M. Lermontovi järele.

Las’ inimesed põlgtusega
Me ühendusest räägivad,
Las’ usalduse valega
Su vanematelt võtvad nad – –

Ei ebajumalatel’ ilmas
Ma oma põlvi nõtkuta;
Ilm ‘pole armas minu silmas,
Ei teda liiast’ vihka ka,

Su kombel püüan lusti, rõõmu
Ja läbikäin ma kõigiga,
Kas targad nad või lollid olgu,
Mis mul sest asja küsida.

Me õnne ei saa kalliks panna,
Ei ilma rahvast surmasta,
Me teineteist ei ära anna,
Ei teised meid ka petta saa.

Kesk rahva summa sõbraks saime
Ja lahku läh’me viimaks ka.
Kui armastades kurvaks jäime,
Siis ‘pole raske lahkuda.

M. N.

Postimees nr 184, 20. august 1892, lk 3.