Rubriigiarhiiv: Hans Käger

Minu sugu

(Vabalt Schelleri järele.)

Mu suguvõsast järel jääda
Ei olnud kirju, vapisid,
Me’ ainus uhkus oli tääda
Et meil ei olnud orjasid,
Sest esivanematel ka
Liht süda tuksus rinnassa.

Mu isa rahvast ilmal’ toodi
Neis vaesis, kurvis kohtades,
Kus loodus võõra ema moodi
Ja rahvas kõnnib raskuses;
Nii nägema siin pidin tast
Liht Eesti talupoja last.

Ju kätkist vaeseks lapseks jäädes
Ei kumardand ta kedagi
Vaid tööle rinda ette säädes
Ta astus julgelt edasi,
Nii vaesusega võitlemas
Ta elusse veel tasandas.

Ei jätnud rahalisi jõuusi
Ta päranda mull’ enesest,
Vaid tööks mull’ andis abinõuusi,
Ju karasta mul mõistis meelt,
Nii karasta, et nooruses
Ma polnud hädas argtuses.

Nüüd aastad läin’d, ta läin’d ju mulda
Ka avab haud kord mulle ust,
Kuid auu me’ hoidsime kui kulda
Veel alal kesket viletsust.
Ei ial katnud häbiga
Me’ talupoja sugu ka.

H. Käger.

Sakala nr 7, 12. veebruar 1898, lk 3.

Ema arm

Kuulen sõda sõudemassa,
Vaenu vankert veeremassa,
Noori mehi noppimassa,
Vapraid mehi varitsemas
Pisar paisub palgeele,
Leinavesi laugudele.
Mis mind ajab itkemaie,
Leinavetta laskemaie?
Kas ehk piiga peenikene
Langend venna nägus neiu,
Kangelase kallim kaasa?
Ei mul kahju kangelasest,
Ega tema kallist kaasast:
Ei mul kahju sõbrast, vennast,
Ega ellast armukesest.
Aeg võib armu rinnust riisu,
Sõprust võtta südamesta,
Kaasal kallil tuua troosti,
Peenel piigal kuldseid päevi.
Üks aga hinge õhkamassa,
Kägu kurba kukkumassa,
Linnukene leinamassa,
Valamassa silmavetta!
See mind ajab itkemaie,
Leina vetta laskemaie.
Ei ole ilmas enne näinud,
Kusagul veel enne kuulnud
Kallimaida kaebamisi,
Õrnemaida igatsusi,
Kidedamat kulmu vetta:
Mul on kahju ellast emast,
Õrna eide ohkamisest,
Käo kurva, kukkumisest!

N. Nekrassovi järele vabalt venekeelest H. K.

Sakala nr 6, 7. veebruar 1891, lk 3.

Maa ja meri

(Puschkini järele.)

Kui üle sinendava mere
Nii õrnalt heljub tuule hoog,
Ja tasa uhket laeva kere
Sääl hällib vaikne vete voog,

Siis mured, mõtted jätan maha,
Kõik laulu muused unustan,
Siis armsam mulle mere müha,
Tad laisalt kaldal kuulatan.

Kui aga laened lõhkvad kallast
Ja valges vahus villavad,
Ning pikne paugub pilve vallast
Ja välgud vihas vehklevad,

Ei meri meeldi mull’ siis enam,
Siis lahke mets mull’ mõnusam,
Siis kindel maa on palju kenam
Ja igapidi ustavam.

Kui kurblik keevas vete vahus
On näha julget kalameest,
Ma aga lootuslikus rahus,
Siis kuulaks orus ojakest.

H. Käger.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 51, 21. detsember 1899, lk 410.

Nüüd aga jälle…

(Puschkini järele.)

Ma uskusin, et unustanud
Mu süda kauem kannata;
Ma rääkisin: “Mis on kord jäänud,
See igavesti jäägu ka!”

Nii kadusid kõik luule kujud
ja armu mured meelesta…
Nüüd aga jälle uued tujud
Su ilu ees löön’d ärkama.

H. Käger.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 48, 30. september 1899, lk 380.

Viimne Leheke

L. G. Tschemisov’i järele.

Veel tamme ladvas lahedal,
Kuis seisis viimsel värinal
Üks lehekene oksal sääl,
Ta ümber hulvas maru hääl.

Ta kuulas tormi hulumist
Ja aimas surma tulemist,
Nii iga minut ootuses
Ta viimses hirmus värises.

Ja selle mure, müra sees,
Veel minevik talk mõlkus ees,
Veel seisis meeles ilus mai,
Kus elu talle antud sai.

Kui selge sinitaeva all,
Veel hingas pungas puhkeval,
Ja pärast, täies õitse ias,
Ta seisis torelt teiste seas.

Kus kasesaluga ta koos
Siis tasa vaikses tuulehoos
Sääl öösel sala kohinas
Veel oma mõtteid vahetas.

Nii unistades kaua veel
Tal minevikus mõlkus meel.
Siis kuuldi vilistamas tuult
Ja lehekene langes puult.

H. Käger.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 45, 9. november 1899, lk 359.

Enne ja nüüd

(Lermantovi järele.)

Mind sagest teised sõimasivad
Ja valjult mu pääl’ vaatsivad,
Et andsin tihti andeks seda,
Mis poleks andeks annud nad.

Ka saatus võttis sagedaste
Mind karmil kombel karista:
Mu rinnast õrnem tundmus kadus,
Ei andeks andmust tunnud ma.

Nüüd uuest’ rahva sekka tulin
Ma külma, vilu mõttega;
Kuid igal pool mind vastu võeti
Nüüd lahke, rõõmsa palgega!

H. Käger.

Ajalehe Sakala Kaasanne Sakala Lisaleht nr 41, 12. oktoober 1899, lk 326-327.

Ei mitte sind…

Lermantovi järele.

Ei mitte sind ma igatse nii taga,
Su ilu, hiilgust ma ei armasta,
Vaid mineviku mälestusi aga
Ja kadun’d noorust sinus näen veel ma.

Kui vahest vaatan ma su sinisilma,
Nii igatseva pika pilguga,
Siis lendvad mõtted mineviku ilma
Mu südamega juttu ajama.

Mul näha säält mu noorus’ põlve päevad,
Su näo joontes teisi otsin ma,
Su huuldes silmad teisi huuli näevad,
Su silmis teisi silmi tunnen ma.

H. Käger.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 40, 5. oktoober 1899, lk 316.

Asjata

A. S. Puschkin’i järele.

Asjata üks and mull’ antud:
Elu, miks mull’ antud sa?
Ehk miks sala saatus pantud
Kurjalt sind siis kiusama?

Kes mind vaenulisel võimul
Põrmust põuest ilma tõi,
Hinge täitis ime aimul
Kahtlustusi rinda lõi?…

Eesmärki mul ees ei sära:
Tühja täis mu meel ja rind,
Ainult igav elu kära,
Kurvastusel koormab mind.

H. Käger.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 37, 14. september 1899, lk 291.

Ju otsas kõik…

(A. S. Puschkini järele.)

Ju otsas kõik mu igatsused
Ja kujutused kuldsemad!
Veel ainult valu, kannatused,
Mu tühja südant täidavad.

Mu elutormi tuulte saatel
On närtsinud mu noorus’ pärg!
Ma elan kurvalt ainsal aatel:
Mill’ jõuab kätte viimne järg?

Ma nagu üksik lehekene
Puu oksal kurvalt kõikumas,
Kust kadund viimne ehekene,
Kui tali kätte tulemas.

H. Käger.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 35, 8. september 1899, lk 283.

Ma kahjatsen

(Feodorovi järele V. k.)

Üks jook, mis armastuseks kutsusin ma
Mis otsata magus mul’ näitis,
Ma ära ta jõin, kuid mu karikat ka
Üks segane peru veel täitis.

O, Jumal! miks põhja ei vastanud ma,
Miks karikat katki ei löönud?!
Sääl pettus maona sees seisis, ning ta
On kihvti mu viinasse toonud!

H. Käger.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 6, 10. veebruar 1899, lk 45.