(Lermontov’i järele.)

Üks pilvekene kalju rinnal
Jäi pilguks ajaks puhkama,
Ja varsi puhta taeva pinnal
Säält vara teele tõttas ta.

Kuid kalju näo kortsudesse
Üks niiske jälg jään’d järele,
Ta vajun’d raske mõtetesse,
Ja nutab kõrbes tasaste.

H. Käger.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 46, 16. november 1899, lk 365.