Rubriigiarhiiv: 1892

Luule tiivul

Heine järele.

Sind luuletiibadel kanda,
Ma tahan, mu kallike,
Siit kauge India maale
Ja Gangese kaldale.

Kuuvalgusel varsti sääl näha
Üks õitsev rohuaid,
Kus lillesid mitte väha
Ja armsasti lehkavaid.

Kus sinililled kõik vaat’vad
Maast taeva nii vagusi
Ja roosid sääl jutustavad
Häid lõhnavaid lugusi’.

Sääl lillede luule-lugu
Gazellid päält kuulavad,
Ja eemalt võib kuulda sugu
Ka püha jõe kohinat.

Sääl istume palmi vilus
Me kahekest armsaste
Ja õndsa unenäo ilus
Siis rahu sääl maitseme.

M. N.

Postimees nr 264, 23. november 1892, lk 2.

Puri

(ПАРУСЬ.)
M. Lermontovi järele Vene keelest.

Üks puri paistab laen’te laugel
Nüüd hommikuse udu a’al…
Mis otsib tema rajal kaugel?
Mis jättis maha kodumaal?

Vaat’, laened võt’vad laksu lüüa;
Mast paindub tuule järele…
Oh häda! ei ta õnne püüa,
Ei õnne eest ka põgene.

All särab vete sinivoogu
Pääl läigib päik’se kuldakiir;
Kuid tema palub maruhoogu,
Kui oleks marus rahupiir.

P. Kangur.

Postimees nr 264, 23. november 1892, lk 2.

Täht on armastuse kuju

Pärli särab mere põhjas,
Täht on taevas hiilgamas –
Pärli sära, tähe paiste
Sinu silmis sügavas.

Pärli sära mat’vad laened
Liiva alla aja teel,
Noorus-sära sinu silmis
Kustub ära silmaveel.

Tähe hiilge taeva alla
Kuid jääb jääd’valt helkima,
Täht on armastuse kuju….
Armu aeg ei hävita.

Vabalt Saksa keelest K. Põhjalane.

Postimees nr 251, 6. november 1892, lk 2.

Murtud süda

Küll kevadine ilu
Lä’eb mööda rutuga,
Ju roosi murrab külmus,
Et peab närtsima. – 

Arm on meil’ taeva-anne,
Ei ole seadus ta;
Arm on kui roos, mis õitseb,
Kuid närtsib ära ka.

Küll kevade ja õied
Veel uuest’ tulevad,
Kui pääsnud talve-unest,
Siis ilma ehivad.

Kuid armastus ja truudus,
Kust nad küll kadunud,
Ei enam asu sinna,
Sest süda –  lõhkenud…

Gruppe järele Narusberg.

Postimees nr 244, 29. oktoober 1892, lk 2.

Torm

Heine järele.

Pilvedega kinni kaetud
Magavad kõik vaimud taevas,
Kuulda võib, kuis valjust’ norsk’vad,
Sestap meie tormi vaevas.

Torm on kange! Laened taht’vad
Laeva juba ära neelda,
Oh, kes tuult võiks talitseda,
Lahtilastud laeneid keelda!

Ei või mina abi saata
Laeval ega rahval laevas,
Mässin ennast mantli sisse,
Magan nii kui vaimud taevas.

M. N.

Postimees nr 224, 6. oktoober 1892, lk 3.

Vali saatus

A. Chamisso järele.

Tõesti oleks väga palju
Minust siin maailmas saan’d,
Kui mind ‘poleks vali saatus
Igalpoolel takistan’d.

Tahtsin küll ka kuulust nime
Sõjariistul teenida,
Aga lahingusse minna
Üksgi kord ei julgen’d ma.

Laulukesi luuletada
‘Pole hakan’d katsuma;
Targaks meheks oleks saanud
Kui ma oskaks lugeda.

Naeste ees ma oleks õnne
Kätte saanud muidugi,
Kui nad mind ei oleksivad
Väljanaernud alati.

Ammu oleksin ma elan’d
Kui üks sündin’d rikas mees,
Kui mul oleks pisut raha
Iial olnud kukru sees.

Vürstidele kohut mõista
Oleks mulle passilik,
Kui ei oleks minu isa
Olnud väike-kodanik.

Tõesti oleks väga palju
Minust siin maailmas saan’d
Kui mind ‘poleks vali saatus
Igalpoolel takistan’d.

M. N.

Postimees nr 223, 5. oktoober 1892, lk 3.

Mis laenab?…

Mis laenab iludust päik’sele
Ja roosile magusat lehku?
Mis särab ja hiilgab tähtedest
Ja magusaks muudab õhku?
Mis kõlab ööpiku laulu seest
Nii igatsedes ja ilul?
Mis kohiseb voolavast oja veest
Ja särab kuupaistest öö vilul?

See üksinda a r m, mis südames..
A r m laenab magusust roosil,
Ja lehvib õrnasti õhu sees
Ja kõlab ööpiku laulust.
Ja laenete tants kui õhu voog,
Kuupaiste ja sätendav päike,
Kõik tunnistavad selgeste:
Arm üksinda ehib me käike.

Saksa keelest Linnuke.

Postimees nr 214, 24. september 1892, lk 2.

Küllus

Küll õnnes sull tuksumas rind
Kui omas Sul ainuke kenam,
Kuid otsas on õndsuse hind,
Kui omaks neid sinul on enam!

Noor olen –  täis armastust –  tuld
Mu elu –  lustilik süda – 
Kuid kahju –  tast kadunud väärtuslik kuld,
Kuus armukest piinavad teda.

Kui hommikul punetab taeva sõrv,
Pean Meeril ma viibima võõrsil – 
Ja lõunaaeg kuulatab Annette kõrv
Ning õhtueel Kathake –  kõer-silm!

Ja õhtul ma jälle pean viibima
Su juures –  mu tuvike –  Sohvi – 
Oh –  –  otsa mul lõppemas tervis – ja – –
Denushka –  millega ostan ma kohvi!

Vene keelest H. Ostrat.

Postimees nr 211, 21. september 1892, lk 2. 

Liig hilja!

Su pääle kurvalt vaatan ma
Ja vaatan südame,
Ma näen, ma tunnen – süda su
Nüüd tuksub minule.
Ka sind kord kalliks pidasin,
Ei meeldinud sull’ see  –
Ja nüüd – ! – Mis pean veel tegema
Liig hilja, hilja see!

Oh, kudas kord nii palavalt
Sull’ tuksus minu rind!
Kuis ööd ja päevad otsata
Ma ihaldasin sind.
Oh, Jumal teab, kuis sinu eest
Ma palveid õrnaste
Siis tegin, olid armas mull’,
Nüüd hilja, hilja see!

Nüüd unustatud olgu kõik,
Kuis armu palava
Su vastu omast südamest
Meeltheites kisk’sin ma.
Ilm oma ilu kaotas
Ja päike hiilguse,
Kõik hääks sa oleks muuta võin’d  –
Nüüd hilja, hilja see!

Roos õieilus säramas
On päik’se paistuses:
“Kes on, kes tahab murda mind?
Ma suren kuumuses!”
Ja alles hilja eha-a’al
Sa astud aiasse  –
Roos juba närtsin’d vaiksesti  –
Liig hilja, hilja see!

Ja südame ja silma sull’
Ma vaatan kurvasti,
“Oh v õ i k s i d sa, sa hüüaks mind:
“Oh tule tagasi!”
Kuid asjata  – leek kustun’d on,
Ka viimen söeke…
Las hinata, mis surnud on,
Sest  – ah!  – liig hilja see!

Leopold Feisti järele Linnuke.

Postimees nr 210, 19. september 1892, lk 3.

Kannike

All aasal rõõsas rohus õis,
Tad otsiv silm sääl näha võis.
Tad õite ehteks hüüan küll,
Nii üliväga meeldib mull’.

Jah, väike lill tõest’ küll on,
Kuid ilus, õrn – mu valu, õnn,
Ta’s õigel moel vast leian ka
Ma ilu, armsa lõhnaga.

Oh ole laps nii, kui see lill,
Õrn, alandlik, – siis ilu küll
Sul, nägemata õitse pääl
Kuis k a n n i k e all aasal sääl!

Mönch’i j. vabalt –a. –dt.

Postimees nr 209, 18. september 1892, lk 2.

Naeste töö ja kohus

Meil naestel kandmiseks on jõudu antud,
Kui rasked mured rõhuvad me rinda
Ja kibuvitsad eht’vad murupinda,
Kust läbi käima meid on elus pantud.

Mees peab püüdma välimises ilmas,
Meil kodu vaiksesti on talitada,
Mees julge, kui ta varitsemas häda,
Meil aga süda arg ja pisar silmas.

On näha, töö meil väga lihtne, väike,
Kuid pole nii, meil palju, palju teha:
Meil ilusamaks muuta mehe käike.

Meil õrnal armul ehitada maja
Ja koidust pääle kuni kustub eha
Kõik muretseda, mida õnnel vaja.

Carmen Sylva j. Linnuke.

Postimees nr 208, 17. september 1892, lk 2.

Asjata ootus

A. Chamisso järele.

Ju enne kui koidupuna
Meil’ päeva kuulutas,
Ma kartes akna all olin
Säält välja vaatamas.

Kui lõunaaeg kätte jõudis
Siis nukraks läks mu meel,
Mul jooksivad pisarad jõena,
Kuid lootsin: ta tuleb veel!

Nüüd öö on ju kätte jõudnud,
Mu ootus jäi asjata,
See päev mu elust on kadund,
Kust rõõmu ootsin ma.

M. N.

Postimees nr 187, 24. august 1892, lk 2.

Tuul

Lenau järele.

Ma vaat’sin kord veel tagasi
Kui pidin ära rändama,
Ta suu ma nägin liikuma
Ja käega näitas midagi.

Vist hüüdis armsast’ tema huul
Mul mingit trööstiks järele,
Ei kostnud see mu kõrvusse,
Sest ära viis ta vali tuul.

Et armukesest lahkun ma
Oh tuul! kas ‘poln’d sest küllalt sull’
Et ära riisud veelgi mul
Ta viimse tervituse ka?!

M. N.

Postimees nr 186, 22. august 1892, lk 2.

Teekäigu kaebtused

A. Puschkini järele.

Kas mu tee ei saa veel otsa,
Kaua pean ma rändama
Vahel vankris, vahel ratsa,
Vahel jala hulkuma?

Suguvõsa haua sisse
Ei mind maha maetud saa,
Sest et Jumal seadis ise
Maantee pääl mind surema.

Kas ma hooste jalgu kukun.
Või kas vankri alla jään,
Kas ma kraavi ära upun,
Lagun’d sillast alla läen?

Kas mind katk saab suretama,
Või kas külm mind kõvaks teeb.
Vanasoldat lasipuuga
Kogemata pähe lööb?

Ehk kas metsa pimeduses
Röövlinoast ma surma saan,
Laatsaretis igavuses
Oma päevad lõpetan?

Kas pean meelepahanduses
Ma veel kaua paastuma
Ja sääl juures igatsuses
Lihaprae pääl’ mõtlema?

Paigal olla kena oleks,
Harvast välja sõita ka
Ja kuis kosja minna tuleks
Aega olles mõtelda!

Kena öösel maitseks uni,
Ülestõustes jooksin theed,
Nõnda elaks rahul, kuni – –
Noo, las’ käia hobused! . .

M. N.

Postimees nr 185, 21. august 1892, lk 2.

Vaigistus

M. Lermontovi järele.

Las’ inimesed põlgtusega
Me ühendusest räägivad,
Las’ usalduse valega
Su vanematelt võtvad nad – –

Ei ebajumalatel’ ilmas
Ma oma põlvi nõtkuta;
Ilm ‘pole armas minu silmas,
Ei teda liiast’ vihka ka,

Su kombel püüan lusti, rõõmu
Ja läbikäin ma kõigiga,
Kas targad nad või lollid olgu,
Mis mul sest asja küsida.

Me õnne ei saa kalliks panna,
Ei ilma rahvast surmasta,
Me teineteist ei ära anna,
Ei teised meid ka petta saa.

Kesk rahva summa sõbraks saime
Ja lahku läh’me viimaks ka.
Kui armastades kurvaks jäime,
Siis ‘pole raske lahkuda.

M. N.

Postimees nr 184, 20. august 1892, lk 3.

Ebalootus

Venekeelest Mereschkovskij järele.

Ehk lootsid sa, et kahvatanud palgel
Su juurde tulen ma kui kerjaja
Ning palun luba nutta sinu jalgel,
Kes sa mind eemal lükand’ valega?
Oh tühi mõte! kas sa veel ei tea,
Kõik ilmas alati ei pidu pea.
On kusgil võitlus, töö ja auusad püüded,
Sääl väärtuseta on su iluhüüded.
Mull’ avab suureilma hele viir:
Mu päralt on veel suremata loodus
Ja uhke vabadus ning lehkav noorus
Ja Rafael ja Dante ja Schekspiir.

Küll lootsid sa, et ma ei jäta nuttu
Vaid ägan, ohkan sinu jalge ees –
Ei, häbi on mul olla silmavees,
Mind unusta, kuis unustan sind ruttu!
Oh mõistuseta, edev lapsuke,
Mu vihaväärt sa pole tõeste!
Võiks mõista sina, määrne jõud ja vägi
Siis oli alandlikult sinu ees,
Kui sinu silm su jalge ees mind nägi,
Kus mängisid sa mu’ga armast’es,
Et pärast ära-anda kerguses:
Siis häbipuna sinu palet kataks
Ja armastust, mis sa nii halvaks pandsid
Ning truudust, mis nii kergelt hauda kandsid
Ei mitte mina, vaid küll ise sa
Meelt äraheitva valuga
Ja tummas ahastuses taga nutaks.

G. E. Luiga.

Postimees nr 191, 28. august 1892, lk 2.

Soov

Miks pole ma lind või ka rong, keda tiib
Nõnda kergesti ülesse viib?
Miks keerelda õhus ei või ma kui lind,
Miks vabadust tunne mu rind?

Siis läänesse, läänesse lendaksin ma,
Kusa õitseb mu isade maa,
Kus tühises lossis mäerinnaku pääl
Nemad hingavad viimist und sääl.

Sääl lagunud seina pääl isade mõõk
Ja ka kilp, mida trehvanud löök.
Sääl kohal siis lehviksin, lendaksin ma –
Tolmu pühiks neilt tiivadega.

Ja isade kandlil saaks uuesti keel
Minu sõrme all kõlama veel.
Ma laulaksin, mängiksin, helistaks siis –
Elu ärataks imelik viis.

Kuid aga mu palve on tühine veel
Valju saatuse seaduste eel:
Sest isamaa sinavaist mägedest mind
On lahutamas merede pind.

Õis viimane vahvastest võitlejaist veel
Hakkab närtsima võõramaa teel. …
Siis sündsin küll, – säält pärit mu rind. …
Miks ei ole ma vaba kui lind! –

Lermontovi järele M. P.

Postimees nr 145, 4. juuli 1892, lk 3.

Luigelaul

Geibeli järele.

Õrn roosikene tõuseb
Veeüsjast ülesse,
Ta lehed värisevad,
Nupp on kui lumeke. –

Kuu puistab hõbevalgust
Nii rohkest rohusse,
Ja puistab omad kiired
Veeroosi rüpesse.

Vees ujub roosi ümber
Üks valge luigeke,
Ta laulab õnneviisi,
Silm veereb lillele.

Ta laulab õnneviisi
Ja laulab otsata –
Oh õieke, nii valge,
Kas aru saad sest sa? …

Linnuke.

Postimees nr 133, 19. juuni 1892.

Hunt ja lõvi

Krõilovi järele.

Lõvi murdis lambatalle
Lõuna-söögiks endale;
Aga koera-kutsikale
Tuli mõte saada säält ka omale.
Ulatas siis oma väikse käpa
Tallekese liha järele,
Kuid ei lõvi teinud talle äpa,
Laskis heldelt oma lauale.
Seda nähes tuli hundil mõte pähe:
“Vist on lõvil jõudu õige vähe,
“Kui ta laseb nõnda sündida.”
Ja ka tema julgel sammul
Astus ligi, lõuad hammul,
Aga õnnetus käis temaga –
Pidi lõvi hambas elu kaotama!
Süües lõvi ise lausus nõnda:
“Kutsikaks vist arvasid sa enda,
“Aga ei, – sa oled vana ju,
“Tema alles rumal, jõuetu.”

M. P.

Postimees nr 128, 13. juuni 1892, lk 2.

Metsa kohisemine

Hermann Kletke järele.

Kuis kevadisel õndsal tunnil
Käib kohin läbi metsade,
Kui küsimine armusunnil,
Kui hüüehääled üle vee;
Üks vaikne sosin, rõõmus nali,
Kui südamete löök nii vali –
See aga seda mõista võib,
Kes metsas neiu kõrval käib!

Alt orupõhjast kostab üles,
Siit sulin, rõõmus kõne säält,
Just nagu tõstaks peiu süles
Ta neiu häbenedes häält.
On nagu tahaks kiviriikgi
End tõsta laulikute liiki –
See aga seda mõista võib,
Kes metsas neiu kõrval käib!

Ja kõnnib vaiksel metsarajal
Üksteise seltsis armas paar,
Siis hõiskete ja laulukajal
Neid võtab vastu iga saar;
Ja linnud, lillekesed, lehed
Sääl valmistavad mõrsjaehet –
See aga seda mõista võib,
Kes metsas neiu kõrval käib!

Linnuke.

Postimees nr 114, 28. mai 1892, lk 2.

Mu paleus

Vabalt Kirchneri järele.

Üks hing, kes mu’ga ühendub,
End juhiks kaitseks annab mull’,
Kes igavust mul lühendab,
“Seesama arm, seesama viha Sul!”
Kes rõõmsat mu’ga ühel näol
Et vale kaoks ja et keidis
Meid kinnitaks siin armu jõuul,
Et ühendud meid surm ja torm ka leidis
Ja teed oh Issand juhi Sa!

Jume.

Postimees nr 102, 9. mai 1892, lk 2.

Albumisse

(Vabalt Venekeelest.)

Nii, nagu haua-kivil üksikusel
Teekäija vaade seisatama jääb:
Nii võiks õnn olla ka sel lehekesel,
Kui sinu armas vaade teda näeb!

Kui aga mitme, mitme aasta pärast
Sa loed, kuis laulik oli unistan’d.
Siis mälestad, et ta sind armastan’d.
Siis mõtle: Ta on lahkun’d ilma kärast
Siin on ta oma südant hauda pann’d!

Kotsama.

Postimees nr 81, 14. aprill 1892, lk 2.