Mu elu, ta on hele päev,
Surm – vaikne pime öö,
Mis oma rüppe varjab kõik,
Kui lõpnud päeva töö.
Ta mustab eel – oh jõua ju,
Ma ammu ihkan sind!
Mind pehmesti sa uinuta,
Päev väsiteles mind!
H. Heine järele vabalt H. Annila.
Linda nr. 26, 11. juuli 1896, lk 392