Soowid

Lermontowi järele J. Kalkun.

Awage mull’ raudsed uksed,
Andke walgust wangile,
Neiu, kellel mustad juuksed
Ratsu, must ja tuline!
Ratsu seljas andke woli
Lagendikul ajada.
Woli, woli, andke woli,
Ei ma muust siis enam hooli,
Ei siis õnne nõua ma.

Andke mull’ üks weike wene,
Wene weike – iluta,
Juurde weel hall purjekene
Harjund hästi tormiga.
Siis ma sõidaks sügawustel,
Liugleks lainte lainetel,
Mängiks mere möllutustel,
Metsikutel kurjustustel
Paindumatul kangusel.

Andke mull’ üks kuldne talu
Kuldse rohuaia sees,
Selle juures metsa salu –
Hõbe koski kohades.
Kosk mind kastaks metsa wilul
Pärlihelgil piiskadel.
Kuldses talus, metsa wilul,
Seal ma lõbutseksin ilul,
Uinuks elu sügisel.

Olevik nr. 42, 19. oktoober 1899, lk 971

Haud

Aleksei Koltsowi laul.

Kelle haud on see,
Üksik waikne haud?
Wärskel kalmu künkal
Seisab raagus rist;
Ümberringi kauge
Lage rohu laan ….
Kes siin jättis elu,
Leidis ranna siin?
On siin Tatarlane
Öösel pimedal
Kuriteo teind?
On ta meelemässus
Tukswa Wene were
Ära walanud?
Wõi on neiu noori,
Niidult tulija,
Oma kallikesta,
Kesse noorelt närtsis,
Nutnud walusalt?
On ta tema matnud
Waba taewa alla
Laane lahusse
Lillekeste hõlma?
Tuule maru mässab,
Hulub haua pääl!
Kuiwand rohu kõrsi
Puhub mööda laant
Haualt mööda ta ….
Äratada tahab
Hauas uinujat: –
Aga ei ta iial
Seda lagendikku,
Seda hauarinda
Suuda ärata!

G. E. L. tõlge.

Olevik nr. 42, 19. oktoober 1892, lk 867

Puri

Lermantowi “Парусь.”
A. Grenzsteini tõlge.

Üks puri paistab merepinnal
Ja ujub meres ududes …
Mis otsib kaugel laine rinnal?
Miks kodurannast radunes?

Ei tuul tal mastis rahu hüia,
Ei laine rauge rahule …
Oh häda! Ei ta õnne püia
Ja ei ka õnnest põgene!

Ta jalgel heljub wete-ema
Ja kõrgel hiilgab päikene;
Kuid puri – maru soowib tema,
Kui saadaks maru rahule!

Olevik nr. 38, 23. september 1891, lk 778, 779

Weike Wenemaa rahwalaul

Ü. p. G. E. Luiga.

Üks tapuwäät aiassa üksinda
Kaswab maas madalas,
Neiuke nooruke waluga
Kibedast’ nuttemas.

Oh Jumal, haljendaw, õitsew, miks
Kõrgel’ ei kerki sa?
Oh armas nooruke neiu, miks
Kaebad nii kibedast sa?

Kas humalas üles wõib kaswada,
Kuna ei ingegi all!
Kas neiu silm rõõmus wõib saärada,
Puudub ta kajakas tal?

Olevik nr. 38, 17. september 1890, lk 940

Kuldsed tähed

Kuldsed tähed hellalt hiilgasid,
Õiedega juttu ajasid;
Õrnad õied kuuldes naersiwad,
Õie lehed tasa liikusid.

Õrnad õied juttu tuulele
Pajatasid jälle lahkeste, –
Tuuled kandsid jutu laiali,
Kuulutasid maa ja merele.

Maa ja meri kaunil kewadel,
Metsa kohal mere mühadel
Tähte juttu rääk’sid minule,
Äratasid rinna armule.

Nüüd, kui päewad ala pilwesid,
Ööd ju külmad, pimed, udused –
Saadan armu jutud ülesse
Tähtedele jälle tagase.

Konstantin Fofanowi järele –R.–

Olevik nr. 37, 16. september 1891, lk 757

Sõja ajal

Внимая ужасам войны.

Nekrassowi järele G. E. Luiga.

Kui kuulen igal hommikul
Ma uusi ohwrud sõja kärast:
Ei naist, ei sõpra hale mul,
Ei kahju kangelase pärast:
Ah, naene teab end trööstida,
Ka parem sõber unub ruttu,
Kuid ühte hinge tean ma,
Kes ial ei suuda jätta nuttu.
Kesk meie püüdeid tühjemaid,
Kus pettus, walskus õitseb ilmas,
Weel tõeste püha pisaraid
Ma olen näinud ühe silmas.
Need waese ema pisarad,
Mis lapse järel woolawad,
Kes were wäljal leidnud haua.
Ei kustu need, kui ialgi
Ka oma kurtud oksasi
Ei leinapaju tõsta jõua.

Olevik nr. 37, 16. september 1891, lk 756

Kesk laia orgu lagedat …

(Среди долины ровныя…)

Mersljakowi järele B. Weber.

Kesk laia orgu lagedat,
Kus küngas määratu,
On õitsemas ja kaswamas
Suur uhke tammepuu.

Kui tuul ta okstes tuhiseb,
Siis kuulub kaeblik hääl:
Tamm üksi, üksi seisab siin
Kui soldat wahi pääl.

Kui tõuseb kuldne päikene –
Kes hõiskaks tammega?
Kui lagendikul hulwab torm –
Kes wõtaks kaitseda?

Tal männad, kased kaharad
Ei kaswa ligidal,
Ning üksgi haljas põõsake
Ei ole seltsiks tal.

Oh, wileks wõimsal tammelgi
On üksi kaswada!
Oh, kurb siin ilmas mehelgi
On üksi elada!

Olevik nr. 29, 16. juuli 1896, lk 668

Lõwi kaswatamine

Krõlowi mõistujutt. A. Grenzsteini tõlge.

Jumal kinkis lõwile
Noore priske pojukse.
Enne weel kui möödas aasta,
Pojukene tõusis maasta,
Tuli wälja pesassa
Kuningana sammuma.

Isa hüüdis rõõmuga:
See mu järeltulija!
See käib auusalt isa rada –
Seda tarwis kaswatada
Suure riigi kuningaks,
Walitsejaks wägewaks.

Kes on, keda lasen ma
Poja tsaariks kaswata,
Et ta auusalt krooni kannaks,
Riigil’ rahwal’ rammu annaks?
Lõwi isa küsis nii,
Ajas asju aegsasti.

Wõtan wahest rebase?
Ta on tark ja terane.
Kui ta kuulus waletaja!
Rikub kuningliku maja,
Rikub noore kuninga,
Kes on t õ e tõsteja.

Wõtan müti? Olla ta
Kange korrapidaja.
Aga mütt ei kaugel’ näe,
Kitsast urkast ta ei läe.
Walitseja üle maa
Peab wabalt waatama.

Aga lõupart? Wägew mees
Raske sõjakunsti sees!
Kuid – ei tunne politikka,
Eksib tsiwiilasjus ikka,
Ainult kange lõhkuja –
Riigil tarwis kosuda. –

Lõwi otsis hoolega –
Parajat ei leidnud ta.
Olid ühel suured head,
Olid tal ka suured wead.
Kaswatada kuningast,
Seks on tarwis kangelast.

Kotkas, õhu kuningas,
Oli kõrgel lendamas,,
Nägi, kuida lugu paha,
Tuli pilwe piirilt maha,
Wõttis kuulsa kuninga
Oma hoolde kaswata!

Isa-lõwil rõõmus meel,
Et kord asi õigel teel:
Walitsejat walitseja,
Suure riigi talitseja
Tahtis targaks õpeta’,
Isa muret lõpeta’.

Lõwikene lõbuga
Wõttis õppust kotkalta.
Armurikas linnupere
Kandis üle maa jka mere
Noore lõwi kuulsuse.
Kiitust, tänu kotkale!

Sõudis aasta, sõudis kaks,
Lõwi kaswis kangemaks;
Isa teda kodu ootis,
Riik tast rohket rõõmu lootis.
Wiimaks jõudis kodu ta
Koolitarkust näitama.

Riigi suured ülemad
Lõwi juurde tõtsiwad;
Rahwast murrus kokku sõudis,
Lõwi koolist kodu jõudis,
Isa teda kaisutas ­–
Kuis see rõõmu paisutas!

Poeg, nii tõstis isa häält
Kuningliku trooni päält,
Mina astun alla hauda,
Sina walitseja-lauda:
Ütle, kuida mõtled sa
Riiki, rahwast õnnesta’!

Isa, seda olen ma,
Kätte õppind kotkalta:
Loomi tarwis õpetada
Käima uue aja rada –
Õpetan neid hoolega
O k s a l   p e s i   p u n u m a.

Hilja troonilt hüüeti,
Parandust weel püüeti:
Poeg, su kaswatus läind luhta
Pääd sul tuleb uuest uhta –
Kui sa walitsejaks saad;
Tunne rahwast, tunne maad!

Olevik nr. 28, 11. juuli 1895, lk 666

Suurem töö

Chomjakowi järele Wene keelest G. E. Luiga

Suur on töö, wõidelda walwes,
Tõrjuda hõelust ta teel.
Kannata, armasta palwes,
Sest aga suurem on weel.

On sulle haawasid annud
Kibedalt kiusatad käed,
On sind ehk kütkesse pannud
Nurjatud walidad wäed.

Maha kui pettes sind jäeti,
Piinati päewad ja ööd –
Wõta siis uskus, sa wäeti,
Tee seda suuremat tööd.

Temale antud on tiiwad,
Kergelt, ja wägewalt need,
Ülesse kõrgel sind wiiwad,
Kuhu ial waen ei saa teed.

Üle wangikoa harja
Üle kisa ja kära,
Üle waenlaste karja
Üle wiib kaugel sind ära.

Olevik nr. 28, 9. juuli 1890, lk 741

Püha Jago

Püha Jago*
Wenekeelest G. E. Luiga

Püha Jago suri ära
Ja siis tuli taewasse,
“Oled meelepärast mulle,”
Ütles Jumal temale.

“Et sa maa pääl olid waga,
Wõid nüüd taewas elada,
Ja mis ial ka weel palud
Tahan täita armuga.”

Ja siis palub püha Jago:
““Anna Sa mu kodumaal
Palju rikkust, palju päikest.””
“Seda saab Hispanial.”

““Anna ikka sõjawäele
Waprust minu kodumaal.
Anna wastu neil ju kuulsust.””
“Seda saab Hispanial.”

““Tarka walitsust weel anna,
Et wõiks õigus elada!””
“Tarka walitsust weel tahad?
Wõimatu, jah wõimatu!

“Siis ju päris paradiisiks
Muutuks sinu kodumaa
Ja kõik inglid põgeneksid
Taewast sinna elama.

“Sedawiisi tuleks taewas
Korratus ja segadus –
Sellepärast jäägu teile
Teie wana walitsus.”

* Santi-Jago on wagaaegse waga jutu järele Hispania maa patron, s. o. kaitseja ja eestkostja.

Olevik nr. 24, 16. juuni 1898, lk 555

Noorusele

Wenekeelest –ler­–

Sulle, oh noorus, ma pühendan laulud,
Kallimad wiisid ja õrnemad hääled!
Õiede hõlmas sa, õnnelik noorus,
Rõõmude rüppes ja laulude lõbus,
Kurbduse kojas ja pisarais palgil
Leinawas seltsis ja hoigawas hädas:
Ikka sa leiad üht trööstiwat seltsi,
Ikka sul tõde ja armastus saatjaks.
Tuline noors ja mureta noorus,
Palju sul keeli ja palju sul hääli!
Kõigele, mis aga puudub su keel,
Saadad sa wastuseks erksamaid meeli.
Hõiskawas rõõmus ehk hoigawas walus
Uhkelt ja wõimsalt sa edasi sõidad:
Julgust ei puudu sul, tormiga wõitled,
Arwa saad wõidetud, sagedast wõidad!

Olevik nr. 23, 8. juuni 1892, lk 485

Ema ja lapsed

Wenekeelest A. Grenzstein.

Miks sa ikka, kallis ema,
Õest armsast tõendad:
Ilmas ilusamas tema
Rahus, rõõmus wiibiwat?

Oh, sääl ilmas pole niitu,
Aasu, aru õitsewaid,
Kust ta leiaks ajawiitu,
Leiaks lille lõbusaid!

Kostab ema: “Taewas saatwad
Inglilaulud lahkujat,
Koidud walendajad waatwad,
Tähed kõrgel kõnniwad.”

Aga sääl tal pole ema,
Waesel puudub emake,
Kui ta läheb ilutsema
Inglitega murule!

Olevik nr. 22, 28. mai 1890, lk 619

Mälestusesammas

Puschkin.
A. Grenzsteini tõlge.

Kui walmis mälestusesammas,
Ma lõin ta oma wäega,
Ei teda riku ajahammas,
Ta pole tehtud käega.

Ei mina iial täitsa sure,
Ma elan põrmus põliselt:
Mu kannel kaotas kõik mure,
Ta ehib elu igawest.

Kõik kuulsa Weneriigi keeled
Ja rahwad merest mereni
Ja nende tunded, mõtted, meeled
Mind mälestawad järgesti:

Ma laulsin neile wabadusest
Ja waese mehe waludest;
Ei hoolind enda wiletsusest,
Ei kuulamatast kurjusest.

Ma maksin inimese wõla:
Ma laulsin oma rahwale;
Tal pühendasin kandli kõla,
See hüüab talle järgeste.

Olevik nr. 22, 1. juuni 1899, lk 505

Testament

Наедине сь тобою, брать.

Lermotowi laul. G. E. Luiga tõlge.

Ma räägiks sõber sinuga
Kord nelja silma all:
Mul wähe ilmas elada,
Mu ots on ligidal!
Lääd kodu, pea meeles sa,
Noh, mis? … mu pärast leinama
Ei hakka sääl küll keegi,
Sest õigust kõigil räägi.

Ja kui wast küsib mõni huul …
Noh, kes küll oleks see! –
Siis ütle, et mu püssikuul
Tõi haawa südame.
Et surin auuga Tsaari eest,
Et pole abi arstidest,
Et lasen kodu rada
Weel wiimselt terwitada.

Mu isa, ema waewalt sa
Küll leiad elu teel,
Ja tõeste, kahju oleks ka
Neid kurwastada weel!
Kui leiad neid, siis ütle sa
Et ma ei wiitsi kirjuta,
Et saadeti meid sõtta,
Kust kodu ma ei tõtta.

Noort naabri neidu tead sa …
Me lahkund ammu ju …
Ei minu järel küsi ta …
Mis kadund, kadugu!
Mu surmast tõtt tall jutusta,
Mis tühjalt hingest hoolida –
Ja teeb ta nutust nägu,
Siis pole sest suurt lugu.

Olevik nr. 19, 13. mai 1891, lk 398

Kuulen su…

Слышу ли голос твой.

Lermontowi laul. G. E. Luiga tõlge.

Kuulen su armsat häält,
wäriseb rind,
Süda mul hüppab
kui puuri sees lind.

Waatwad su särawad
silmad mu pääl,
Põuest siis lendab hing
wastu neil sääl.

Nutta ma tahaks,
täis õnne on rind …
Kaela sull hakkaksin
suuteleks sind. …

Olevik nr. 19, 13. mai 1891, lk 398

Kotkas

A. Aleksandrowi järele B. Weber.

Ma wana wõimsat kaljukotkast nägin …
Raudwõre taga puuris istus ta;
Kaks määratumat hallikarwa tiiwa
Sääl ägedalt ei lehwind asjata.

Ja lõdwalt, nõrgalt rippusid need tiiwad,
Ei jõudu nokk, ei küüned awaldand
Ja – pika wangipõlwe, jõuetuse jäljed –
Ta küljed sulgi palju kaotand.

Kuid waade tal, kui metsik, leekiw tuli,
Raudwõre taha tungis kaugele,
Täis ahastust, kui ihkaks priiuspõlwe
Ja kangelase tööde järele.

Ta taewa laotusesse ihkas tõusta …
Ta pilgud kaugusesse lendusid,
Kui tahaks kuningliku waate tulel
Ta tahaks põletada trellisid.

Ja kangas teda meelitas ja hüüdis …
Kuid raudset puuri lõhku ta ei saa …
Kaks määramatut hallikarwa tiiwu
Sääl ägedalt ei lehwind asjata.

Olevik nr. 19, 12. mai 1898, lk 446

Tondid

A. Puschkin’i järele –rgn.

Pilw, see tormab, pilw, see keerleb,
Pilwelt pilub kahwand kuu;
Lumi lausa langeb, weerleb;
Pime öö on otsatu!
Sõidan, sõidan laual luhal,
Kellukene kõliseb …
Hirmus, hirmus tormi uhal
Sõita – lumi keerleb, keeb!

Hei, las’ käia! … “Jõudu pole,
Isand, raske hobustel;
Silmad matab tuisk mul kole,
Lumi lasub lausa teel.
Jäljed kadund! Mis nüüd teha!
Teelt me eksind eemale!
Tont meid juhib, see on näha
Keerleb, weerleb kaugele.

“Waata, sääl ta tantsib, kallab,
Puhub, sülgab silme mull’;
Waata, sääl ta orgu kallab
Hirmund hobu eksiteel;
Sääl ta pistab lumest pea
Wõera werstapostina;
Sädemena wilgub, pea
Kaob pimedusse ta!

Pilw, see tormab, pilw, see keerleb.
Pilwelt pilub kahwand kuu;
Lumi lausa langeb weerleb,
Pime öö on otsatu!
Käia jõudu enam pole;
Järsku waikis kelluke;
Hobud seiswad … – Näe, mis kole
Kogu sääl! “Wist hunt on see.”

Tuisk, see tormab, tuisk, see hulub,
Hobused ju norskawad.
Waat’, ju eemale ta silub,
Silmad aina hiilgawad!
Hobused ju jälle sõitwad;
Kõliseb ju kelluke …
Näe, kus waimud lausa uitwad
Walgel lumel laiale!

Otsatumalt, inetumalt
Keerleb tondi kari sääl,
Nagu lehed rahutumalt
Sügisesse tuule wäel …
Kas neid palju? Kuhu tõtwad?
Haledasti huluwad.
Kas nad kodukäijat matwad,
Nõida mehel’ panewad?

Pilw, see tormab, pilw, see keerleb.
Pilwelt pilub kahwand kuu;
Lumi lausa langeb, weerleb;
Pime öö on otsatu!
Tondid kari karja pääle
Kõrgusesse keerlewad,
Kohutades kaebehääle
Südamesse saadawad.

Olevik nr. 14, 1. aprill 1895, lk 332

Mis on raha?

(Что такое деньги?)

Барон A. Тутаевь.
G. E. Luiga.

Targa juurde astus laulik,
Hakkas nõnda küsima:
“Ütle mulle, mis on raha?
Sõbrakene, seleta!”

Tark nii kostis laulikule:
– “Mitu korda sinu salm
Elu tühjust tunnistades
Ütles: raha, see on tolm,”

– “Tõsi küll,” nii lausus laulik,
“Siisgi selles asjas sa
Oma arwamist mull’ ütle,
Oma tarkust awalda.”

Seades sõrme otsa pääle
Kostis tark: – “Mu sõbrake:
Mõistus paneb ilma liik’ma,
Raha aga … mõistuse.”

Olevik nr. 13, 26. märts 1890, lk 436

Tähed

Homjakovi “Звезды.” A. Grenzsteini tõlge.

Kui on kadund päewa kära,
Waata öösel ülesse:
Kõrgel ilmub ime sära,
Waatab alla waikseste.

Taewa wõlwil tulemered
Igaweste rändawad:
Need on suure Looja pered,
Looja sõnakuulajad,

Waata üles, siis sa näed
Lõppemata imesi:
Lugemata taewa wäed
Täitwad taewast üleni.

Saatwad walgust suurde ilma,
Walgust pimedusesse,
Saatwad walgust meie silma,
Imestust me südame.

Olevik nr. 9, 4. märts 1891, lk 193

Talumehe mõte

A. W. Koltsowi järele B. Weber.

Lauda istudes,
Hakkan mõtlema,
Kuida ilma sees
Üksi elada.

Pole waesel mul
Naista noorukest.
Pole waesel mul
Sõpra ustawat,

Puudub warandus,
Armas kodupaik,
Äglid, sahad ka
Kündja hobuga …

Mulle isake
Jättis pärida
Pääle waesuse
Rammu raudase.

Kuid ka seegi pea
Hakkas raugema:
Wõõrsil töötades
Kadus, lõppis ta.

Lauda istudes
Hakkan mõtlema,
Kuidas ilma sees
Üksi elada.

Olevik nr. 6, 6. veebruar 1896, lk 147

Mõrsja unenägu

Koslowi järele Wenekeelest Wold. Rosenstrauch.

Pilwed katnud tähed taewas. –
Maru tormab üle maa;
Laened wahul kallast pekswad,
Siisgi nad ei rahu saa.

Waiksel kahwatanud neiul
Pisar tungind palgele,
“Oh, nüüd tormiöösel pimel
Läks mu armsam merele!”

Kaua, kaua waiksel palwel
Palwetas ta armsa eest.
Kelle laew on maru keskel
Ümberpiirtud laenetest.

Tornis kell ju keskööd näitab
Paluja on waikinud.
Tal kui keegi salawägi
Silmad kinni surunud.

Ta küll magab – siisgi waimus
On tal tutwad kujud ees.
Ikka armsa laew weel tormis
Mässawates laenetes.

Häkist, nagu wari lendab
Tuttaw kuju kambrisse.
Ia tal troostisõnul lausub;
“Mõrsja, ära kurwatse!”

Kalli hääl nii pehmelt kostab
Süda õnnel wäriseb.
Waatab argselt: oma armsam
Tema ette ilmuneb!

Nägu on tal surnuwalge
Tume leek tal silmades.
Merewesi tilgub juukstest
Raudne külmus käe sees.

“Kallim, tormitsewal rinnal
Jälle näha tahtsin Sind.

Linda nr. 38, 15. september 1898, lk 635

Ingel

Edeni läwel ise-endas
Örn ingel seisis hiilguses;
Kuid põrgu kohal demon lendas.
Tal mässuhimu südames.

Waim, keda kahtlus taga sundis,
Siis juhtus inglit nägema;
Uut eluhõõgu tema tundis
Ja hakkas õrnalt rääkima:

“Oh anna andeks! Minu silma
Siin muidu sa ei puutunud:
Ei wihanud ma kõike ilma,
Ei kõike ilma põlganud.”

A. S. Puschkini järele Jakob Tamm.

Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 556

Ööpik

Ööpimeduses, kui kõik jäänud unele
Lööb ööpik waikses aias laulu lillele,
Kuid lillel pole tundmust armulaulu üle,
Waid wärisedes langeb tema une sülle.

Eks külma iludusele nii laula sa?
Oh mõtle, laulik, mida püüad asjata?
Ta sind ei kuula, ega waata sinu poole:
Näed – õitseb ta; ei sinu hüüdel wastust ole!

Pushkini järele I. Fr. Meyer.

Linda nr. 26, 22. juuni 1899, lk 426

1 2 3