Rubriigiarhiiv: 1896

Jõulupüha õhtul

Vaikne öö, püha öö!
Kõik on uinun’d unesse.
Valvel üksinda on veel
Püha paar sääl sõime eel.
Priske näoga poisike
Magab õndsalt, hellaste.

Vaikne öö, püha öö!
Karjastele kuulutatakse
Ingli Halleluuja:
Kõlab kaugel, ligi hüüd:
Kristus, Päästja sündin’d nüüd!

Vaikne öö, püha öö!
Oh, kuis paistab lapsukselt
Arm ta püha huulte päält!
Igavdus nüüd ilmal ees:
Jeesu sündimise sees.

Saksakeelest Ida.

Linda nr. 46, 28. november 1896, lk 731.

Wanataadi jõulud

Waata, walgust pilgub wähe,
läbi akna, pisukse,
Wana, lagunud on tuba,
aina külm ja tahmane,
Wana Peedu üsna üksi,
puhkab waikselt woodisse.
Jõulu-õhtu püha toiduks,
leiwapala söönud ta.

Ärdati ta Taewa Isa
praegu oli palunud:
Surm mul tulema on wisa,
küll ju olen elanud!
Wõta, Issand, ihu, hinge,
oma armu hoole all,
Korista mind ära ilmast,
Saada õndsal’ rahumaal!

Kust need armsad, hellad hääled,
mis tal tungwad kõrwasse?
Õrnalt kajawad nad õuest,
ega unenägu see?
Ei! sest aina selgelt kostwad,
hääled taadi tubaje.
Kuula, hobunegi norskab, –
wõõrad astwad uksele.

Taati ootes uksel aatab,
kes säält sisse tulemas?
Näe, sääl silmab kahte meesta,
kõrwal neiu sihwakas.
“Kiri-isand, Helmi preili!”
Jah, nad on, ja saatjaks kutsar,
kes toob tuppa asju hulk.

Neiu ruttab Peedu juurde,
terwist tooma, sõnu häid,
Jõulupüha tunne sigib,
Peedu tuppa sedamaid.
Kolde teewad tule ruttu,
kirikisand kutsriga,
Neiu süütab kahte küünalt,
laua pääle pölema.

Siis ta puhta lina laotab,
sinna pääle söögid seab.
Mis said enne soojaks tehtud,
et nad maitseks – Helmi teab!
Wana Peedu talutati,
laua juurde õrnal käel,
Terwisid tal jutustati,
oh, see troostis imewäel!

“Taewa Isal suurest armust” –
puhkes wana rääkima,
Kuna pisar paisus silmas –
“olgu tänu lõpmata.
Jah, ma teadsin, Issand Jumal,
wiletsat ei unusta.
Teadsin, jõuluandekesi,
minulegi kannab ka.”

Taat on söönud ­– önnistades,
sirutab käe wälja ta,
Liigutatud meelel suudab,
waewalt söna lausuda:
“Minu ärdam palwe olgu;
Issand wötku tasuda,
Köigil teie eluteedel
önne andku otsata.”

Soomekeelest Wäinöla [1884, Werner Söderström Corporation, luuleantoloogia? – toim.] järele.

Linda nr. 46, 28. november 1896, lk 725

Laulutiiwul

Ma laulutiiwadel kanda
Sind tahan, mu südame neid,
Siit ära Gangese randa –
Koht ilusam ootab sääl meid.

Täis öisi sääl rohuaed kahab
Kuu wagusa walguse all
Ja lootuslilleke tahab,
Et ilmuks ju noppija tall.

Ja sinilillid, nad ala
Maast piiluwad tähtede pääl,
Ning armastuslugusid sala
Roos jutustab roosile sääl.

Gazellid, nii targad ja kained,
Neil löbustas ainuke töö;
Wast wulawad püha jöe lained –
Ja muidu nii önnis on öö.

Sääl liugleme alla siis pikka,
Sääl ootab meid palmide ring
Ja öndsamas unenäos ikka
Meil armu ja rahu joob hing.

Heine järele M. Pukits.

Linda nr. 45, 21. november 1896, lk 704

Metsawahi Manni

Saksakeelest M. Pukits.

Sääl nõgustiku harjul
Weel seisab metsa warjul
See üksik majake.
Sääl kõndis puude wilul
Ta unenäode ilul
Ja waatas mõttes kaugele.

Siis, nagu waikses walus,
Ta köndis metsa salus,
Truu koer ta kõrwal käis.
Ta tihti istus maha
Ning tsast metsakaha
Käo hüüd kuulatama näis.

Siis nägin teda aga
Ma aknal õite taga
Nii üksi, üksinda.
Ja targad tuwid tõtsid,
Ta pihust toitu wõtsid. –
Kuid tema seisis kurwana.

Päew päewalt aga wilu
Ka wiimse roosi-ilu
Ta palgelt ära wiis.
Pea surnukirstus wagas
Ta mirdi-ehtes magas,
Weel ilusam kui elus, siis.

Nüüd ilmakärast lahus
Ta puhkab hauarahus,
Ta nimi risti pääl.
Säält lugegu s e e teda,
Kell’ truuks jäi murtud süda,
Ja põlwitagu palwel sääl.

Linda nr. 44, 14. november 1896, lk 684

Surnud warblane

Kass oli karates kaelaluu murdnud
Warblase isaksel, wanaksel,
Murre on warblase rahwal, et surnud
Peremees pisuksel pereksel:
Sinna ja tänna nad lendawad nüüd
Öhu seest kostab meil kaebtuse hüüd.

Kaeru sääl pölleaga wälja toob piiga,
Riputab kanadel söögiksa,
Ei sest ka warblased arwagi liiga,
Tulewad kanadel wöörsiksa:
Sinna ja tänna nad lendawad nüüd,
Unusud surnud ja kiisukse süüd.

Nönda siin ilmas on lugu, oh usu:
Kutsub sind surm kord siit enesel,
Unustud oled sa peagi, rusu.
Kasu ei enam suust kellegil
Sest siis sa inime, röömusta siin
Kuni sa elad, ja unusta piin.

Saksa keelse laulu järele H. Mulkson.

Linda nr. 34, 5. september 1896, lk 528

Tänu

Kuis oli minu süda kerjuswaene,
Kui esimest kord wastu tulid Sa –
Mull’ kinkisid heldelt, mida elulaene
Mu hinges oli riisund armuta.

Mu usaldus ja rõõm, need kaotsi läinud,
Siin pettus-rikka, piina pinnala –
Ma usun jälle, sest’aast kui Sind näinud,
Ja südamest wõin jälle palweta.

Kui ingel saadetud Sa alla taewast
Mull’ walgustama pimet eluööd –
Sa süütaus mind wabastanud waewast
Teinud minus õnnistuse-rikkalt tööd.

Mu röömus nägu Sulle tunnistamas,
Et kurwastused hingest kaotud,
Ja lauluwiisid huultel helisemas,
Mis enne walus kokku waotud.

Uut eluõnne, köik ma tänan Sulle,
Kes magusaks mul teinud mõrudat –
Oh astu, armsam, seltsiliseks mulle,
Siis julgelt wöidan aega kurwemat.

Marke’i järele Liisi.

Linda nr. 33, 29. august 1896, lk 512

Rändaja laulik

Kas lauldes läbi laane
Wöi üle jääse kaane,
Kuid ikka reisi teel.
Kui waewalt idas koidab,
Ilm alles tasa, waik,
Siis läbi hinge loidab,
Sääl ilus õiepaik!

Eks körgel linnud lenda
Ja pilwed üle enda,
Kuid kiirem mötte luul.
Kui linnud ja kui tuul.
Köik pilwed langwad alla,
Kuid möttekäik on walla:
Ta töuseb taewasse!

J. v. Eichendorffi j. A. Suurkask.

Linda nr. 32, 22. august 1896, lk 496

Kui näed!

Kui näed üht hinge kannatawat walu.
Ja leina, häda ilma otsata –
Kes teab, kuis löpeb kord ka Sinu elu –
Talt ära pööra uhkelt palet sa.

Kui tal ka süüdi omast önnetusest,
Oh ära möista kohut terawalt,
Kui ka tad juhtis toorus, trotslik meelsus,
Tal näita halastust weel heldemalt.

On see siis tema süü, et noores hinges
Ju lapselt pattu külwas kuri ilm?
On sinu tegu, et su elukoidul,
Sind walwas waga ema armusilm?

Kui wöid sa mõista saatus-juhtumisi
Mis tumedalt ja kirjult kujutud.
Kust tead waese hinge wiletsusi
Mis eksiteele teda törjunud?

Ümberpannud E. Aun.

Linda nr. 21, 6. juuni 1896, lk 322

Saphiri laulud

Sa olid nagu M ä r t s i kuu
Kui tuttavaks me saime
Nii külm, nii kalg, nii kahvatu
Et kurvalt vaiki jäime.

Siis olid jälle kui A p r i l,
Kord tume ja kord selge:
Kord tormikas, kord õrn kui lill,
Kord pime ja kord valge!

Nüüd ole M a i! Pung puhkeneb,
Öis ajab silmad lahti.
Kõik õitseb, õõgab, häälitseb –
Nüüd armul ka on mahti.

Tõlkinud J. Parv.

Linda nr. 18, 18. mai 1896, lk 279

Saphiri laulud

Tõlkinud J. Parv.

Oh öö, oh vaikne öö,
Nii magust rahu täis,
Su vili magamine,
Ja uni sinu õis!

Sa tüve ümber hinged
On vaikselt magamas;
Su ladva läbi tähed,
Kui vahid valvamas.

Kui täht su okste läbi,
Ma tahaks särada
Ja tema nägu näha,
Kui unes uinub ta.

Kui täht ma langeks taevast,
Öö pime piirisse
Ja kustuks tema ette,
Kui ärkab ülesse!

2.

Ma armastust ei palu
Su ees nii hingeväest,
Üht üsna väikest asja
Ma palun sinu käest.

Roos rinnast kingi teisel
Väärt teda pole ma:
Ja oma juuksepalmik
Kel’ tahad, anna sa.

Su naeratus, nii magus!
Su käsi, väikene,
Su süda, musud, vanne, –
Kõik anna teisele!

Sa teisele, kes parem,
Kõik mis on, anneta,
Kuid mulle ja mu armul,
Üks pisar kingi sa.

Linda nr. 15, 25. aprill 1896, lk 216.

Wokilaul

Saksa keelest K. E. Sööt.

A. Läte wiisi teinud.

Wura wokki, wura,
Sora lõnga, sora!
Wura wokki wiledat,
Et saaks lõnga siledat
Kauniks katteks mulle.

Wura wokki, wura,
Sora lõnga, sora!
Sora lõnga rutuste
Siidisilmil kangasse
Talgupiduks mulle.

Wura wokki, wura,
Sora lõnga, sora!
Peeneste ja puhtaste
Neiulise rinnale
Sünnib kaunis kate.

Wura wokki, wura,
Sora lõnga, sora!
Peeneste ja puhtaste,
Wiisakalt ja wirgaste
Kosilasi tuuaks.

Linda nr. 2, 16. jaanuar 1896, lk 31

Mis äratavad unest mind

Mis äratavad unest mind
Nii hääled magusad?
Oh vaata, ema, kes nüüd veel
Nii hilja laulavad?

„Ei näe ma, ei kuule ma,
Mu haige tütreke,
Jää jälle vaikselt uinuma,
Ei laulda sinule!“

Ei ole maine lauluviis
Mis mind nii rõõmsaks teeb;
Mind inglid hüüdvad ülesse, –
Sull’ emake, head ööd!!

L. Uhlandi j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 39, 26. september 1896, lk 312 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Emale

Ma võtsin kord su juurest ära minna,
Kas ilma otsa tahtsin tõtata,
Et saaksin armu üles otsida,
Ja et ma armule siis avaks rinna.

Küll otsisin ma läbi maa ja linna,
Küll iga ukse ees jäin seisma ma,
Et omale säält armu kerjata,
Kuid armu asemel sain põlgdus’ hinna.

Nii eksisin ma ümber sinna, siia
Ei armu kusgil, põlgdust üle liia,
Ja kurb ning haige pöörsin kodu poole.

Sääl tulid sa mul vastu, kallis ema,
Su silmas rõõmutuld näin läikinema –
See oli arm, mis püüdsin asjata.

Heine j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 33, 15. august 1896, lk 264 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Ta silmad kinni katsin

Ta silmad kinni katsin ma
Ja talle andsin suud,
„Miks teed sa nii?“ nii küsib ta,
Ei taha teada muud.

Ei hommikul, ei õhtul ka
Ma ial kuule muud:
„Miks silmad minul kattad sa,
Kui annad mulle suud?“

Ei mõista seda ütelda,
Ei ise teagi muud:
Kui et ta silmi katan ma
Ja talle annan suud.

Heine järele J. R. Weltmann.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 27, 4. juuli 1896, lk 216 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Lahkuja

Ma armsast kodust pean
Nüüd sõitma kaugele,
Kus poole käiki sean
Ei tea õiete.

Siin metsad mööda sõudvad,
Sääl orud ilusad,
Lõod „armsa“ viisil nõudvad:
„Miks jätad kodumaad?“

Ja päike puistab kulda
Küll üle ilmamaa;
Ma tunnen hinges tulda
Üht laulu hakkan ma.

Mäest alla – laulu kajal
Sõit läheb rutuga,
Sull’, kallis, kodu rajal
Hääd elu soovin ma!

v. Eichendorffi j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 21, 23. mai 1896, lk 168 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

 

Valu

Vaikne kevadine öö,
Pehmelt heljub tuuleke –
Siida, ära enam löö,
Vaiki parem jäädvasti.

Tasa sõuab pilveke
Üle mere, üle maa,
Sõuab, jõuab kaugele,
Kus ta kadub armuta.

Kõrva kostab pilli hääl –
Pulma talust tuleb see:
Minu kallike on sääl
Laulatatud teisele!

Herm. Linggi j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 20, 18. mai 1896, lk 160 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Ma tahaks

Ma tahaks, et mu laulud
Peaks lilled olema:
Neid kingiks kallimale
Siis võiksin läkita’.

Ma tahaks, et mu laulud
Peaks musud olema,
Neid vajutaksin õrnalt
Kõik tema huultela.

Ma tahaks, et mu laulud
Peaks herned olema:
Neist keedaks herne suppi
Küll see saaks maitsema.

Heine j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 19, 9. mai 1896, lk 152 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Mind meeles pea!

Hoffmann von Fallerslebeni järele B. Weber.

Mu haljal aasal õitseb
Üks kaunis lilleke,
Ta õis kui selge taevas
Nii lahke, sinine.

See ilus lillekene
Ei palju räägi tea,
Ta ainult tasa hüüab:
Mind sina meeles pea!

Kui mulle vastu särab
Silm lahke, sinine,
Siis ikka meelde tuleb
Mu kaunis lilleke.

Ei rääki’ saa siis mina,
Kuid süda, kallim, tea
Mul tasa, aralt hüüab:
Mind sina meeles pea.

Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 14, 5. aprill 1896, lk 112 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Sa olid

(Saphiri järele.)

Sa olid nagu märtsi kuu
Kui tuttavaks me’ saime;
Nii külm, nii kalk, nii kahvatu,
Et kurvalt vaiki jäime.

Siis olid jälle kui aprill,
Kord tume ja kord selge;
Kord tormikas, kord õrn kui lill,
Kord pime ja kord valge!

Nüüd ole mai! Pung puhkeneb,
Õis ajab silmad lahti.
Kõik õitseb, õõgab, häälitseb –
Nüüd ilutseda mahti!

J. Parv.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 13, 30. märts 1896, lk 104 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Põlemata põõsas

Ma, patuori, hirmsas vihas
Egiptlasel lõin hinge seest,
Kuid nuhtlust kartes, nõrkus lihas,
Ei maksnud kätte vende eest.

Võim puudus võitlemise tarvis,
Ma põgenesin – hääd ei näind,
Nüüd olen Midiani kõrbes
Ju mitu aastat ümber käind

Kui kõrbe poeg, kel laiskus palgel,
Ma tühje tõid siin toimetand
Ja Midiani naese jalgel
Pääd hooletumalt painutand.

Veel harva nagu läbi udu
Näen vaimu ees siin vältimas
Ma pilta sääl, kus võõrsil kodu,
Kus vennad higis orjamas.

Näen templi saali suurt ja uhket –
Sääl päikse papp mind õpetas;
Sääl nikerdused – arvul rohked –
Sääl Niilus mööda voolamas.

Veel kuulen vende hoige kisa
Sääl timukate naeru all,
Ja vande häält, mis kostma visa,
Ning laste nuttu lagedal.

Kuid eile – sääl ma kõrbes vaeses
Sain uue jõuuga täidetud,
Kui põles kibuvitsa põõsas,
Ei aga ära põlenud.

„Kui kibuvits,“ hääl hüüdis: „jõle
Nii on mu rahvas teiste ees,
Kuid tema vaim ei ära põle –
Ma olen vandund enda sees.

Kuis pilv läeb mööda küsimata,
Nii auu läeb teistel rahvastel,
Kuid nagu põõsas põlemata
Jääb ilma pääle Israel.“

W. Solovjevi järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 2, 12. jaanuar 1896, lk 16 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)