Rubriigiarhiiv: Johann Ludwig Uhland

Hirsau Jalakas

Sääl Hirsau varemetes
On kena jalakas,
Ta üle porsun’d müüri
On vabalt mühamas.

Ta juures hoidvad teda
Sääl kloostri varemes
Ei katust ole enam
Tal tüliks kasvades.

Et kitsa-müüridesse
Ei õhk, ei päike saa,
Seepärast üle müüri
Ta tõusis väega.

Nüüd neli seina näit’vad
Kui oleks varjuks nad,
Et tema kroon ja oksad
Võiks saada ilusad.

Ka Wittenbergi kloostris
Kord kasvas kena puu,
Ta lõhkus porsun’d lae,
Mis nõrk ja armetu.

Oh kõrge päikse vägi,
Sa hauad valgustad!
Oh taeva võim, sa tõused
Ja kõiki elustad!

Uhlandi järel P. J.

Postimees nr 153, 15. juuli 1895, lk 2.

Kevade troost

Ju pehmelt puhub õhtu tuul,
Ja künnilind ju laulab puul,
Kõik loodus uueks läinud.
Näe, kudas õitseb lilleke!
Mu süda, ära muretse,
Sa kevadet ju näinud.

Ilm ehib iga päevaga,
Ei tea, mis saab veel tulema,
Ei lõpe õitsemine.
Kõik hiilgab, heljub orus, mäel,
Mu südames kui salaväel
Ka algab õitsemine.

Uhlandi järele P. Jakobson.

Postimees nr 135, 22. juuni 1895.

Ebatäht

L. Uhlandi järele.

Eluaeg on käsi käinud
Ebatähel veidrasti;
Tihti oleks korda läinud
Karva päält tal mõndagi;
Õnne-tähed oleks parem
Naeratanud temale,
Oleks teda tunni varem
Ilmal toonud emake.

Ta suur sõja kangelane
Oleks olnud viimati:
Julgel mehel tulevane
Suu ju paistis selgesti;
Juba oli sõja käras
Tema tõusev võidumees,
Kui tal tormi-jooksul säras
Rahu-lip just nina ees.

Ebatähe pulmad ligi,
Pruut kui roosi oksake,
Kuid sääl tegi häbi-higi
Keegi rikkam temale.
Õnne pidi saama tale
Veelgi leses emandas –
Kohe ilmus lagedale
Surnuks peetud abikaas.

Rikkaks oleks ta veel saanud,
Kaubaga Amerikast.
‘Poleks torm ta laeva a’anud
Karile veel sadamast.
Ise tabas laentel laua,
Ujus seega mäele säält –
Siisgi leidis meres haua
Libisedes kalda päält.

Kahklemata pidi taeva
Saama vaene õnnetu,
Aga veel tal tegi vaeva
Vanapagan, paraku,
Kes just tema tee pääl valvas,
Mõtles: läheb tarvis mull!
Kõrgist temal kinni salvas,
Jooksis põrgu nii kui hull.

M. Neumann.

Postimees nr 91, 24. aprill 1896, lk 2.

Vaba kunst

Laula, kellel laulu antud,
Meie luule laanessa!
Siis on ilu, siis on elu,
Kõlab igalt oksalta.

Laul ei ole ial ainult
Üksikute osada,
Välja külvatud ta seeme
Üle kõige isamaa.

Sinu hinge ihkamistest
Laula lustil lõbulla!
Armastusest heldelt hellast,
Vihast maru müraga!

Kui ei laula eluaega,
Laula noorussegi sa!
Ööpikud ka ainult hüüdvad
Kevadise ajaga.

Kui ei saa ka raamatusse
Kõik, mis kirjutanud sa;
Lase lendvad lehed tuulde,
Noorus tabab kinni ta.

Jumalaga, tuuletargad,
Sortsid, sõna sõbrad ka!
Kuju ial meid ei köida,
Vaid me kunst on luulessa.

Kallid meile kõrged vaimud,
Aga nimed hinnata;
Kallid ka hääd luuletajad,
Aga luule – vaba ta!

Ei sääl külmas kividessa,
Ega tumes templissa,
Vaid me’ tore’s tammikussa
Laulujumal asuda.

(L. Uhlandi järele G. Öis.)

Postimees nr 91, 12. august 1889, lk 2.

Laulja needmine

Ludvig Uhland’i laul, ümber pannud Jakob Tamm.

Üks loss nii uhke ilus kord seisis kindlaste;
Ta hiilgas üle maade ja helkis merele,
Ta ümber õitsvad aiad kõik ringi seisivad,
Ja allikad ja kaevud neid aidu kastsivad.

Seal elas võidurikas ja vägev kuningas…
Täis õelust oli aga troonil istumas:
Ta vaade vihast põles, ta mõte ehmatas,
Ta kõne piina kandis ja verd ta kirjutas.

Kord sinna suurde lossi kaks lauljat läksivad,
Üks kandis kuldseid juukseid, teist hallid ehtsivad…
Hal laulja istus ratsul, käes oli kannel tal,
Ja õitsev noormees astus teel tema ligidal.

Hal ütles õitsevalle: “Mu poeg end valmista;
Kõik laulu sügavused käi vaimus läbi sa,
Ja rõõm ja kurbtus kogu nii ühte heale al,
Et südant sulatada sel kurjal kuningal.

Ja varsi suures saalis ju lauljad seisavad,
Kus kuningas ja proua aujärjel istuvad…
Kui virmaliste valgus on kole kuningas, —
Ta proua lahke, armas, kui kuu seal kumamas.

Hal laulja võtab kandli ja hakkab mängima,
Ning igaühe südant täis õntsust täidab ta;
Ja kandli kõrval kõlab hel nooremehe heal,
Ning kandlilooja laulab ka ise ligi seal.

Nad laulvad armastusest ja kuldsest kevadest,
Nad laulvad mehisusest ja pühast priiusest,
Nad laulvad lõbususest, mis rinda rõõmustab,
Nad laulvad kõigest sellest, mis hinge ülendab.

Kõik ausad, uhked härrad kui kohkund seisavad,
Ka toored sõjamehed seal tundvad Jumalat,
Ja kõrge kuning’kaasa see hoovab õntsusel,
Ning roosi oma rinnast ta viskab lauljatel.

“”Te rahva eksitajad, mu naist mult petate!””
Nii kuningas nüid karjub nii tulivihane;
Ja nooremehe rinda ta viskab mõõga siis:
Sealt voolab välja veri, kust kõlas lauluviis.

Kui välgust kohutatud kõik vaatjad hirmu sees,
Ju meistri kaenlas jahtub noor laulja nende ees;
Ja mantli sisse mässib siis teda vanake
Ning tõstab sadulasse, läeb kiire käigile.

Veel värava ees väljas jäeb seisatama ta,
Seal võtab oma kandli nii kalli kõlava
Ja vastu kivi sammast ta puruks põrutab.
Ning hüiab siis nii valjult, et kõiki kohutab:

“Ma hüian: häda, häda teil, saalid toredad!
Siin ärgu ükski kuulgu üht laulu lõbusat;
Teis valitsegu vaesus ja madal orja aim,
Nii kaua, kui teid puruks teeb tasumise vaim!

Sul lauluriigi röövel ka häda hüian ma!
Auahnelt piad veres sa taga ajama!
Su nimi sinu järel see olgu unustud,
Kui viimne ohkamine, mis õhku hoovanud!”

Nii hüidis laulja leinul, nii sündis selle peal:
Kõik lossi müirid murdund ja kojad kadund seal…
Üks ainus sammas näitab veel endist ilu ka,
Ja seegi — purustatud, võib pia langeda.

Kus olid uhked aiad, on kõrbe asumas,
Ei kohta enam kasta ka ükski allikas…
Ja kuninglikku nime ei kuule keegi seal…
Kuis häävitav, kuis hirmus on laulja neediv heal!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 30. juuni 1886, lk 84-85.

Mis äratavad unest mind

Mis äratavad unest mind
Nii hääled magusad?
Oh vaata, ema, kes nüüd veel
Nii hilja laulavad?

„Ei näe ma, ei kuule ma,
Mu haige tütreke,
Jää jälle vaikselt uinuma,
Ei laulda sinule!“

Ei ole maine lauluviis
Mis mind nii rõõmsaks teeb;
Mind inglid hüüdvad ülesse, –
Sull’ emake, head ööd!!

L. Uhlandi j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 39, 26. september 1896, lk 312 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)