(Puschkini järele.)

Kui üle sinendava mere
Nii õrnalt heljub tuule hoog,
Ja tasa uhket laeva kere
Sääl hällib vaikne vete voog,

Siis mured, mõtted jätan maha,
Kõik laulu muused unustan, —
Siis armsam mulle mere müha,
Tad laisalt kaldal kuulatan.

Kui aga laened lõhkvad kallast
Ja valges vahus villavad,
Ning pikne paugub pilve vallast
Ja välgud vihas vehklevad, —

Ei meri meeldi mull’ siis enam,
Siis lahke mets mull’ mõnusam, —
Siis kindel maa on palju kenam
Ja igapidi ustavam.

Kui kurblik keevas vete vahus
On näha julget kalameest,
Ma aga lootuslikus rahus,
Siis kuulaks orus ojakest.

H. Käger.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 51, 21. detsember 1899, lk 410.