Rubriigiarhiiv: vene luule

Hiir ja rott

Hiir: Kuule vana roti pappa,
Kass on saanud mehist tappa!
Nagu külas kuulda kära:
Müinud Lõvil naha ära!
Mis nüid viga lusti lüia,
Sahvris potist maiust süia!

Rott: Seda ära usu sugu
Vana sõber, nii pol’ lugu,
Kui ta kassi küisi sattus:
See tal silmad kriimuks katkus.
Kas sa seda veel ei teagi, –
Kassist kõvem pole keagi?

Vabalt Krõilovi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 7, 20. veebruar 1891, lk 3

Tuvikene

Tuvikene, vaga lindu
Kurdab öösel päeva aal,
Valu kipub tema rindu:
Kallis viibib kaugel maal.

Ei tal enam söök ei maitse,
Ega laulu laula ta:
Leina pisaraid ei kaitse,
Laseb vabalt voolata.

„Tule, tule, tule ruttu!
Igatsus ju vaevab mind;
Vaigista mu leina nuttu!“
Lausus tuvi, lein’ja lind.

Ootab, ootab… aga seda
Pole näha kuskilt veel;
Ikka ootab kodu teda, –
Aga veelgi viibib teel!

Mure tuvi rindu asub,
Kurvemaks läeb oot’ja meel;
Lein’ja südand lõhkma kasub, –
Ikka kallis viibib teel!

– – – – – – – –

Korraga, tuianna rändas
Tagasi, sealt kaugelt teelt.
Oma kalli haual’ lendas,
Kus ta ära heitis meelt..

Vabalt Venekeele järele. O. Neufeldt.
Eesti Postimees nr.4, 30. jaanuar 1891, lk 3