Kuulen sõda sõudemassa,
Vaenu vankert veeremassa,
Noori mehi noppimassa,
Vapraid mehi varitsemas —
Pisar paisub palgeele,
Leinavesi laugudele.
Mis mind ajab itkemaie,
Leinavetta laskemaie?
Kas ehk piiga peenikene
Langend venna nägus neiu,
Kangelase kallim kaasa?
Ei mul kahju kangelasest,
Ega tema kallist kaasast:
Ei mul kahju sõbrast, vennast,
Ega ellast armukesest.
Aeg võib armu rinnust riisu,
Sõprust võtta südamesta,
Kaasal kallil tuua troosti,
Peenel piigal kuldseid päevi.
Üks aga hinge õhkamassa,
Kägu kurba kukkumassa,
Linnukene leinamassa,
Valamassa silmavetta!
See mind ajab itkemaie,
Leina vetta laskemaie.
Ei ole ilmas enne näinud,
Kusagul veel enne kuulnud
Kallimaida kaebamisi,
Õrnemaida igatsusi,
Kidedamat kulmu vetta:
Mul on kahju ellast emast,
Õrna eide ohkamisest,
Käo kurva, kukkumisest!

N. Nekrassovi järele vabalt venekeelest H. K.

Sakala nr 6, 7. veebruar 1891, lk 3.