasse.

Kussa Jordan kastab maad, võid kord rõõmsalt koju minna,
Tulid äkki, kepiga, – kahes hulgas lähed sinna.
Lange põlvili ja palu, ütle alandlikul suul:
“Midagi ma väärt ei ole, Issand, mis sa tegid mull’.

Olevik nr. 45, 7. november 1895, lk 1074.

Kilvani

Arabia laulu järele P. Grünfeldt.

Gangese jõe kalda pääl
Kord kõlas rõõmus lauluhääl:
Kilvani oma ainust last
Sääl hoidis hõlmas hõrnemalt.
Laps ema õrna rinna naal
On nagu täht, mis taeva raal.
Kilvani noor, laps nagu õis –
Kes armsamat küll näha võis!
Kes nägi neid, kuis nad nii ihkvad,
See pidas mängijateks lasteks mõlemad.

Kuid inimesele on saatus kuri,
Rõõmus muutub mureks kiireste.
Kilvani lapsukene suri,
Ta ainus, armas lapsuke.
Ta jumalad kõik appi palus,
Öö läeb, öö tuleb jälle teel,
Ja ikka otsatumas valus
Kilvani last peab hõlmas veel.
Ta oma hinge annaks ära,
Kui näeks veel lapse silmasära …

Kuid asjata on kõik ta palve,
Ei keegi võida surmasalve.
Tal viimaks tuleb mõte meele,
Ta võtab lapse, tõttab teele;
Kui jõuab Buddha ette nii,
Ta langeb sinna põlvili.

Ja Buddhale kõik kaebab ta
Ja palub: “Buddha, halasta!
Ei palu muud ma sinu käest,
Mu laps ta päästa surma käest!”
Ja suud ta annab häegeste
See juures oma lapsele.
Sääl kõlab läbi õhuvalla
Siis kõrge Buddha otsus alla:
“Üht lotoslilli too sa mulle,
Kuid selle juures ütlen sulle:
Lill peab kandma varrella
Üht paela, mis on majasta,
Kus ühtegi veel pole surnud ära!”

Täis rõõmu maast nüüd üles kargab ema
Ja jookseb ruttu jõe kaldale …
Lill käes ja süles laps, nii tõttab tema
Nüüd onnist onni, lossist lossisse: –
Kuid igal pool ju küsimise pääle
“Kas on siin majas surnud kedagi?”
Ta kuuleb ikka ainsa, aisa hääle:
“Kes loeb neid? Siin surnud paljugi!”

Meelt äraheites taipab nüüd Kilvani
Ja jälle sammub Buddha ette ta,
Auukartuses sääl kumardab ta maani,
“Oh vägev Vaim!” ta hüüab valuga,
“Miks naljatad, kui ema süda valus,
Ei surnut puudu ainumasgi talus?!

Ja jälle kõlab läbi õhuvalla
Nii mahedaste Buddha otsus alla:
“Ma olen vastanud, miks nutad, naine,
See saatus i g a l inimesel seisab eel.
Ei tagasi või sinu last ma anda,
Su kohus on kõik kannatlikult kanda!”
Ja Buddha jalge ette paneb maha
Kilvani lapse ning ei karta taha.

Olevik nr. 43, 26. oktoober 1892, lk 886.

Soovid

Lermontovi järele J. Kalkun.

Avage mull’ raudsed uksed,
Andke valgust vangile,
Neiu, kellel mustad juuksed
Ratsu, must ja tuline!
Ratsu seljas andke voli
Lagendikul ajada.
Voli, voli, andke voli,
Ei ma muust siis enam hooli,
Ei siis õnne nõua ma.

Andke mull’ üks veike vene,
Vene veike – iluta,
Juurde veel hall purjekene
Harjund hästi tormiga.
Siis ma sõidaks sügavustel,
Liugleks lainte lainetel,
Mängiks mere möllutustel,
Metsikutel kurjustustel
Paindumatul kangusel.

Andke mull’ üks kuldne talu
Kuldse rohuaia sees,
Selle juures metsa salu –
Hõbe koski kohades.
Kosk mind kastaks metsa vilul
Pärlihelgil piiskadel.
Kuldses talus, metsa vilul,
Seal ma lõbutseksin ilul,
Uinuks elu sügisel.

Olevik nr. 42, 19. oktoober 1899, lk 971.

Haud

Aleksei Koltsovi laul.

Kelle haud on see,
Üksik vaikne haud?
Värskel kalmu künkal
Seisab raagus rist;
Ümberringi kauge
Lage rohu laan ….
Kes siin jättis elu,
Leidis ranna siin?
On siin Tatarlane
Öösel pimedal
Kuriteo teind?
On ta meelemässus
Tuksva Vene vere
Ära valanud?
Või on neiu noori,
Niidult tulija,
Oma kallikesta,
Kesse noorelt närtsis,
Nutnud valusalt?
On ta tema matnud
Vaba taeva alla
Laane lahusse
Lillekeste hõlma?
Tuule maru mässab,
Hulub haua pääl!
Kuivand rohu kõrsi
Puhub mööda laant
Haualt mööda ta ….
Äratada tahab
Hauas uinujat: –
Aga ei ta iial
Seda lagendikku,
Seda hauarinda
Suuda ärata!

G. E. L. tõlge.

Olevik nr. 42, 19. oktoober 1892, lk 867.

Emale

Petöfi järele Jaan Parv.

Ema, ema, vaene ema,
Kõige armsam emake!
Elu ega eilm ei saada
Troosti sõna sinule.

Noa kombel lasksid laevast
Lootustuvi lahti sa;
Kas ei õitoksal juba
Tagasi ei tule ta?

Ei su viimne soovimine
Täide lähe ialgi,
Ei su poja silmavesi
Niisuta su palgesi –

Niisuta su surnud nägu
Viimse soojendusega –
Armukese haua pääle
Silmad k u i v a k s nutnud ta!

Olevik nr. 41, 14. oktoober 1891, lk 837.

Rohulaane pilt

Ernst Zieli järele B. Weber.

Kaukasuse lagendikul,
Kus Kubani lainte käik
Metsik, kohav kiirel voolul,
Viibib täiskuu selge läik.

Kõrbe öö kui päev valge,
Nõidusliku iluga,
Vihisedes veervad lained,
Kaetud valge vahuga.

Puuta rohulagendikul
Asub sume suine öö,
Pühalikult hõbehiilgel
Särab taevas tähte vöö.

Kuula! elu ilmub kaldal:
Vahitorni tõtates
Ronib onnist tulles kasak,
Kuna kõrbe vaikuses.

Säält Tscherkessiast, verivaenlast
Hiilab pilgul teraval,
Kes Kubani maade taga
Võitleb priius’ lipu all.

Sõda, surm tal meeles mõlgub –
Süda raskeks muutub sääl:
Kaugelt, kaugelt – kus stanitsa*
Kostab kõrja-pilli hääl.

Õhus mahe, kurblik helin
Ilmub kaebelauluna,
Rohulaane hädad, valud
Kõlavad ta häälessa:

Et nii suur ja vägev loodus,
Võimus vältav järgeste,
Ning ta süles inimene
Kaduv tolmuterake. –

Ja need viisid kaja saatel
Sõudvad tõega meresse –
Näe! sääl Kaukasuse harjad
Koovad taeva sinasse.

* Stanitsa – asundus, küla.

Olevik nr. 40, 1. oktoober 1896, lk 920, 921.

Põlev armastus

Inglise lauliku Robert Burnsi laul. Saksakeelesest tõlkest A. Grenzstein.

Oh külmetaksid kõrgel mäel
Sa särgi väel, sa särgi väel,
Ma oma hõlma võtaks sind,
Kus soe rind, kus soe rind.

Kui tormaks tuulel tuhinal
Su ligidal, su ligidal,
Sa leiaks varju vaiksema,
Mu rinnalla, mu rinnalla.

Saaks elukohaks kõrbe ma,
Nii koleda, nii koleda,
Kuid su’ga oleks kole hiis
Mul paradiis, mul paradiis.

Kui leiaksin kord krooni ma
Ja sinu ka, ja sinu ka;
Siis kalliskiviks oleks sa
Mu kroonilla, mu kroonilla.

Olevik nr. 40, 1. oktoober 1890, lk 980.

Ema palve lapse eest

Stolle järele W. G.

Üks puhtam hääl, mis helgib ilmale
Ja kuldsem kiir, mis tungib taevasse,
Üks kaunim lilleke, mis õitsemas
Ja püha tuli hinges sügavas
On leida sääl, kus vagalt südamest
On ema palvetamas lapse eest.

Siin nutetakse palju pisaraid:
Me elu sünnitab neid kibedaid;
Ja pühad tihti on need pisarad,
Kuid kõige pühamad nad voolavad
Küll armastava ema silmadest,
Kes palub oma armsa lapse eest.

Kus näete seda veikest hurtsikut
Sääl küünlatulest vaevalt valgusatud,
Ta on nii pime, must ja kolegi,
Kuid pühakoda on ta ometi,
Jah, pühamgi veel pühakodadest:
Sääl palvetab üks ema lapse eest.

Oh ütelge, mis on küll kõrgemal
Siin ilma pääl ja enam trööstivad!
See teadus tõstab hinge ülesse,
Ju inglitiivul viib meid taevasse.
Ka inglid vaatvad taeva kõrguselt,
Kui ema palvetamas lapse eest.

Olevik nr. 39, 24. september 1896, lk 896.

Puri

Lermantovi “Парусь.”
A. Grenzsteini tõlge.

Üks puri paistab merepinnal
Ja ujub meres ududes …
Mis otsib kaugel laine rinnal?
Miks kodurannast radunes?

Ei tuul tal mastis rahu hüia,
Ei laine rauge rahule …
Oh häda! Ei ta õnne püia
Ja ei ka õnnest põgene!

Ta jalgel heljub vete-ema
Ja kõrgel hiilgab päikene;
Kuid puri – maru soovib tema,
Kui saadaks maru rahule!

Olevik nr. 38, 23. september 1891, lk 778, 779.