Rubriigiarhiiv: vene luule

Madu ja mees

Krõilovi järele.

Kord roomas mehe juure lahkelt madu
Ja rääkis talle: “Vaenlus saadab kadu,
“Sest parem ühel meelel elame;
“Ma olen tõesti üsna teiseks saanud:
“Mu kevade ja oma nahka a’anud
“Ja uue kuue võtnud omale!”

Kuid mees ei uskund petja valejuttu:
Ta võttis tubli kepi kätte ruttu
Ja ütles: “Kuub sul uus on tõesti,
“Kuid mõtted vanad, süda endne kuri!”
Mees andis valu, madu varsti suri,
Ei saanud petis kurja tehagi.

O. Hinzenberg.

Postimees nr 160, 24. juuli 1896, lk 2.

Teekäijad ja koerad

Kaks sõpra õhtu ajal kõndisivad
Ja enda vahel juttu ajasivad,
Kui aiavärava pääl häkisti
Koer hauk’ma hakkas valjusti;
Ta järgi teine, kolmas – ikka veel,
Suur kari koeri jooksis kokku teel.
Üks meestest tahtis võtta kivi juba,
Kuid teine rääkis: “Sõber, luba:
“Ei seega saa sa koeri vaigista,
“Vaid valjumini sunnid haukuma:
“Nüüd läh’me edasi, küll näha saad,
“Et nad meid rahul jätavad.”
Ja tõesti, kui nad sammu sada
Vastu jõudnud ära jalutada,
Jäi’d koerad juba vaikimale;
Nad läksi’d veel nii palju sammu –
Ja vaata: koerad vaikind ammu,
Ei tulnud häältgi enam kuuldavale. –

Kui kadedad sind kuskil näevad,
Siis tormavad sull’ hulgal vastu;
Kuid ära ehmata, vaid kindlalt astu:
Las’ hauku nad, – küll viimaks vaiki jäävad.

Krõilovi järele M. Pukits.

Postimees nr 151, 16. oktoober 1891, lk 3.

Talupoeg ja uss

Uss korra talu õue ronis
Ja räägib: “Kuula, naaber Tõnis!
“Nüüd võime sõbralikult elada,
“Sul pole tarvis mu eest kaitseda,
“Sa näed, nüüd parem olen koguni,
“Sest uue naba sain ma kevadi.”
Ei kasu toonud ussi kõne,
Vaid malga tõmbas mehikene
Ja räägib nii: “Ehk sa küll uues nahas,
“Kuid süda on seesama sinu kehas,
“Miks pettust räägid minule –”
Ja siis lõi ussi purule. –

Kui oled kaotanud sa usaldust,
Võid muuta, kuda tahad, välimust –
Ei päästa jõua sa end sugu,
Vaid juhtuda võib kergelt ussi lugu.

Krõilovi järel M. Pukits.

Postimees nr 150, 15. oktoober 1891, lk 3.

Vares ja rebane

Küll tuhatkord on ilmal õpetatud,
Et palju kahju saadab meelitus:
Kuid kasu pole sellest veelgi saadud –
Veel ikka sõnakõlin petjatel on suus. –
Kord vares ühe tüki juustu sai;
Ta istus uhkusega kuuse-puus
Ja tahtis sööma hakata – kuid jäi
Veel mõtlema – ja hoidis juustu suus.
Sel pilgul juhtus sinna rebane,
Sest juustulõhn tal puutus ninasse.
Suu tilgub vett, – ta vaatab – juustu näeb,
Ning tasa hiljukesi kuuse alla läheb.
Ta saba keerutades varest silmitseb
Ja mesimagusasti juttu teeb:
“Mu tuvike, küll oled ilus sa!
“Kui uhke kael ja pärli silmakesed!
“Su lauluheli on vist ingliline!
“Oh laula, kallike! See pole ime,
“Et ilu-suusta kõlab ilus hääl;
“Vist oled linnuriigi kuninganna!”
Pääs keerles varesel täis uhkust sääl,
Hing rinnus kinni jäi, ei vastu panna
Ta jõudnud reinukese meelitustele,
Vaid avas noka lahti laulule,
Juust kukkus, – oma teed läks rebane,

Krõilovi järel M. Pukits.

Postimees nr 149, 14. oktoober 1891, lk 2.

Luik, haug ja vähk

Kui sõbrad ühes meeles pole,
Ei nende tööst siis kasu tule,
Vaid ilmaaegu ennast väsitavad
Ja vaeva ainult tunda saavad. –
Luik, haug ja vähk kord võtsi’d vedada
Üht vankert kõiges koormaga
Ja kolmekesi ette astusivad.
Küll kõigest jõuust nad vedasivad,
Kuid koorm ei liigu, ehk küll suuremat
Ei näitnud raske tema olevat:
Luik tõmbas taeva poole ülesse,
Vähk tagasi, haug vete sülesse.
Kes süüdi neist, kes õige – tea ei minu meel,
Kuid koor’m säälsamas tänini on veel.

Krõilovi järele M. Pukits.

Postimees nr 147, 11. oktoober 1891, lk 2.

Soov

Miks pole ma lind või ka rong, keda tiib
Nõnda kergesti ülesse viib?
Miks keerelda õhus ei või ma kui lind,
Miks vabadust tunne mu rind?

Siis läänesse, läänesse lendaksin ma,
Kusa õitseb mu isade maa,
Kus tühises lossis mäerinnaku pääl
Nemad hingavad viimist und sääl.

Sääl lagunud seina pääl isade mõõk
Ja ka kilp, mida trehvanud löök.
Sääl kohal siis lehviksin, lendaksin ma –
Tolmu pühiks neilt tiivadega.

Ja isade kandlil saaks uuesti keel
Minu sõrme all kõlama veel.
Ma laulaksin, mängiksin, helistaks siis –
Elu ärataks imelik viis.

Kuid aga mu palve on tühine veel
Valju saatuse seaduste eel:
Sest isamaa sinavaist mägedest mind
On lahutamas merede pind.

Õis viimane vahvastest võitlejaist veel
Hakkab närtsima võõramaa teel. …
Siis sündsin küll, – säält pärit mu rind. …
Miks ei ole ma vaba kui lind! –

Lermontovi järele M. P.

Postimees nr 145, 4. juuli 1892, lk 3.

Hiir ja Rott

“Kas, naaber, kuulsid uudist ka?”
Hiir jookstes rottil’ pajattas:
“Kass sattun’d kimpu lõviga –
Vot, nüüd meil põli tulemas!”
– “Ä rõõmusta, mu kallike,”
Nii vastab rott siin hiirele:
“Ä’ looda tühja õnne pääl!
Kui küüned lahti pääsvad sääl,
On lõvi päevad loetud ka –
Ei kassist keegi jagu saa!”
Eks ole nähtud siin ja sääl:
Kui kardab argpüks mõnda,
Siis mõtleb ta, et selle pääl
Ka teised vaatvad nõnda.

Krõilovi järele T. Kuusik.

Postimees nr 143, 7. oktoober 1891, lk 2.

Lõunasöök karu juures

Karu tegi lõunasöögi,
Kutsus kokku sugulased
Ja kõik teised metsalised,
Kes tal’ aga silma sattus.
Sünni-, nimepäev või matus
Mis sääl oli? – Aga pidu
Tegi karu auule edu.
Kiidab kaval kanavaras.
– “Vaata kus mul õige paras!
Kelle tantsu kiidad sina,
Tantsib nii, et kui taoks tina!”
Sosistab tal hundi onu,
“Ära aja tühja joru…”
– “Ise oled vana loru!
Eks sull’ lõuna maits’nud puder?”
Kostab kelmilt reinuvader,
“Tants on vilets, mis sest lugu,
See ei kosuta ju pugu;
Lõuna eest ma annan tänu
Kui ta uhkust suurendame.
Õhtul veel ehk süüa saame.”

Krõilovi järele T. Kuusik.

Postimees nr 142, 5. oktoober 1891, lk 2.

Ahv ja prillid

Ahv vanas eas kuulda sai,
Kui nägemine töntsiks jäi,
Et viga kerge paranda’:
Kuid ainult prillid ostku ta.
Neid ostis poole tosina.
Küll pöörab prilla nii, küll na:
Kord lagipääle vajutab,
Kord saba otsa rip’ma seab,
Neid nuusutab, neid lakub ka,
Ei prillid võta aidata.
“Oh võtku pagan!” sõidab mees;
“Küll valet palju ilma sees,
Nii luisati mull’ prillidest –
Ei pole kasu karvakest.”
Ahv kurbtuses ja vihaga
Siis kivi vastu viskas ta
Kõik prillid pihuks-põrmuks ka –
Jäi’d ainult killud hiilgama.
***

On õnnetuseks ilma sees,
Veel mõnigi nii tola mees:
Kui asjast õiget aru’p saa,
Siis laimab ilma lõpmata.
On aga tola tähtjas saks,
Siis saab ta asja kiusajaks.

Krõilovi järele T. Kuusik.

Postimees nr 141, 4. oktoober 1891, lk 2.

Valelik

Üks mõisnik, vürst või teine mees,
Kes palju reisin’d ilma sees
Kord kodupõllul sõbrale
Nii hooples, luiskas meheke,
Ja kõigile, mis olemas
Ta valet sekka riputas:
“Ei,” räägib ta, “mis näinud ma
Ei seda enam näha saa;
Teil on siin vaene viis –
Kord külm, kord liialt sooja saab,
Kord päike kaob, kord kõrvetab.
Vaat’, sääl on paradiis!
Kui mõtled, aina rõõmustad,
Ei tarvis küünalt, kasukat,
Ei ilmas tea, mis on sääl öö,
Vaid aasta läbi suine päev!
Ei keegi külva, istuta,
Kõik küpseb, kasvab kuhjaga!
Kord Roomas kurki nägin ma
Oh, Looja. sa!
Kas usud? tõesti, kullake,
See oli mäe suurune!”
– “Mis ime see. Eks ilma pääl
On imet siin, on imet sääl,
Kes aga mõistab märgata,”
Nii vastab sõber, “praegu ka
Me võime imet vaadata;
Niisugust, arvan kindlasti,
Ei pole sina kuskilgi
Veel leidnud ilma sees.
Näed, silda, mis meil ees
Säält üle jõe käib,
Kust tee meil viib?
Üks lihtne töö, kuid imelik:
Säält mööda’p pääse valelik,
Ehk poolest saadik hädasti,
Siis kukkub, vette kaobki.
Kes aga mitte’p valeta,
See sõitku kas või tõllaga.”
” – Ons vesi siin ka sügav jões?”
” – Jah, uppuda võib küllalt mees.
Nüüd näed, mus sõber, mida veel
Sa pole leidnud reisiteel.
Ehk Rooma kurk küll suur,
Ei vaidle ma,
Vist, nagu mägi, ütlesid mull’ sa?”
– “Ei mägi just küll mitte,
Nii suur on küll, kui maja.”
– “See raske uskuda!
Las’ olla; siisgi ka
On imelik see sild,
Kust üleminna vaja:
Et valelikku’p kanna ta.
Veel tänavu, nüüd kevadel,
(Kõik sellest asjast teavad)
Säält kukkusi’d, ja leiti veest
Üks rätsep ja kaks kirjameest,
Kes ajalehta seadvad.
Ka kurk, mis maja suurune
On imelik, kui tõsi see…”
– “Noh, ära liialt imetle;
Peab teadma, kuda asjad neil:
Sääl pole majad nii, kui meil, –
Kõik väikesed onnid;
Kaks meest ehk võivad vaevaga
Küll ühe sisse pugeda,
Ei seista saa, ei istuda
Võib hädavaevalt ronida!”
– “Las’ olla nii, kuid kurgike
On siisgi ime ilmale,
Kus kahel ruumi sees.
See sld meil siisgi imelik:
Kes on siin tubli valelik.
Ei viite sammu astu mees –
Kui juba sipleb vees.
Ehk Rooma kurk küll ime ka….”
– “Kas tead ka,” lausus luiskaja,
“Kes meid siit sillast üle a’ab –
Ehk madalamat kohta saab.”

Krõilovi järele T. Kuusik.

Postimees nr 140, 3. oktoober 1891, lk 2.

Talvine tee

A. S. Puschkini järele.

Läbi udu laenetuse
Tungib kuu ta kumaga,
Üle ilma igavuse
Valab kurvalt valgust ta.

Kerge talvse tee pääl ajab
Tuhatnelja postimees,
Kella helin kaugel’ kajab,
Ühel viisil väsites.

Postimehe laul kui tuttav
Kostab vastu südames:
Pea kui hullus rõõmus ruttav,
Pea kui kurtes, kaebades…

Tühi maa ja lume hanged…
Kusgi tuld, ei hurtsikut…
Silmas, kui ka kinni langeb,
Ikka kirjud verstapuud.

Kurb ja igav… Homme, Niina,
Homme, arm, su juurde saan;
Soojas toas kõik reisi piina,
Nähes sind, ma unustan.

Seinas tiksub säätud ra’ades
Kell, ja seiert ringi a’ab;
Võeraid koju peletades
Südaöö meid ühendab.

Pikk mu tee veel. Une küüsi
Vaarus vaikind laulja suu,
Kell trill-trallib ühte viisi,
Udu pilves ujub kuu.

F. Freimann.

Postimees nr 136, 25. juuni 1896, lk 1.

Kaukasia laul

Jõevesi voolab kohinal,
Mäed paist’vad ööl kuupaistelisel
Ja kasak oma piigi na’al
On väsimusest puhkamisel.
Oh kasak, ära uinu sa,
Mäemees ehk tuleb salaja.

Paat kiigub kasakaga vees,
Ta tõmbab noota jõest välja,
Oh kasak, surm on nooda sees,
Jõel paha tund, ei ole nalja.
Kas noolt ei kuule vuhama?
Mäemees ehk tuleb salaja.

Ja vaata, vetel läikivail
On rikkad kasakate külad,
Kus lust ja tants on nooremail –
Oh põgenege, kerged jalad,
Ja piigad, vaad’ke hoolega!
Mäemees ehk tuleb salaja,

Puschkin’i jär. P. Jakobson.

Postimees nr 135, 22. juuni 1895, lk 3.

Minu suguvõsa

Schelleri laulu “Мой родь” tõlkimise katse.

Mu suguvõsas ‘pole alal
Ei kirja-, vapu-jätiseid;
Et meil ei olnud päris-orje,
See tundmus suureks tõstab meid,
Mis ju mu esivanematel
On paisutanud südameid.

Mu isa ilmus rahva hulgast
Säält kurvast, kehvast kohasta,
Kus loodus ‘pole ial lahke,
Kus rauda-rasket risti ka
Kehv rahvas põlvest põlve kannab:
Liht e e s t l a n e oli ta.

Jäi vara juba vaeseks lapseks,
Ei omandanud orja meelt,
Vaid võltsimata viisakuses
Ta leidis lausa vaeva eelt.
Kuid oma jõuuga vaesust võites
Kõik koormat kaotas elu teelt.

Ei pärandust mul kokku pannud,
Vaid auusalt, julgelt, kindlaste
Mull andis abinõuusid tööle
Ja tegi vahvaks vaevale;
Nii vahvaks, et ju lapsepõlves
Ma vaatsin vaeva silmasse.

Aeg lendas, tema puhkab hauas,
Mind ootab haud niisamuti,
Kuid meie auu jäi ikka alles
Kesk kurva põlve puudus,
Ei oma talupoja sugu
Me salanud ka ialgi.

M. Neumann.

Postimees nr 128, 14. juuni 1896, lk 3.

Hunt ja lõvi

Krõilovi järele.

Lõvi murdis lambatalle
Lõuna-söögiks endale;
Aga koera-kutsikale
Tuli mõte saada säält ka omale.
Ulatas siis oma väikse käpa
Tallekese liha järele,
Kuid ei lõvi teinud talle äpa,
Laskis heldelt oma lauale.
Seda nähes tuli hundil mõte pähe:
“Vist on lõvil jõudu õige vähe,
“Kui ta laseb nõnda sündida.”
Ja ka tema julgel sammul
Astus ligi, lõuad hammul,
Aga õnnetus käis temaga –
Pidi lõvi hambas elu kaotama!
Süües lõvi ise lausus nõnda:
“Kutsikaks vist arvasid sa enda,
“Aga ei, – sa oled vana ju,
“Tema alles rumal, jõuetu.”

M. P.

Postimees nr 128, 13. juuni 1892, lk 2.

Ära usalda

M. Lermontovi järele.

Noor luuletaja ära usalda,
Mis ütleb vaimustuse tuju,
Vaid hoia, et su haigest hingesta
Ei pääse vaevlev mõtte kuju!
Su luules puudub nimelt paradiis,
Sest ära otsi taevast ala,
Vaid õpi taevaline eluviis
Ja kihvti karik ümber vala!

Võib olla, hinges tunnil tumedal
Vast imehallika sa avad,
Kust vool’vad helid kõlal rõõmsamal,
Mis meelt ja südant ülendavad –
Neid ära kuula, ära usu neid!
Sull unenägu nende mõnu!
Ei vangista nad teiste südameid –
Neid avaldada ‘pole sõnu!

Ehk asub mure rinda salaja,
Või tormab kirepilv su’st üle –
Sa oma kehva luuletusega
Siis rahva ette ära tule!
Miks ennast alandada! Häbene!
Sa kaupled oma tujudega!
Ja auu ja kuulsust püüa endale
Sa purustatud südamega!

Mis on sest meil, et sind on petetud?
Mis puudub meile sinu valu?
Mis sest, et kannatusi kinkinud
Sull’ väsimata terve elu?
Näe, kuidas rahva hulk käib vagusi
Ja kaebamata harjund rada:
Neil näol ei paista mure jälgegi
Ja pisarat – ei näe sa seda!

Kuid nende seast üht vaevalt leiad sa,
Kes saatusest on kätel kantud,
Kes ‘pole pigistatud murega,
Kel’ õieline osa antud.
Mind usu, naeruväärt on lõpmata
Su kaebtus sinu naabritele,
Kui näitleja, kes papist mõõgaga
Lööb haava oma vastasele.

V. Grünstamm.

Postimees nr 124, 10. juuni 1896, lk 2.

Jänes jahil

(I. Krõilov.)

Kes need karu kätte saivad,
Lagedal maha murdsivad?

Metsaloomad ühes seltsis,
Needap karu kätte saivad,
Lagedal maha murdsivad.

Pik-kõrv aga üksi puudus,
Jänes ei olnud jahi pääl.

Saak oli rohke ja rasvane…
Teda sääl ilma tülita
Jahivennad oma vahel
Jaotama hakkasivad.

Jänes astub ka jaole:
Krapsab karu kõrvast kinni,
Hakkab omale agema.

“Kuule, kontjalg, kus sa oled?”
Teised sääl temale ütlevad:
“Siin on kütid saaki saamas,
Jahimehed jaotamas;
Polnud sind karu püüdemas,
Pole sul ka saagist osa.”
Jänes aga vastab julgesti:
“Tasa, tasa, taadikesed!
Kes see karu üles ajas,
Hirmutas säält teie ette,
Lageda pääle läkitas?..
Eks see olnud mina ise –
Seda ma tean selgesti.”

Metsaloomad sääl laginal
Äkki naerma hakkasivad.

Hooplus küll oli avalik,
Siisgi päris naljapärast
Jahilised jagamisel
Osakese karu kõrvalt
Jänesele sääl jätsivad.

Ümber pannud: Jakob Tamm.

Postimees nr 121, 5. juuni 1898, lk 3.

Äratus

A. N. Maikov.

Eila oli ilm veel vilu,
Täna – oh kes loota võis:
Päike, linnud, õnn ja ilu, –
Sirelilgi lahti õis.

Laps, sa oled unemaias,
Magad alles… Aga pea!
Lähen murran õisi aias –
Ega tema neid veel tea.

Võib ta küll ehk pahaneda,
Kui saab kaela kastevett…
Õnn mul teha rõõmsaks teda,
Kuulutades kevadet.

Ümberpannud Jakob Tamm.

Postimees nr 115, 29. mai 1898, lk 3.

Hiigla alkohol

Graf. A. K. Tolstoi järele.

I.

Kondilahja hobu seljas
Mööda kuulust Venemaad
Sõidab julge ratsaline,
Tutvad temal rahvas, ra’ad.

Kaetud musta närudega,
Viisud jalas lagundgi,
Napsi pudel ripneb taskus,
Rändab, hõiskab alati:

“Tulge vana, noor, suur, väike,
Kes te’ murest vaevatud,
Tulge siia, mehed, naesed,
Võtke viina, väsinud!”

Kõiki tema passib üles,
Raha ta ei tahagi;
Soolal, leival vastu võtvad
Teda mehed, naesedgi.

On ta rauk, või on ta noormees
Kellel tuleb meelde see?!
Kaklus, nälg ja haigus käivad
Tema kannul järele.

Kes on kord ta napsi maitsnud,
See ei järel jätagi;
Januseid ta kõrtsi juhib
Traavi sõidul kiiresti.

Klaasid ringi kõlisevad,
Viin sääl voolab lainetes.
Talupojad kõrtsi kandvad
Viimist vara pantides.

Kannud kähku kõlisevad,
Unustusse vaev kõik jääb;
Juudid paksuks, rikkaks läh’vad
Rahvas lahjaks, vaeseks läeb.

II.

Koju kroonu teenistusest
Tuleb soldat põdema;
Sugulased napsi juures
Hakkavad nõuu pidama.

Nemad teda teretavad,
Joovad, laulvad kooris tal.
Viin saab jooksma mööda sooni,
Segab aru üleval.

“Kõige vanem oled, ütled –
Mis sa oled töötanud?
Meie endid põllul vaevand,
Ilma saad sa jätetud.”

Metsik vaen ja tüli tõuseb,
Naesed pistvad huluma;
Soldat kähmab püssi, sihib,
Teised ängvad kirvega…

III.

Noor ja usin kunstnik maalis
Pilti pühast Mariast;
Kunsti elust enam pidas,
Troostis ennast vägevast.

Tema tegu hästi sigis:
Juba vaatel ilusal
Naeratas pilt vastu talle
Lubas kuulsust õnne tal.

Kord kui väga mures oli,
Otsis troosti klaasi seest
Nõnda kaua, kuni unus
Tema võime viina eest.

Kunagi ei saa ta kaineks,
Pintselt ta ei vaatagi; … –
Upsak, närus ratsa sõitja
Ajab Venes edasi.

IV.

Põldu harib talu rahvas,
Higi helmes otsa pääl, …
Ratsanik neil annab peekri,
Ringi käia käseb sääl.

Viina pudel ringi rändab
Talumehed istvad koos,
Viin neil mööda sooni voolab
Pähe sõuseb täies hoos.

Adrad seisvad, rihma otsas
Kivi kukutavad nad, –
Tühjas kohas tee pääl öösi
Rikast kaupmeest luusivad.

V.

Vaese vanemate poega,
Otsis õnne teadusest;
Jalgsi rändas ta päälinna,
Kurvalt lahkub omastest.

Ei ta anna endal rahu,
Siisgi palk on väikene,
Kannatab küll nälga, külma,
Ligi eesmärk nähtakse.

Ühel sügisesel õhtul
Külmas õudses tänavas
Ajab ligi ratsasõitja,
Sopane ja räbalas.

“Tere sõber! Mis sa kurdad?
Oh kui haige, armetu!
Joo! Su terviseks Rossia!
Joo, ja teadus elagu!”

Ära külmada või nälgi,
Üks tal oli valida!
Aga ära uppund viina
On ta oma aatega.

VI.

Ratsamees ei maga ial,
Vilistades ümber a’ab;
Kus ta mära püsti ajab,
Sinna varsti kõrts ka saab.

Miljon kolm sada maksvad
Juudid renti selle eest.
Kolmlekümnel hõbetükil
Müüsid juudid Võitud meest.

Nõnda mitmed Pilatused
Juutidega kauplevad,
Risti löövad Lunastajat,
Müüvad ära isamaad.

Ringi kõlisevad klaasid,
Pidamata voolab viin.
Mööda küla, läbi linna,
Terves riigis jooma kiin!

Emad müüvad tütred ära,
Venna vaen teeb mõrtsukad,
Valjumalt kui laul ehk vanne
Viina klaasid kõlavad.

Uhkelt oma mära seljas
Sõidab nelja ratsanik,
Viskab aukse mütsi maha,
Seljast pudub närustik.

Sääl nüüd sõidab kondikogu,
Pääluu katteks kole kroon;
Tirisejad klaasi tükid,
Läiklevad kui ussi joon.

Aukussilmne pääluu naerab:
“Tehtud minu töö on siin:
Ülikallis Venemaale
Maitseb minu odav viin!”

A. Suurkask.

Postimees nr 113, 28. mai 1896, lk 1.

Hoidjale

Ma karmi aja kaasaline,
Sa vanaeit, mil näen ma sind!
Sääl männimetsas, mureline,
Sa ammu, ammu ootad mind…
Sa aknast vaatad, loodad, kardad,
Sa valvad nagu vahi pääl:
Aeg-ajalt kudumise vardad
Käes jäävad sinul seisma sääl.
Pilk lendab väravate juurde,
Käib mööda maanteed otsimas…
Kurb aimdus, alaline mure
On sinu rinda rusumas.

A. S. Pushkini järele Jakob Tamm.

Postimees nr 113, 26. mai 1899, lk 1.

Üles

A. N. Maikov.

Luhad õitel laenetavad,
Valgus voolab ilma üle;
Lõokeste laulu kõlast
Täis on sinav õhusüle.

Vaade upub päikse läigis –
Ei või leida laululinda…
Nende lootusedgi noored
Kutsel meelitavad rinda.

Aga kust see kutse kõlab!
Asjata on arvamine…
Kuulatades rõõmsalt vaatan
Sinna, kus on taevasine.

Ümberpannud Jakob Tamm.

Postimees nr 112, 23. mai 1898, lk 3.

Kägu ja kukk

“Küll sina, kukeke,
Võid laulda valjusti!”

“”Mu kägu kuldane,
Sa laulad ilusti
Kui mõni moosekant,
Ke’l lauluks kõrge and!””

“Kui aga laulad sa –
Sääl hõljuks ingliviis;
Kui aga kuulan ma –
M’us asuks paradiis!”

“”Sa oled künnilind,
Tõest’ – laulu-vägimees,
Ke’l määramata hind
On auuga oota ees!””

“””Oh kägu, kukeke!”””
Nii sõnas varblane,
“””Te üksteist kaitsete
Siin oma kiiduga –
Ja sellest maitsete,
Mis teilt veel kaugelta!”””

Mispärast kiitis kägu kukke?
See pärast, et kukk kiitis kägu.

Vabalt Krõilovi järele A. O. Uuspõld.

Postimees nr 111, 29. august 1891, lk 2.

kirjandusest

Meile on järgmine kiri avaldamiseks saadetud:

Kurva meelega olen mitu korda lugenud, kudas mõni mees kadunud suguvenna J. Kunderi vaimurikast tööd oma nüri mõistusega tuhnib; nüüd aga lõpeb mu kannatus seda nähes, et mõned ju nii julgeks läevad ja ilmunud Kunderi tööd oma nime all hakkavad ajalehtedes ilmutama. Sarnase inetu, ühtlasi ka kardatava katse on keegi C. Kuusik Valguse lisalehes № 26 sees 1889 aastal ära teinud, kust ta J. Kunderi Lermontovi järele ümberpandud laulu: Ingel (Ангель) mis 1884 aastal “Oma maa” № 5. sees ilmus, oma nimel trükkida laseb. Et lugejad asja tõsidust ise näeks, siis panen ma mõlemad laulud, J. Kunderi tõlke ja C. Kuusiku ärakirjutuse, siia ülesse.

J. Kunderi ümberpanek: Ingel (Ангель)

Kesk öö ajal taeva all ingel käis
Ja vaikselt laulma ta näis;
Õhk kuulas ja kulasid tähed ja kuu,
Kuis helises ingli suu.

Ja hingede õndsusest laulis ta keel,
Kes Eedeni õite seas veel, –
Ja jumala vägevust kiitis ta ka
Sääl sulava sõnadega.

Ta südamel sonis üks hingekene,
Seda hällis ta ilmale.
Ja õrnasse hingesse ingli viis sai,
Ta kõrvusse kõlama jäi.

Ja kaua veel lapsele helises ta
See ingli viis sõnadeta.
See ingli laul helises ilusam tal’
Kui keegi hääl taeva all.


Ingel!
Venekeelest C. Kuusik.

Kes öö ajal Ingel seal Taeva all käis
Ja vaikselt ta laulma näis;
Õhk kuulas ja kuulasid tähed ja kuu,
Kuis helises Ingli suu.

Ja hingede õndsusest laulis ta keel,
Kes Eedeni õite seas veel,
Ja Jumala vägevust kiitis ta ka
Sääl sulava sõnadega.

Ta südamel soonis *) üks hingekene
Seda hällis ta ilmale,
Ja õrnasse hingesse i n g l i **) viis sai
Ja kõrvasse kõlama jäi.

Ja kaua veel lapsele helises ta
See Ingli viis sõnadeta
See Ingli laul helises ilusam tal’
Kui keegi sääl t a e v a **) all.


*) Mis Te “soonite” siin, hr. Kuusik?
**) See on ilus, et siin ingli ja taeva väikeste alustus-tähtedega kirjutate, just nagu Kundergi; on loota, et edaspidi ärakirjutuse kätte õpite!

Postimees nr 111, 2. oktoober 1890, lk 3.