Rubriigiarhiiv: saksa luule

Unenägu

Ma näen sind iga ööse unes
Nii armsaste mull’ andvat kätt,
Ja sinu jalge ette lang’des
Ma valan valu’st silma vett.

Mu peale õrnalt vaatad sina
Ja vaikselt pead raputad;
Su armsalt läikvaist silmist mina
Näen pisaraid seal voolavad.

Mull’ kõrvu sala sosistasid
Üht mahust sõna viimaks seal,
Üht lille kimpu mulle lõiksid
Ja panid minu rinna peal.

Kui aga ärk’sin unest üles,
Ei lille kimpu rinnal näin’d;
Ja sõna, mis nii armsalt kõlas
See oli meelest ära läin’d.

Heine järele: August Läänela.

Valguse lisaleht nr 7, 9. veebruar 1893, lk 60.

Kes sa oled?…

Kui hommikuti mööda
Ma sinu majast vast lähen,
Siis teeb see rõõmu mulle,
Kui sind ma aknal näen.

Pilk lendab su sõstra silmist
Sääl küsimine on sees:
“Kes oled sa, mis sul puudub,
Sa võõras haige mees?”

“Ma olen Saksa laulik,
Mind tunneb kõik Saksamaa;
Kui üle loed kuulsamad nimed
Sääl minu nimi on ka.

Ja mis mul puudub, sa väike,
See puudub mõnelgi siin;
Kui üle loed raskemad valud
Sääl hulgas on minugi piin.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus Aeg nr 66, 30. detsember 1899, lk 2.

Kaisutus

Öö vari on ilma üle,
Suur meri kõik udu sees…
Sääl kohiseb laenete süle
Ja midagi valendab vees.

Mu juurde laenete kaisust
On ilmunud mereneid,
Tal rinnad pääsevad paisust:
Loor langeb, mis kattis neid.

Näkk rõhub mu rinnale enda,
On sellest vaeval mu rind.
“Miks pigistad rskelt nendea
Sa, vesineitsike, mind?”

  “Sind pigistan ma, kuis jõuan,
Suud hoian sinu suul;
Ma sinult sooja nõuan,
Sest jahe on öösene tuul.”

Kuu pilvede vahel vilgub;
Ta palgel on uduloor…
“Su silmist pisaraid tilgub,
Sa vesineitsike noor.”

  “Ei tilgu säält pisaraid praegu  
Ehk silm mul küll on märg:
Veest tulin ma hilja aegu 
See  selle tagajärg.”

Ja kajak karjub kui nutul,
Kõik meri on kihamas.
“Su süda tuksub nii rutul,
Sa merehaldijas!”

  “Mu süda tuksub, ma tean;
Ta tuksub, kui tormi sees,
Sest et sind kaisus pean,
Sa asrmas, kallis mees.”

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 66, 30. detsember 1899, lk 2.

Armastuse maitsemine

Sääl üleval mäe otsas
On loss, täis toredust;
Kolm ilusat neidu on lossis,
Neilt maitsesin armastust.

Mind laupäev musutas Jette
Ja pühapäev Juulia;
Ja esmaspäev Kuningunde,
Oh kudas mind muljus ta.

Kuid teisipäev oli pidu
Mu lossi preilidel,
Kõik naabruse herrad ja daamed
Sääl olivsd võõrusel.

Mind aga ei kutsutud mitte,
Halb oli see nende poolt,
Sest tädid on märganud seda
Ja naeru eest kannud hoolt.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 64, 17. detsember 1899, lk 3.

Aeg tulnud…

Aeg tulnud, et täie aruga
Käest viskan lolluste saua,
Ma olen kui kommeti mängija
Ju teinud kommetit kaua.

Kulissid need olivad maalitud
Kõik kindla romantika nõudel,
Mu kuub oli kullal tikitud
Ja sõna käis kundmuste sõudel.

Ja kuna mul ettevaatlikult
On lollused visatud välja,  
Ma ometi tunnen õnnetult
kui heidaksin ikka veel nalja.

Oh Jumal, ma naljal sest rääkisin,
Mis oli tõe hinnas.
Ma surevat võitlejat mängisin,
Surm oli enesel rinnas.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus aeg nr 63, 14. detsember 1899, lk 3.

Salamanka vallil

Õhk on kosutav ja puhas.
Väljas Salamanka vallil
Sääl ma armsa donna kaasas
Kõnnin suve õhtul kallil.

Donna peene piha ümbert
Hoian mina kinni käega.
Ja ma tunnen õndsal sõrmel,
Kudas rind tal tuksub väega.

Läbi pärnapuude lendab
Korraga üks sala sahin,
Sügavusest selgelt kuuldub
Veski ratta kartlik kahin.

Oh, sennora, aiman seda:
Siin nad kaua mind ei salli,
Ei küll enam kõnni meie
Üle Salamanka valli.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus Aeg 60, 3. detsember 1899, lk 3.

Kaunimad daamed…

Ja, sõber, siin pärnade vilus
Küll leidub su südame roos.
Siin käivad hiilgavas ilus
Kõik kaunimad daamed koos.

Nad õitsevad säravas siidis,
On kirjud värvikalt;
Neid liikuvaiks lilledeks kiitis
Üks laulik osavalt.

On sulis-kübaraid valgeid
Ja türgi sallisi;
On ilusaid roosi-palgeid
Ja luige kaelasi.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 55, 16. november 1899, lk 3.

Karstratide kaebtus

Karstratid kaebasivad,
Kui häält ju tõstsin ma;
Mu laulu ütlesivad
Nad ropu olema.

Ja nende hääle-vile
Siis ise katsel käis:
Ta oli puhas ja sile
Ning trillerisi täis.

Sääl armu-kiitus kajas
Ja armu igatsus;
Kuid naesed nutule ajas
See kunstlik lõbustus.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus Aeg nr 53, 9. november 1899, lk 3.

Linn öö vaikuses

Öö vaikuse sees on linn kõik vaga;
Sääl majas elas mu varandus…
Ta linnast ammu on läinud aga,
Kuid maja on endises olekus.

Sääl seisab ka mees. Ta üles vaatab
Ja ringutab käsi valu sees;
Ta nägu, see mulle hirmu saadab:
Kuu valgel mu kuju mul seisab ees.

Mu teisend, kahvatumal palgel,
Miks osatad mu valu veel,
Mis muljus mind kuu kiirte valgel
Nii mõnel ööl selsamal teel.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 51, 2. november 1899, lk 3.

Linna tervitamine

Suur linn. sind tervitan mina,
Sa saladusi täis;
Siin sinu uulitsail enne
Ka minu armsam käis.

Ei ütelge, väravad, tornid,
Kus on küll praegu ta?
Ma jätsin ta teie hoolde,
Te pidite valvama.

Ei ole süüdi siin tornid,
Mis võisivad teha need,
Kui armsam kraamiga välja
Läks linnast oma teed.

Kuid väravad, need on süüdi:
Nad lasksivad välja ta,
Sest värav läeb ikka lahti,
Kui ihaldab avaja.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus Aeg nr 48, 23. oktoober 1899, lk 3.

Sääl kaugel silmapiirel

Sääl kaugel silmapiirel,
Kui udupilt mu ees
Linn oma tornidega
On õhtu puna sees.

Märg tuul see laeneid tõstab,
Voog vuliseb hallis vees;
Ja kurblikul taktil sõuab
Mu lootsikus paadimees.

Kord kiiri veel viskab päike,
Siis vaob kui väsinult:
Ta näitas mulle kohta,
Kus kadus mu kallim mult.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus Aeg nr 45, 12. oktoober 1899, lk 3.

Tuule püksid

Tuul oma püksid jalga a’ab.
Need vesipüksid, hallid;
Ta peksab laeneid, nii raskelt, kui saab;
Need huluvad, tõusvad, kui vallid.

Ja kõrgelt vaikimata väes,
Vihm voolab alla vooga;
See on, kui tahaks öö, mis käes,
Merd uputada hooga.

Peab kajak kinni masti puust,
Et tuules ei langeks vette;
Ta heitleb ja karjub täiest suust,
Kui kuulutaks halba ette.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 44, 8. oktoober 1899, lk 3.

Torm merel

Torm mängib tantsu lugu;
Ta vilistab, möirab väes…
Oh kudas laevuke hüppad;
Öö kohutav-rõõmus on käes.

Üks elav mägede kogu
On mühisev merepind:
Siin aigutab kuristik tume,
Sääl valendab laene rind.

Ja vandeid ja öökeid ja palveid
On kajutis otsata…
Pean mastist ma kinni ja soovin:
Oh oleksin kodu ma!

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 43, 5. oktoober 1899, lk 3-4.

Järele pärimised

Mu armsama omastega
Ma kokku sain reisi pääl…
Ta õeke, isa ja ema
Mind tundsivad ära sääl.

Nad nõudsivad, kudas ma elan,
Kus olen juba käin’d…
Ei olla ma sugugi muutund,
Näost olla vast kahvatuks läin’d.

Ma vanade tutvate järgi
Siis pärisin agaralt,
Ja väikese koera järgi,
Kes haukus mahedalt.

Ma nõudsin ka armsama järgi,
Kes mullu sai mehele…
Ta olla ju maha saanud,
Nii vastati minule.

Ja soojalt ma soovisin õnne
Ning ütlesin, täis hoolt,
Et tuhat tervit talle
Nad viigu minu poolt.

Säält õeke hüüdis sekka:
“Koer, keda te nägite,
Sai suureks ja läks hulluks,
Ja visati Rheinisse.”

On õde mu armsama nägu,
Ja nimelt, kui naerab ta…
Seesuguste silmade pärast
Nüüd õnnetu olen ma.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus Aeg nr 42, 1. oktoober 1899, lk 3.

Ilus korraldaja daame…

Ilus korraldaja daame,
Korras maja sul ja õuu,
Korras sul on laut ja keller,
Põldgi ei käi üle jõuu.

Iga nurgakene aias
Hoolsasti on haritud,
Uued õled sängidesse
Saavad varsti valitud.

Kuid su süda ja su huuled
Need on alles kesas kõik;
Pooleli vast tarvitusel
On su magamise paik.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus Aeg nr 41, 28. september 1899, lk 3.

Unenägu

Kuu paistis kurvalt nii nägin und
Kurb oli ka tähtede sära,
Mu kallima poole mind ime sund
Viis linna, siit kaugele ära.

Sääl maja ees väljas kõik meelde jäi
Ma andsin trepile musu:
Eks kallima kleit säält üle käi,
Ta jalg eks neid astmeid rusu.

Ilm oli jahe, öö otsatu,
Trepp külm, kõik kui talve algel…
Ja aknast üks nägu, kahvatu,
See vahtis kuu kiirte valgel.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 39, 21. september 1899, lk 3.

Neid magab…

Neid magab voodis, ja tuppa
Kuu vaatab värinal,
Kuid õues valtseri viisil
Laul heliseb akna all.

“Ma lähen ja vaatan aknast:
Kes und mul eksitab.”
Luukere sääl lõgistab konta
Ja laulu lõugutab:

“Sa lubasid tantsu mulle,
Said truutuks sõnale…
Nüüd pidu on surnuaial,
Et tule, sääl tantsime!”

Ta tõmbab teele neiu
Ja võimsalt edasi veab…
Luukerele neid läeb järgi;
See laulab ja rada peab.

Ta laulab ja hüppab ja tantsib
Ja klabistab konta kõik tee,
Pääluuga nikutab ikka…
Kuuvalgel on kole see.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 36, 3. september 1899, lk 7.

Kuis võid sa magada rahus?

Kuis võid sa magada rahus,
Ja tead, et elan ma veel?
Mu viha võib jälle tulla
Ja siis on mul teine meel.

Kas tunned sa vana lugu,
Kuis kord üks surnud mees
Viis oma armsama ära
Öö sügava rahu sees?

Sa usu mind, imeilus
Ja imemagus roos:
Ma elan ja olen kõvem,
Kui kõik need surnud koos.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 36, 3. september 1899, lk 7.

Suur laps

Minu kurva elu sisse
Paistis kord üks täheke,
Aga pea ta kustus, kadus,
Pime öö jäi järele.

Kui vast lapsed pimeduses
Hirmu aimu tunnevad,
Siis nad seda kinni kattes
Valjul häälel laulavad.

Mina ka suur laps ja sõge
Pimeduses laulan nii,
Kuigi laul ei julgust kata,
Trööstib ta mind ometi.

H. Heine järele Ed. L. Wöhrmann.

Uus Aeg nr 31, 30. juuli 1899, lk 7.