Uppunu *)

A. S. Pushkini järele Jakob Tamm.

Õues kerkis häkki kisa,
Lapsed tuppa jooksivad:
“Meie võrgud, isa, isa,
Välja surnu võtsivad.
“Valetate, teie tondid!”
Ütles isa: “Olge vait!
Kui teil kolgin läbi kondid,
Saate surnut sedamaid!

Tuleb kohus… mina, vaene,
Kahtlemata kimpu jään…
Mis sääl muud, et kuule, naene,
Too mu kuub! Ma sinna läen…
Kus on surnu?” “Isa, oota!
Näe, kus kalda ääres, sääl!”
Ligi nõretavat noota
Oli surnu liiva pääl.

Hirmsalt oli ülesturdun’d
Surnukeha sinakas…
Vast ehk mees, kes mures murdun’d
Enda ära uputas;
Või ehk kalur kukkus vette,
Või ehk joodik süüdi viin;
Või ehk mõrtsukate ette
Juhtus kaupmees nüüd on siin.

Mees ei küsi sest, ta tõttab,
Ümbrust hoolsalt silmas peab,
Jalust surnul kinni võtab
Viibimata vette veab,
Kaldalt kaugemale mõlal
Lükkab surnu liikuma…
Surnu ujub voolu õlal
Hauda, risti otsima.

Kaua surnu vete ladus
Kiikus, liikus voolu sees;
Kui ta silmist ära kadus,
Tõttas jälle koju mees.
“Kuulge, lapsed,.. siia ruttu!
Saija toon, kui peate suud!
Teadke, et ei tee sest juttu,
Muidu malka … mitte muud!”

***

Öösel tõusis torm ja ajas
Laened jões laksuma;
Peerg on kustund mehe majas,
Lapsed läinud magama.
Perenaene pingil tukub,
Pikali on laval mees….
Häkki hääl ta kõrvu kukub:
Keegi klopib akna ees.

“Kes sääl on?” “Hei, sisse lase!”
“On sääl mõni hulgus, või?
Kas on öösel siin sul ase,
Või, kes, tont, sind siia tõi!
Aja sinuga veel jahti! …
Võõras siin ei ruumi saa!”
Laisal käel luugi lahti
Aegamööda avab ta.

Kuu on pilve tagast väljas
Võõras seisab akna ees.
Pole riideid temal seljas,
Pole elu vaste sees.
Käed külgil kolgendavad,
Paiguti neil muda pääl;
Mustad vähjad tolgendavad
Keha küljes, siin ja sääl.

Mees lõi luugi kinni… tema
Tundis ära kloppija,
Hakkas hirmul värisema,
Ütles: “Võiksid lõhkeda!”
Mõtted läksivad tal segi,
Läbi öö ta lõdises
Väravas ja aknal tegi
Surnu, kära kloppides.

Veelgi rahva jutunajal
Räägitakse, kudas mees
Igal aastal, sellel ajal,
Ootab võõrast hirmu sees…
Ilm ju päeval pole vaga
Õhtul torm käib hulguvalt…
Väravas ja akna taga
Surnu klopib koledalt.

*) A. S. Pushikini 10 aastase sündimisepäeva mälestuseks 26. mail 1899.

Uus Aeg nr 22, 28. mai 1899, lk 6.