Rubriigiarhiiv: Helene Varik

HaaVad

Mu noores rinnas nüid põlevad
Sult saadud sügavad haavad:
Kuid oota, küll kevadine õhk
Teeb, et nad kord terveks saavad.

Siis ronin mägede otsa ma,
Kust loodus kena on vaata,
Sealt oma valu ja kurvastust
Võin talvega ära saata.

Kuis igatsen lõu laulu ma
Sesr lahkest kevade õhust,
Oh haljas metsas ta kõndides
Mu rind tõest peaseb sest rõhust.

Siis voolab kõikide hingesse
Uus rõemus, soojendav elu,
Mull vaesel, haigel lapsel siis ka
Piab otsas olema valu. –

Pia kevade õrn elustav õhk
Käib üle metsa ja aasa,
Käib üle neiu haua ja viib
Sealt tervisid kallile kaasa.

Saksakeelest Helene M.

Linda nr. 6, 9. veebruar 1891, lk 95.

Järve kalldal

Vaat vaiksel järve kalldal
Üks kena ajake,
Ning selle aja keskel
Üks veike majake.

Seal lihtsas kambrikeses
Lapsuke suremas,
Ta voodi ääres pallves
Vanemad vallvamas.

Pea ajas läbi puude
Üks sala kahin käinud,
Ma kuulen tasast nuttu, –
Nüid lapse hing on läinud.

Georg Jägeri järele: Helene

Linda nr. 4, 24. märts 1890, lk 145

Rahul jäe!

Rahul jäe,
Süda, oma mure öödel,
Jumal juhib sind su töödel,
Ei ta iial sinust lä’e,
Rahul jäe!

Kannata!
On sull Isa nuhtlus valju,
Seisa kindel, nii kui kalju,
Karistes sind peastab ta,
Kannata!

Taewa Isa! –
Anna armust, et võiks vaiki,
Kui mull saadad elukäiki,
Et ma ei tõstaks vaenu kisa,
Taeva Isa!

Minu karjus! –
Kuni päev on hakand koitma,
Elu, usk mu hinges loitma,
Luba seista mind Su varjus,
Minu karjus!

Meta Heuszeri järele – Helene.

Linda nr. 4, 24. märts 1890, lk 127