Rubriigiarhiiv: inglise luule

Mõtte terad

Ilma elu on kui udune öö: ta muudab iga
tuulega ja valgendab ennast kuupaistega.

John Smith.

Helinal hoovavad huulede seest
Sõnade salgad sahinal,
Mõteta mõikudes mõnitud meest –
Patustad paljusid pahinal.

Eksinud eredad, vaimustan’d meelt,
Ahnitsen’d auu agaraid.
Pööranud paljusid pidevalt teelt –
Ühiseks loon’d ka paganaid.

Siisgi veel kuulsuse kõminat, häält,
Tõusema rajal, targa-maal.
Sõnad on vaikinud, lillede päält,
Ärkavad kõned ju kahinal.

John Smithi järele A. Krikmann.

Postimees nr 143, 15. detsember 1890, lk 2.

Lillele

Ärka, ilus lill!
Hommikusel a’al
Imestame vaatel
Sinu sündmist maal!

Öitse, ilus lill!
Päev sind armastab,
Tuul ja õhk sind otsib,
Öö sind kaisutleb!

Närtsi, ilus lill!
Silm tee kinni sa!
Sinu ilu nähtud:
Aeg on uinuda!

Sure, ilus lill!
Päike looja läind.
Hirm ja piin on mööda:
Oma töö sa teind!

Ei sul enam ilu
Päeva käigust saa.
Juba õhtu vilu,
Elu lõpeb ka!

Barry Cornwall’i järele
Inglise keelest ü. t. K. A. H.

Postimees nr 59, 16. märts 1894, lk 2.

Armsad kujud

Mul oli sõbrannaid, mul oli sõsarad
Lõbusas lapsepõlves, kuldses kooliajas.
Nüüd kadun’d on kõik muistsed armsad kujud.

Oleme naernud, oleme naljatand,
Söönud siis, joonud siis, mängusi mänginud,
Nüüd kadun’d on kõik muistsed armsad kujud.

Sõbranna oli, et paremat polegi.
Ei tast hoolin’d, tad häkist’ ära heitsin,
Tad maha jätsin, otsides armsaid kujusi.

Meeletult uitsin kodumaa pinnalta
Sest kõrbeks mul vainud ja mets mul võõras
Otsides, leian vast ühtgi armsat kuju.

Sõbranna kallis, armsam mul sõbrast,
Miks mu isa majas ei sündinud Sa?
Ühes mälestaksime armsaid kujusid.

Mõned on surnud, mõned mahajätnud
Ja mõned mind äraandnud, kõik minust läinud.
Nii kadun’d kõik on muistsed armsad kujud.

Inglise lauliku Charles Lamb järele M. K.

Postimees lk 14, 18. jaanuar 1892, lk 2.

chilloni vang

Inglisluuletaja Lord Byroni laululugu.
Ümberteinud N. N.

Sissejuhatus

Sa vabadus, kes murrab vangi raua,
Sa selle võitu vangid rõõmul näevad,
Neil sinu kiired südamesse jäevad,
Oh, vaim, kes katad õnnistuse laua!

Kui sinu lapsed leidvad vangi haua,
Kui vande all nad ahelates käivad,
Neil toovad troosti tuleviku päevad,
Sest sidemes su vaim ei seisa kaua!

Schillon, su keldrid tunnistusi annud,
Su põrand püha altar, kaebe kalju…
Sest Bonivard *) seal on piinad kannud.

Seal vangi põlve vaeva tunnud palju,
Maailma koidud sinu tegu vannud,
Veel praegu tõuseb taeva kaebdus valju.

1) Bonivard oli Helveetlaste kuulus isamaa sõber. Ta sündis aastal 1496, Helveetias. Langes isamaa õiguste ees seistes Savoia hertsogi ja piiskopi kätte, kes teda kuueks aastaks Schilloni lossi keldrisse vangi panivad. Pärast lahti saamist tegi ta südidusega oma isamaa tööd edasi.
Ümberpaneja.

1.

Mu pea on hall, ei aastatest,
Ei kaua aegsest kurptusest.
Ei hirm nii häkki ainsal ööl
Mu juuksed muutnud mulju tööl.
Ei tegevusel tuimun’d rind —
Vaid vangipõlv on vaevand mind.
Sest niiskes keldris võlvitus
Mind rusus raske ahastus.
Mul oli priius võeras siis,
Kui keeldud puu, kui paradiis…
Ma kannatasin usu eest,
Mis võim ei riisun’d rinna seest. —
Ju minu isa vaevas piin —
Ka tema oli vangis siin.
Et usule ta kindlaks jäi,
Tal sugukond kõik vangi sai.

Meid oli seitse – üks teil ees,
Kuus oli noort – üks vanamees…
Ei eksitanud ühtki piin:
Truuks usule kõik jäivad siin.
Üks leidis surma tule sees,
Kaks poodi üles rahva ees…
Kui isagi, nii piinal nad,
Ka surres vaenlast naersivad;
Kolm jäeti vangi vaevlema —
Neist üksi üle jäänud ma.

2.

Schilloni keldris, mis kui öö,
On seitse sammast – Gothi töö
On seitse sammast jämedad,
Mis tule valgel tumedad…
Ei paista sinna päikse läik:
Tall müiri lõhes lõpeb käik;
Sealt vilgub ta veel silma ees
Kui ehakuma udu sees…
Ja iga samba küljessa
On raske ahel  rõngaga.
Küll raud on hirmus õnnetu! –
Veel verejäljed ihus mull…
Ei vangi valu enne lä’e,
Kui silm ei jälle päikest näe.
Ja nüid, kui avanes mull ilm,
Ei päikse kiiri kanna silm.
Sest teda pole näinud ma,
Kui kaua küll, ei mäleta:
Sest saadik, kui mu viimne vend,
Seal suri, – ei ma tunne end!

3.

Meid panti ahelasse siis
Üksteisest lahku – nagu viis.
Ei saanud sammu astuda,
Ei teine teist seal vaadata…
Seal ahendava valge ees
Me olime kui udu sees.
Üks teisest eemal – siiski koos,
Me ägasime valu hoos.
Seal ilmast ära lahutu,
Üks troost meil oli kingitud,
See oli see, et rääkida
Me võisime üks teisega.
Me rääkisime lootusest,
Ja raugendaja rõõmudest.
Kuid seegi troost ta otsa sai,
Sest heal meil raudseks, raskeks jäi.
Ei nõnda puhtalt kõlan’d ta,
Kui end’sil päevil õnnella.
Võib olla, ehk ma olin hull –
Et oma heal nii võeras mull!

4.

Ma olin vanem vendadest,
Neid pidin troost’ma südamest,
Ma tegin ka, mis lubas jõud,
Kuid troosti sõnust tuli põud…
Mu noorem vend, kuis vaevles nii,
Tal silmad nagu emalgi!
Need silmad ellad, sinavad,
Kuis valuga mind täitsivad!
Mu Jumal! Seal ta minu ees,
Kui lind nüüd oli puuri sees!
Kui päike armas oli ta,
Kui päike, mis kord nägin ma…
Kui suve päike, käigi teel,
On nõnda kaua säramas,
Kui kaua suvi kestab veel…
Kui suvelaps, kui ilus õis,
Kuis vangistust ta kanda võis…
Ta oleks olnud rõemus eel,
Kuid meie pärast mures meel.
Tal haleduse pisarad
Kui allikast seal veer’sivad.
Küll oli vaev mull vaadata,
Et süda tahtis lõhkeda…

5.

Mu teine vend — see oli mees,
Kes vapper võitlemise sees.
Ta oli suur ja südi jõul,
Ei hirmun’d iial häda sõul.
Ta andis hoopa ägedaid,
Ei sallind vangi ahelaid…
Ju nende heal tõi viina tall,
Nüid oli vaik ta nende all…
Ta närtsis juba piina jõul —
Nii minuga saab aja sõul…
Kuid siiski sund’sin ennast ma,
Et teda võiksin troostida.
Ehk muidu minu vapper vend,
Ehk oleks hukkan’d vihas end.
Sest vangitorn – tall põrgu haud,
Ja suurem piin – et jalgus raud…

6.

Chilloni valli külje all,
Küll tuhat jalga sügaval,
Seal kihab, keerleb meie voog,
Lööb vastu kalju laente loog.
Chilloni valge valli pealt,
Kuis hirmul vaadata on sealt…
Vood vangi koda piiravad,
Kui surnuhauda – elavat…
See pime põrgu sügaval
On järve põhjas, laente all.
Me kuulsime seal päeval, ööl,
Kuis tormasivad laened tööl.
Kuis vesi vastu valli käis
Nii vahutavat viha täis…
Kuis vete raske rõhu all
Ka kalju oli kõikuval.
Ei aga mina hirmunud,
Ma ootsin surma sügaval –
See oleks priiust kinkinud.

7.

Mu teine vend, ma ütl’in ju,
Ta oli üli õnnetu…
Ei tahtnud vangi toitu mees,
Vaid tõukas ära viha sees.
Ta küti toitu armastas,
Mis enne ise valmistas
Seal oli kitse piim meil ees,
Siin sumpund vesi kruusi sees…
Me vangi leib, mis kuivanud,
Sai pisaratel kastetud.
Kõik perekond meil piina all,
Miks silmad siis ei pisaral?
Kuid ahelad ja ihu piin,
See polnud kõige pahem siin.
Mu vend küll lossi tubades
Ka oleks närtsind nõrkuses,
Kui poleks vaba õhtu seal
Mis enne hingas mäe peal…
Miks vaikin veel – nälg suretas
Ta vangi keldris sügavas. –
Ma nägin, kuidas närtsis ta
Pea vajus longu võimuta…
Ma rabelesin ahelas,
Kuid raud mu jõudu rammestas
Ta suri siis – talt kisti raud,
Nüid ootas teda niiske haud…
See haud seal keldri põrandal,
Sai kaevetud mu silma all…
Ma palusin küll surnu eest,
Et välja viidaks keldri seest,
Et vaba mulda maetaks ta,
Kuid palve oli asjata!…
Ma mõtlesin, mull tundis rind,
Et vangi mullas vaba lind
Ka surnultki ei rahu saa –
Oh oleks parem vaikind ma!
Nad kaev’sivad, mind naersivad,
Ja mulda venna matsivad, –
Ja hauale veel ahelad
Tal panti… need ta mõrtsukad.

8.

Mu noorem vend ju lapsena,
Meil armsam kõigil oli ta.
Tall ema nägu, ema vaim,
Me suguvõsa õrnem taim.
Tall isa süda, isa rind,
Oh, kuis ta valu vaevas mind!
Ma tema õnneks elada
Küll tahtsin iga pilguga.
Ta ennast sõnal elustas,
Ja meie valu vähendas.
Ta kõhnemaks jäi iga päev,
Õit närtsitama hakkas vaev
Mu Jumal! Küll on hirmus see,
Kui armsamal ees surma tee!
Ma nägin teda nõrkevat,
Ei olnud kuskil aitajat!
Ta siples surma valus veel,
Tall kadus juba kindel meel…
Ta kahetsuses kibedas
Siis patu pärast palvetas.
Ja suikus, suikus surmale,
Nii jõuetult, kuid julgeste.
Kuid julgeste… ehk rinna sees
Tall meie pärast valu kees.
Ta nägu nii kui roosa õis,
Mis närtsib, surma vahvust täis,
Sealt kadus ära valu jõul
Nii ilus puna, surma sõul.
Nii vikerkaargi peitu jääb,
Kui vihmapilv tast mööda lä’äb.
Tal silmist kadus elu loit,
Mis vangi keldris oli koit.
Ei ohkanud, ei kaeban’d ta,
Et pidi vara närtsima.
Ja viimaks rääkis tema veel,
Neist lootustest, mis oot’vad eel.
Ma seisin tummalt samba na’al,
Ta viimse, armsa kõne a’al…
Kuid ohkamised surid tall,
Ta vaikis raske valu all…
Ja hinge kinni pidades,
Ma kuulasin… hirm südames…
Nüid üksinda ma olin siin,
Mu rinda rusus raske piin.
Ma hüidsin… valul vaikes heal,
Ma murdsin — ahele katkes seal.
Ta juurde jooksin — tühi töö,
Ma olin üksi — ümber öö…
Ma üksi keldri õhku jõin
Ja vangi vannet sisse sõin!
See viimne hing, kes hoidis mind,
Nüid oli külm ka tema rind
See ainus side elu sees
Nüid oli katkend minu ees!
Nad mõlemad on surnud seal:
Ta käe võtsin kätte ma,
See oli külm… külm minul ka…
Mull üle seista puudus jõud,
Ehk rinnas küll veel elu sõud.
Meil hulluks muudab ennast meel,
Kui kallim lahkub elu teel! –
Miks jätsid, surm, mind üksinda,
Miks läksid minust mööda sa?
Ei elu lootust leidnud rind,
Kuid usk ei lasknud surra mind!

9.

Mis keldris siis sai minust veel,
Ei enam mäleta mu meel.
Ei valgust enam näinud silm,
Mu hinges asus pime ilm.
Mul mingit mõtet polnud peas,
Ma olin kivi teiste seas.
Ei tea, mis sündis minu ees,
Ma olin kalju udu sees.
Mu ümber heljus tume vöö,
Kas oli päev, kas oli öö.
Ka eha elki tumedat,
Ei aiman’d seal ma olevat.
Ma olin tühja ruumi sees,
Kus midagi ei olnud ees.
Ei teadnud päivi aja teel,
Ei mingit tuju kudund meel.
Kuid hingasin seal vagusalt
Ja olind surnud elavalt.
ma olin ära angund seal,
Mul puudus jõud, mul puudus hea.

10.

Kiir päikselt viimaks puutus mind,
Ja rõõmsalt laulis väljas lind.
Ta vaikis… laulis jälle seal,
Küll armas oli tema heal.
Mu silmi tänu pisarad
Ta laulu kuuldes täitsivad.
Nii et sell silmapilgul ju,
Läks meelest, et ma õnnetu
Ja aga pidi minu meel,
Kui udu selgus päeva eel.
Ka keldri müirid mustavad,
Mu silmu juba paistsivad
Ma nägin, päike valgust tõi,
Kiir läbi lõhe sisse lõi.
Ja päikse kiire kaasas veel
Lind alla tuli lennu teel.
Õrn lind, kell palju kaunim heal
Kui teistel, kes on välja peal.
Ta laul kõik kurbdust peletas
Ja tuima südant seletas.
Ei sarnast lindu silm mul näin’d,
Ei enne mul ta võersil käin’d.
Tall puudus vistist sõber veel,
Kuid polnud nii kuis mõtles meel.
Mu juure ehk vast lendas lind,
Et trööstida võis vangis mind.
Mul äratas nii meeli ta,
Et võisin tunda, mõtelda.
Kas oli enne prii see lind,
Või paesis vangist vaatma mind?
Ma tean, mis tunneb vangi rind, –
Ei kinni püida soovi sind!
Ehk tuli ingel taeva teelt,
Et rõõmustada minu meelt?
Oh Jumal! Anna andeks Sa,
Et nõnda võisin mõtelda!
Kui näitand oleks ingel end,
Siis oleks olnud minu vend.
Ta lendas ära, aru sain,
Et tühja mõtet taga ai’n.
Kui oleks vend mul võersil käind:
Ei oleks jälle ära läind!
Ei oleks mind siis jätnud ta,
Kui surnud siia üksinda!
Mind üksinda, kui pilvedest,
Kes tõttab taevast tasasest.
Kes tõttab seal, sell tume silm,
Ehk ümber tall küll selge ilm.
Kes tõttab seal, kes ära lääb
Ehk õnne sülle ilm küll jääb.

11.

Mu elu muutus paremaks,
Ka vahid saivad lahkemaks.
Ei mõistnud ma, kuis tuli see,
Ma harjund olin valule.
Mult maha jäivad ahelad,
Sest ajast kui ma murdsin nad.
Nüid keelamata võisin ma
Mu vangi keldris kõndida.
Ma kõnd’sin väsimata siis,
Jalg ühelt seinast teise viis…
Ma käisin ümber sammaste
Ja käisin jälle uueste.
Kuid sealt, kus mullas oli vend,
Ma eemal ikka hoidsin end.
Ma kartsin oma käigiga
Ta haua rahu rikkuda…
See mõte raskust mulle tõi,
Et haige süda ärdaks lõi.

12.

Ma kaev’sin trepi müirisse,
Et mitte, et mind paestaks see.
Sest müri, see kindel kivi rind,
Ta ilmast lahus hoidis mind.
Ka ilma üle arvas meel:
See suurem vangi koda veel!
Mul polnud last, ei osa ees,
Kes mind seal ootaks armu sees.
Üks õnn, mis armul ärkanud,
Mind oleks hulluks ajanud. –
Ma tahtsin üles ronida,
Et aknast loodust vaadata.
Kuid ihaldas mul näha silm,
Kas end’ne on veel väljas ilm!

13.

Ma nägin mäe harju, nad
Kõik endist viisi seisivad.
Pead olivad neil lume sees,
Järv kohas nende jalge ees.
Õhk piiras neid kui siniloor,
All kohas, kiirles laente koor.
Ja eemal seisis seal mu silma ees,
Üks saarekene järve sees.
Vist waevalt suurem oli ta,
Kui wangiõuu, kus olin ma.
Kolu puud seal nägin kasvamas,
Mäe õhk neil lehti liigutas.
Seal ümber mässas laente mäng,
Saart ehtis lehkav lille säng.
Seal ujus kala järve vees,…
Kõik oli kaunis silma ees.
Läks kotkas üles lennates,
Ja keerles kõrgel kiiruses.
Ma vaat’sin teda vaikselt seal,
Kuum pisar oli palge peal…
Ma olin hirmul, ihkas rind,
Et ahelad veel hoiaks mind.
Kui akna pealt siis tulin ma,
Ees leidsin keldri pimeda.
Siis tundsin ennast koorma all,
Kui oleks hauas, sügaval.
Kord sain ju välja vaadata…
Kuid rahu, mis mull ihkas rind,
Ei vaigistanud enam mind…

14.

Ei mõistnud mina mõtelda,
Kui kaua vangis olin ma.
Ei vaat’nud iial valgust silm,
Mu ümber asus tume ilm.
Kui viimaks sain ma priiuse,
Ei nõudnudgi, miks anti see.
Üks puhas mull, kas nii ehk nii,
Kas olin ahelas ehk prii.
Kui vahid sinna tulivad,
Mind keldrist välja lasksivad.
Siis vaiksest rahust (tundsin ma)
Mull oli kahju lahkuda.
Mull oli nagu viiksivad
Mind uuest kodust ära nad.
Kus vaatsin ämblikute tööd,
Kes kudusivad võrgu vööd,
Kus hiired mulda kraap’sivad,
Ja mulle seltsiks olivad.
Koos nendega ma elasin,
End isandaks neil arvasin.
Mu voli all nad olivad,
Kuid lahkust mult nad leidsivad,
Mull armsaks jäi ka vangi raud
Ehk kaugel küll ju keldri haud.
Nii see mis kauaks seisma jääb,
Ka meie loomu sisse lääb.
Küll vangist lahti lasti mind,
Kuid vangi jälle waevles rind…

(Lõpp.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 10. jaanuar 1887, lk 27–32.

Lahkumisel

Lord Byroni järele V. Rosenstrauch.

Kui sügav rahu väljadel
Ia öö meid lahutab,
Mu sõber, siis mind sala hirm
Su pärast hirmutab.

Mu hing ei kuskil rahu saa –
See on ju viimne öö,
Siis vaiksest kodust lahkudes
Viib kaugele mind tee.

Oh, miks ei süda nuta siis
Ia miks ei kurvasta.
Kui kõigist neist, kes kallid tal
Peab ära lahkuma.

Ia teadmata eestulev tee,
Mill saan ma tagasi!
Kas saan teid varsti näha ma.
Võib olla – ialgi.

Linda nr. 37, 8. september 1898, lk 620.

Sõsar – sa asjata armastand!

Sõsar, sest a’ast ma sind viimati näind
On vaikne valu su üle tõest käind?
Su hiilgava silmade hele läik
On varjatud nagu pilvega päik.
Su heales on värisev võeras toon,
Su huultela heljumas kibe joon.
Su süda nooreke tormi on saand –
Hea sõsar – sa oled armastand!

Su kahvatu palge, su kerkiv rind
On avaldand mulle, mis liigutab sind.
Sa üksinda nagu unenäu sees
Käid sõnata kohava hallika ees.
Ja metsa sind meelitab halelik heal,
Mis kajab kui käinud aegadest seal ­–
Su pilku on pisarad pimestand –
Oh sõsar – sa asjata armastand!

Vait, vaene laps, mu südame naal,
Sest vaevast puhta, mis näinud sa seal.
Ära kadunud õnnest kõnele sa,
Läin’d lootust ära tagasi hüia sa –
Oh puhka su valust su kodumaal
Ja nuta truu sõsara rinna naal.

Inglis luuletajanna Felicia Hemens’i laul, saksakeelse tõlke järele Elise Aun.

Linda nr. 23, 8. juuni 1891, lk 370

Õnnelik inimene

How happy is he born and taught.

Kui õnnelik maailma peal
Sell inimesel elu on,
Kes valet põlgab siin ja seal,
Kell tõsi sõjariistaks on!

Kell’ himud pole piinajad,
Kell’ hing on valmis surmale,
Kes põlgab ära petised
Ja elab taevaisale.

Kes vara, hilja palvet teeb,
Kes nõdru vende õpetab,
Kes vaeste laste häda näeb,
Neil’ jõudu mööda head teeb.

Kes elab kavaluseta,
Kes maa peal rahunõudija:
See hing on taevapärija,
Ta mälestus on lõpmata.

Sir Henry Wottoni järel Ingliskeelest J. Nebocat.
Kündja nr. 45, 9. november 1883, lk 539, 540

Kalamehed

(Three fishers went sailing out into the West.)

Kolm kalameest purjut’vad laenete käes,
Kui päikene looja läind mere peal,
Ja igaüks raskete mõtete sees:
Mis teevad neil naesed ja lapsed mäel;
Sest mehe kord teha on raskemad tööd
Ja naese kord valvata mõndagi ööd.

Kolm naesukest vaatavad laenete peal’,
Kus mehed on võitlemas tormi käes,
Ja süütavad tuluk’sed põlema seal,
Et teejuhid oleks neil silma ees;
Sest mehe kord teha on raskemad tööd
Ja naese kord valvata mõndagi ööd.

Kolm surnut on hommikul kallaste peal,
Kui päikene kullates pilvesid,
Ja naesed ja lapsed kõik nutsivad seal,
Et silmadest voolasid pisarad;
Nad elu on ohverdand kallide eest.
Sest, naene ja lapsed, oh armasta’ meest!

Charles Kingsley järel Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 42, 19. oktoober 1883, lk 502, 503

Talve tuul

(Blow, blow, thou winter wind.)

Sa puhu, puhu, talve tuul,
Sa pole nõnda vilu
Kui mõne mehe armu huul,
Kell’ puudub kristlik elu.

Tee kõvaks meie maad ja veed,
Et liugu lasta võime,
Ja valmista meil saaniteed,
Siis kergeste teed käime.

Shakespeare’i järel Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 21, 24. november 1882, lk 258, 259

Jumal, oh kaitse sa

God save our gracious king.

Jumal, oh kaitse sa,
Meil Keisrit armuga,
Õnn Venemaal!

Saada tal võidurõõm,
Õnne ja autroon,
Pikk elu olgu tal,
Õnn Venemaal!

Mägede Issand sa
Tõuse ja purusta
Kõik põrgu väed;
Tee tühjaks nende nõuud,
Riku kõik kurjad tööd,
Ta peal meil lootus on,
Oh kaitse meid.

Su kallid annid sa
Ja vaimu vala kaa
Mei’ Keisri peal.
Seadusi kaitsegu,
Siis laulab meie suu:
Püha vaim hingaku
Mei’ Keisri peal.

Nähku ta kaua veel
Sõbrust ja armastust
Kasvamas meil!
On tema valitsus,
Heldus ja armastus
Suur meie vastu, siis
Hüüdkem: hurraa!

Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 10, 9. märts 1883, lk 118, 119

Lauliku palve

(Almighty Father! let they lowly child.)

Suur vägev Isa! Las’ su veikest last
Truuks jääda sinu tões surmani –
Las’ lauluhelin tõusta minu suust,
Su kiitus kosta elu otsani!
Las’ vaeste rahva lastel korda minna
Heal himul taeva tarkust õppida;
Kui elurändamised saame senna,
Siis aita oma sülle kippuda.
Las’ rohelises sängis hingata
Kõik laulikud, kes auuga vanaks saanud,
Neid lase viimsel päeval ärgata
Ja maits’da, mis sa neile valmistand.

Ebenezer Ellioti järel Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 8, 25. august 1882, lk 102, 103

Ma armastan sind

(I love thee – I love thee.)

Ma armastan – ma armastan
Sind, ilus neiuke!
Sust öösel unes mina näen,
Mu kuldne linnuke!
Mu süda armastusest keeb,
Suu su eest palvet teeb.
Ma armastan nii hellaste
Sind, kallis lilleke!

Ma armastan – ma armastan!
On ikka keele peal;
Sind armastan – sind armastan!
On minu lauluheal;
See minu silme otsus on,
Mu kallis lilledest,
Sind armastan – sind armastan,
Sind tuhat neiudest!

Ma armastan sind, neiukest,
Su sinisilmikesi!
Üks sõna sinu huuletest
On magusam kui mesi;
Su hõrnast südamest on tulnd
Mu südamesse tuli;
Sind armastan – sind armastan
Nii kaua kui ma elan.

Thomas Hood, Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 2, 12. jaanuar 1883, lk 22, 23