Prohwet

M. J. Lermontowi laul, ümberpannud Jakob Tamm.

Sest aast, kui Igawene-Waim
Mind prohwetiks on pannud ilmas,
Mul näha, kuulda: kurjus, laim;
Luen hõelust inimeste silmas.

Ma armastuse õnnistust
Ja tõe walgust kiitma tõtsin —
Kuid ligimistelt mõnitust
Ja kiwi hoopa wastu wõtsin.

Pea peale tuha puistasin
Ja läksin ära laiast linnast:
Ma kõrbe peale astusin,
Kus Looja armust toidan ennast.

Siin kõrbe peal mind mõistab ilm,
Ja Igawese tahtmist täidab;
Siin iga täht, et hiilgel silm,
Mu kõnet kuulatawat näitab.

Kui aga läbi linna weel
Mind wäsind jalad käigil kandwad,
Siis wanemad, kes waatwad teel,
Nii lastel naerdes teada andwad:

“Et waatke, seal on näitus teil,
Kes uhkuse eest kannab häbi:
Hull tahtis tõendada meil,
Et Jumal räägib tema läbi

Et waatke lapsed otsa tal:
Kuis kahwatand ta kõnnib wäljas,
Kuis katkend räbalad tal seljas,
Kuis on ta põlastuse all.”

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 383.

Ingel

M. J. Lermontowi laul, ümber pannud Jakob Tamm.

Ööl ingel seal lendas, kus tähed ja kuu,
Ja sulawalt laulis ta suu;
Kuu, tähed ja pilwed kõik kuulasid pealt
Ta laulu ja taewalist healt.

Teel õnnest ta laulis, mis õntsuse sees
On õiglastel oodata ees,
Ja wägewa Loojale kiitust ta tõi,
Et armul maailma ta lõi.

Üht hinge nii hõlma sees ülewelt siis
Ta elu ja murele wiis.
Ja õrnalt ta helisew, taewalik heal
Jäi hingesse elawalt seal.

Hing kaua, kui koormatult, ilma peal käis,
Rind imelist igatsust täis:
Ei heali, mis kuulis ta taewasel auul,
Wõind anda tall maapealne laul.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 382.

 

Ingel (Ангель).

Lermontowi laul. Ümber pannud J. Kunder.

Kesk öö ajal taewa all ingel käis
Ja waikeselt laulma ta näis;
Õhk kuulas ja kuulasid tähed ja kuu,
Kuis helises ingli suu.

Ja hingede õntsusest laulis ta keel,
Kes Eedeni õite seas weel,
Ja Jumala wägewust kiitis ta ka
Seal sulawa sõnadega.

Ta südamel sonis üks hingekene,
Seda hällis ta ilmale.
Ja õrnakse hingesse ingli wiis sai,
Ta kõrwasse kõlama jäi.

Ja kaua weel lapsele helises ta
See ingli wiis sõnadeta.
See ingli laul helises ilusam tall’
Kui keegi heal taewa all.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 13. august 1884, lk 120.

Puri (Парусь).

Lermontowi laul. Ümber pannud J. Kunder.

Üks puri paistab laente laugel
Ja ujub üksi edasi…
Mis otsib siin ta kodust kaugel?
Kes sundis teda seieni?

Tuul wilistab ja langeb laene,
Mast maru küüsis kaldubge…
Ei õnne otsi tema waene,
Ei õnne eest ta põgene!

Ta pea kohal kuldne päike,
Ja sini wesi silma ees;
Ta aga ihkab tormi käike,
Kui oleks rahu maru sees!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 13. august 1884, lk 120.

Palwe (молитва).

Lermontowi laul. Ümber pannud J. Kunder.

Kui elu kurwal korrala
Mu süda koorma all;
Üht imepalwet pidada,
Siis tuleb meelde mull.

Ta sees on taewa hinge õhk,
Ta sõnal elu tiib,

Ta soojases kaub mure rõhk,
Üks ingel seda wiib.

Mult kaub koorm ja kurblik meel
Ja kahtlus kaub ka,
Ma usun nüüd, ma nutan weel….
Ja terweks saanud ma.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 13. august 1884, lk 119.

Kolm palmi

M. J. Lermontowi luuletus.
Ümber pannud Jakob Tamm.

Seal awaras kõrbes Araabia maal
Kolm palmi need kaswasid endisel aal,
Ja palmide warjus, kus wagune wahe,
All oli üks allik, nii wärske, nii jahe;
Ja allikat warjas lai lehtede tiiw,
Et liiga ei teinud tal leegitsew liiw.

Ja paljugi aastaid läks mööda, kuid weel
Ei ühtegi rändajat olnud seal teel,
Ei wõerast, kes oleks ehk wilusse tõtnud
Ja allikast keelele karastust wõtnud;
Ja wähemaks jäiwad ju leekide ees
Mahl warjawais lehtis, woog allika wees.

Kolm palmi siis tõstsiwad nurinat jõul:
“Miks sünnitud siia meid saatuse nõul?
Me asjata asume kõrbes ju ammu:
Kuum kurnab meid, raputab tormide rammu:
Ei kellegi waatele lõbu me loo, —
Su otsus — oh taewas — meil õigust ei too!”

Ja waata — ju sinawa kauguse sees
Tolm kollendab päikese kiirede ees:
Ju kuljuste healedgi kerkiwad kõlal,
Ning elu on ärkamas küngaste õlal…
Ja liugel kui laewadgi laeneselt weelt
Seal kaamelid rias on tulemas teelt.

Ja igaüks kaanel see koormatult käib;
Telk warjaw tall turja peal wilkumas näib;
Käed ajuti awawad telgi ust wäha,
Et nuuskiwad silmad wõiks eemale näha;
Ja wiledat hobust, kes nobe kui nool,
Nii osawalt juhib Araablaste hool.

Loom ajab waest püsti end õhina sees
Ja kargab, kuid sadulas kindel on mees,
Tal woldine ülikuub õlgasi ehib
Ja walendab, laenetab, lipendab, lehib…
Sõit läheb, kui lennul, nii wõimus, nii wäes,
Mees ommeti mängitab oda weel käes.

Ja palmide juure seal ligineb woor,
Ning wilusse kipub nii wana kui noor:
Wett wärsket need tulijad otsima tõtwad, —
Ja palmid neid terwites wastu ka wõtwad,
Ja tuule käes tasaselt painutes pead
Nad soowiwad neile küll õnne küll head.

Kuid waewalt, kui pimedus põhjendab ööd,
Seal kirwes teeb agaralt hukkawat tööd:
Ja eluta langewad palmid nüid maha,
Ning lapsed neilt kiireste kisuwad naha…
Ja katki neil lüiakse kooritud luud,
Ning tulele tuuakse põlised puud.

On aga ju kõrbe pealt kadunud öö,
Woor teele läeb jälle, kui lehwitsew wöö,
Läeb teele ja kõrbesse enese taha
Waest lademe tuhka ta jätab weel maha
Ja seegi seal päikesest põletud saab,
Nii kaua, kui tuul tema laiale a’ab.

Ja praegu on tühi ja kole see koht:
Ei allikat warja seal haljendaw roht;
Ehk allikas prohwetilt palub küll katust,
Kuid laenetew liiw talle ähwardab matust.
Weel raisa kull üksine keeru seal lööb
Ja saaki, mis kätte tal sattunud, sööb…

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 15. aprill 1889, lk 233-235.

Unenägu

(Lermontowi järel.)

Ma lamasin wist Dagestani kalju pinnal,
Kus päike paistis wäga palawast’;
Seal auras sügaw haaw siis minu rinnal
Ja ikka tilkus weri maha tast.

Nii lamasin ma üksi wõeral rajal,
Ja mustad kaljud ümberringi teal,
Mis tulikuumad lõuna paiste ajal —
Ma magasin, kui surnud seal.

Ma nägin und, et küinla tule walgel
Üht pidu peeti kaugel kodumaal.
Seal mõni uhke neid, kell puna palgel,
Ka naljatades mõtles minu peal’.

Ja kuna teised tihti nalja tegid
Ja rõemsalt siia, sinna käisiwad,
Üht kurwalt istuwat seal nemad nägid,
Ja õhkades ta rinda tõusewat.

Ta nägi waimus kaugel kalju pinnal
Üht surnu keha kuuma liiwa peal,
Weel auras sügaw haaw seal tema rinnal —
Ah, tuttaw oli tall see surnu seal.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 10. jaanuar 1887, lk 40.

Näkk

Lermontowi järele Wene keelest J. T.

Näki neiu kuu kumawa walguse käes
Ujus jõe wee woogude wäes;
Kunni kuuni ju pilduda laenete päält
Tahtis hõbetud wahtu ta säält.

Jõgi kohas ja liigutas sügawas wees
Udu pilwi, mis paistsid ta sees;
Näki neiu see laulis; ta halelik hääl
Kostis wastu jõe kallaste pääl.

Tema laulis: “Siin põhjas, kus woogude wiir,
Päewal wirwendab päikese kiir;
Kala karjad siin käiwad, kui salased wäed,
Läikwat kristallist linna siin näed.

Jõe liiwasel woodil siin waikuse sees
Magab pillirool warjatud mees,
Magab wõeramaa wägimees magusat und,
Mida saatnud on laenete sund.

Aga musu, — oh häda, ei tea, miks nii, —
Tal kümust ei ära tali wii;
Tema magab — ei sõnagi kõnele keel;
Ta ei hinga, ei ärka ka weel!…”

Nõnda laulis näkk läikiwa laenete pääl
Sala waluga haledalt sääl;
Jõgu kiigutas keereldes sügawas wees
Udu pilwi, mis paistsid ta sees.

Oleviku Lisaleht nr 44, 26. oktoober 1882, lk 2.

Purje

Lermontowi Парус. F. F.(?)

Üks üksik purje walgendades
Näib merel udu sina seest…
Mis tema otsib kauges maades!
Mis tõukas teda kodu weest?

Tuul hulub: laente mängu trotsib
Mast painudes ja rägiseb…
Ei õnn see ole, mis ta otsib,
Ei õnn, mis eest ta põgeneb.

Ta üle kuldne päike kaalub,
Ta all on klaasist selgem woog
Ja rahuta ta tormi palub,
Just kui tooks rahu tormi hoog.

Oleviku Lisaleht nr 27, 18. juuli 1883, lk 2.

Palwe

(Wene luuletaja Lermontowi laul.)

Kui raskes elu tundides
Kurb olen surmani.
Siis palwele end sundides
Ma kordan salmisi.

Üks ime jõud käib kajades
Neilt elusõnadelt.
Uut karskust nõudma ajades,
Mis tuleb ülewalt.

Kõik kahtlus rinnult rutuga,
Kui koorem libiseb: —
Usk jälle südant nutuga
Nii kergeks teeb.

F. F.

Oleviku Lisaleht nr 17, 10. mai 1883, lk 1.

Kalju

Lermontow’i järele K. E. S.

Pilwekene õhtul rahu nõudis,
Langes tasa kalju rinnale,
Koidu kumal edasi ta sõudis,
Heljus uue jõuga õhusse.

Kalju seisis kaua kurwal tujul,
Põuest tõusis tume ohkehääl,
Kuna päikse kiired kuldsel kujul
Hiilgaseid ta pisarate pääl.

Oleviku Lisaleht nr 13, 15. juuni 1887, lk 203

Kolm palmi

Hommikumaa muinasjutt.

M. Lermontowi järele Kampmann.

Kord kaswasid kaugel Araabia maal
Kolm palmipuud liiwase lageda ra’al
Seal niisutas jänuseid puu juurekesi
Külm, kosutaw, hõbene hallika wesi
Nii selge ja puhas kui kallim kristall
Ta wulises, wahutas palmide all.

Ehk uhkelt küll tõstsiwad palmipuud päid,
Nad kõigile igawest tundmataks jäid;
Ei polnud nad ial üht reisijat näinud,
Kes oleks sealt kosutust otsimas käinud,
Kuid peagi lehed seal kuiwama lõid,
Ju päikese kiired wist närtsitust tõid.

Siis hakkasid palmipuud nurisema:
“Miks piame siin närtsima tähtsuseta?
Mis tarwis, oh Jumal, sa wõtsid meid luua,
Kui pole meil wõimalik kasu nüüd tuua,
Waid raiskame tormides nooruse jõuu.
Ei ole, oh taewas, sul õige see nõuu!

Said kaebdusest waewalte waikind nad kolm —
Kui tulbana taewasse tõusis see tolm;
Nad kuulsiwad kaugelta koledat kära
Ning nägiwad wärwitud waipade sära —
Seal kamel käis kõikudes kameli eel
Ja sünnitas pilwesi tolmusel teel.

Neil küüradelt korrata rippusiwad
Eeskujukad waibad ilmlugematad,
Paar pruunikat käsa neid korrale saatsid
Ja sinised silmad sealt eemale waatsid…
Üks kuiwetand, küürakas seljaroost,
Araablane kihutas piredat hoost.

Kord tõstis end hobune hirnuwal suul
Ning kargas, kui päts, keda trehwanud kuul,
Ehk hirmsaste hilpusid riided walged,
Ei kahwatand siiski Araablase palged,
Waid wilistas mängides noolega seal
Ja wiskas ning püüdis ta sadula peal.

Pea lõppes neil lahe ja liiwane laan
Ja palmidel’ lähenes suur karawaan:
Siin potid end wulinal hallikal täitsid
Ja palmid suurt lahkust siis nendele näitsid,
Kes wilusse telkisid ülesse lõid
Ning jahedalt hallikalt karastust jõid.

Kuid waewalt sai kätte külm, udune öö,
Siis alustas kirwestel kibedam töö,
Sest puudelt, kes uhkustand aastate sajad
Nüüd kõlasid surmawa hoopide kajad
Ning raiuti tompideks, tehti neist tuld,
Ei jäänud muud üle, kui tuhk, põrm ja muld.

Kuid oli ju kustunud lõkendaw loit
Ning ämardas idapool warane koit,
Siis läkswad rändakad käraga teele
Tuldn kellegil palmipuid tänada meele.
Päew põletas riismed, mis üle jäänd neist,
Tuul kihutas tuha kus seda ja teist.

Weel praegu on tühi ja paljas see paik,
Kolm palmi on kadund ja hallik on waik,
Kõik ümbrus on liiwane, lage ja kole
Ei kusagil warjawat põõsakest pole,
Sest seal, kus kord hallikal haljendas roht,
On koleda kullide kiskmise koht.

Oleviku Lisaleht nr 10, 15. mai 1889, lk 150.

Ingel

Lermontovi “Ангел” järele P. ?

Üks inglike lendas kesköösesel a’al,
Kesk pimeda pilwede raal:
Küll kuulasid pilwed ja tähed ja kuu.
Mis laulis sääl inglikse suu.

Küll taewastest kodadest laulis ta hääl
Ja uskjate õnsusest sääl
Ja wägewast Loojast weel laulis ta ka.
Kes teinud on taewa ja maa.

Noort hingekest süles ta ilmale wiis.
Kui muree ja silmawee seis:
Kuid hääled, mis inglike häälitses teel,
Need seiswad ta südames weel.

Ja kaua, kui wangis siin ilmas ta käis,
Rind imelist igatsust täis:
Ei taewasid hääli, mis kuulis ta siis,
Wõind anda tall maapäälne wiis.

Oleviku Lisaleht nr 8, 21. veebruar 1883, lk 2

Ma tulewiku pääle kartes waatan

Lermontowi järele J. R. 

Ma tulewiku pääle kartes waatan,
Ja minewiku pääle mõtlen hirmuga,
Ma argselt pilku oma ümber saadan,
Et wõiksin halastajat hinge leida ma…
Kas ilmub ial weel mul päästja ingel,
Kes awaldab mu igatsejal hingel,
Miks peaksin elama, mis pean lootema?
Kas ütleb keegi, mis ma süüdi teinud,
Et saatus kurjalt minust üle käinud,
Mu südant pannud mure ohkel leinama?

Mult elu armutu on ära wõtnud
Kõik armuõnne, lootused ja rahu ka…
Küll tulewikul’ rõõmsast wastu tõtnud
Ma oleks… Praegu walus ohkan, waikin ma.
Ei ots weel pole tulnud hädadele,
Mu süda murele ja kurbtusele
On aina asupaigaks saanud lõpmata.
Kui roosinupp, mis puhkes õite ilus
Ja närtsis põhjatuulte karmis wilus,
Nii saatus oma ohvriks teinud ta…

Olevik nr 47, 21. november 1895, lk 1122.

Soowid

Lermontowi järele J. Kalkun.

Awage mull’ raudsed uksed,
Andke walgust wangile,
Neiu, kellel mustad juuksed
Ratsu, must ja tuline!
Ratsu seljas andke woli
Lagendikul ajada.
Woli, woli, andke woli,
Ei ma muust siis enam hooli,
Ei siis õnne nõua ma.

Andke mull’ üks weike wene,
Wene weike – iluta,
Juurde weel hall purjekene
Harjund hästi tormiga.
Siis ma sõidaks sügawustel,
Liugleks lainte lainetel,
Mängiks mere möllutustel,
Metsikutel kurjustustel
Paindumatul kangusel.

Andke mull’ üks kuldne talu
Kuldse rohuaia sees,
Selle juures metsa salu –
Hõbe koski kohades.
Kosk mind kastaks metsa wilul
Pärlihelgil piiskadel.
Kuldses talus, metsa wilul,
Seal ma lõbutseksin ilul,
Uinuks elu sügisel.

Olevik nr. 42, 19. oktoober 1899, lk 971

Puri

Lermantowi “Парусь.”
A. Grenzsteini tõlge.

Üks puri paistab merepinnal
Ja ujub meres ududes …
Mis otsib kaugel laine rinnal?
Miks kodurannast radunes?

Ei tuul tal mastis rahu hüia,
Ei laine rauge rahule …
Oh häda! Ei ta õnne püia
Ja ei ka õnnest põgene!

Ta jalgel heljub wete-ema
Ja kõrgel hiilgab päikene;
Kuid puri – maru soowib tema,
Kui saadaks maru rahule!

Olevik nr. 38, 23. september 1891, lk 778, 779

Testament

Наедине сь тобою, брать.

Lermotowi laul. G. E. Luiga tõlge.

Ma räägiks sõber sinuga
Kord nelja silma all:
Mul wähe ilmas elada,
Mu ots on ligidal!
Lääd kodu, pea meeles sa,
Noh, mis? … mu pärast leinama
Ei hakka sääl küll keegi,
Sest õigust kõigil räägi.

Ja kui wast küsib mõni huul …
Noh, kes küll oleks see! –
Siis ütle, et mu püssikuul
Tõi haawa südame.
Et surin auuga Tsaari eest,
Et pole abi arstidest,
Et lasen kodu rada
Weel wiimselt terwitada.

Mu isa, ema waewalt sa
Küll leiad elu teel,
Ja tõeste, kahju oleks ka
Neid kurwastada weel!
Kui leiad neid, siis ütle sa
Et ma ei wiitsi kirjuta,
Et saadeti meid sõtta,
Kust kodu ma ei tõtta.

Noort naabri neidu tead sa …
Me lahkund ammu ju …
Ei minu järel küsi ta …
Mis kadund, kadugu!
Mu surmast tõtt tall jutusta,
Mis tühjalt hingest hoolida –
Ja teeb ta nutust nägu,
Siis pole sest suurt lugu.

Olevik nr. 19, 13. mai 1891, lk 398

Kuulen su…

Слышу ли голос твой.

Lermontowi laul. G. E. Luiga tõlge.

Kuulen su armsat häält,
wäriseb rind,
Süda mul hüppab
kui puuri sees lind.

Waatwad su särawad
silmad mu pääl,
Põuest siis lendab hing
wastu neil sääl.

Nutta ma tahaks,
täis õnne on rind …
Kaela sull hakkaksin
suuteleks sind. …

Olevik nr. 19, 13. mai 1891, lk 398

Testament

Lermontowi järele J. Parw.

Paar sõna, sõber, sinule
Mul oleks ütelda,
Sest wähe aega minule
On antud elada!
Sa oled juba koduteel,
Pea meeles siis – oh, tühja weel!
Kes loeb liiwa merel
Ehk küsib m i n u järel?

Kui siisgi mõni küsib wast,
Kel pole ununud,
Siis ütle: rinnast rasedast’
Ma olen haawatud …
Et auusast surin Tsaari eest,
Ei tohtrid terweks teinud meest,
Ja et ma kodumaale
Weel terwist saatsin sa’ale!

Mu isa, ema elussa
On raske leida sul.
Ja päris kahju oleks ka
Neid kurwastada mul.
Kui elawad, siis ütle sa –
Laisk kirjutama neile ma, ­–
Et polk käks teiste linna
Ja kodu ei saa minna.

Seal naabri-piiga – ammu me
Ju pole üksteist näind!
Ei küsi ta mu järele –
Ükskõik, mis läind on läind!
Sa räägi talle sula-tõtt,
Las walab wähe simawett!
Miks tühja hinge hoida,
Tal kerge teist on leida!

Linda nr. 11, 18. märts 1894, lk 174

Kassakate hälli laul

Maga, noorike, mu kallis, –
Häiu, kiigu sa,
Waikselt waatab kuuke kaunis
Sinu hälli ka.
Hakkan westma muinasjuttu;
Lauulu laulma ma;
Maga, silmad kinni ruttu, –
Häiu, kiigu sa.

Wahu, mühal Terek woolab
Kiwi rüngas teel
Halw Tschetschen* seal kalldal roomab,
Ihub oda weel,
Sinu isa, kangelane,
Sõjas langend ta. –
Maga, armsam, rahul ole, ­–
Häiu, kiigu sa.

Näed kord isi, ajad jõudwad
Sõja eluga,
Jullgelt sadulasse hüppad,
Wõtad püsti sa.
Sinu sõja sadula ma
Tikin siidiga…
Maga, mahus laps, mu oma, –
Häiu, kiigu sa.

Kangelane näitad pealt sa,
Hing sull kassaka.
Saatma sind ma lähen wällja –
Lehwid käega sa….
Mitu walust pisart sala
Sell’ ööl walan ma! …
Maga, ingel, waikselt, tasa,
Häiu, kiigu sa.

Hakkan kurbdus’ piina tundma,
Ootma troostita,
Terrwed päewad palwetama,
Öödel nõiduma.
Mõtlen, et sull rõõmud raugel
Wõera pinnala….
Uinu, kuni mured kaugel,
Häiu, kiigu sa.

Annan sulle kaasa teele
Püha kuju ma:
Palu Jumalat, siis pane
Oma ette ta:
Kui end sead sõtta walmis, –
Emat mälesta ….
Maga, nooruke, mu kallis, –
Häiu, kiigu sa.

Lermontowi järele: Leeni

* Üks Kaukaasi rahwus.

Linda nr. 1, 20. detsember 1889, lk 17

Testament

Ma räägiks, armas sõbrake,
Kord sala Sinuga,
Sest ainult wähe öeldakse
Mul olla elada.

Sa kodu läed, et kuule sest….
Kuid mis! ei minu saatusest
Sääl osa wõta keegi, –
See haiget mull’ ei teegi.

Ja peaks mõni küsima…
Kes olla küll wõib see?
„Ta langes sõjas,“ räägi Sa,
„Kuul tungis südame.“

Truu soldatina suri ta
Ning wiimselt soowis tervita’,
Kui surmawari laugel,
Weel kallist kodu kaugel.

Mu isa, ema wististi
Ei ela, usun ma.
Tõtt ütelda, ei ma soowiksgi
Neid kurwastada ka.

On elus nad, neil’ räägi Sa:
Ta laisk, ei wiitsi kirjuta’;
Polk saadeti teel sõtta,
Säält ära ta ei tõtta.

Sääl naabruses noor neiuke….
Mis olnud tuttaw Sull’.
Ei minu järel küsi see, –
Ükskõik see ongi mull’.

Tall’ puhast tõtt Sa kõnele,
Sa tühja ära kahetse.
Ja kui ta nutab sugu,
Ei sellest ole lugu.

Lermontowi järele Hermann Annila.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 32, 5. august 1899, lk 320 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Wang

Awage uks, kindel, raske,
Mis mind peab wõimsasti,
Wabalt minna te mind laske,
Kus mu neid ja hobune.

Sääl mu neidu, õrna, hella,
Teretan ma musudella,
Siis truu hobu turjala
Steppi tõttan tuulena.

Kuid ma waene pole waba,
Aken, liiga kõrges ta.
Uksel ees on kindel taba,
Müüri lõhkuda ei saa.

Uhkes toas minu piiga
Wiibib kaugel siit, – oh liiga!
Hobu wabalt stepissa
Jookseb wõistu tuulega.

Ümber paljad seinad näha,
Istun ma siin troostita.
Püha kuju ees weel näha
Lambike näib suitsema.

Kuulda on mul ainult aga,
Kudas kindla ukse taga
Sammumas öö waikuses
Tuim ning kare tunnimees.

Lermantowi järele H. Annila.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 11, 12. märts 1898, lk 88 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Udu-laew

Lermantowi tõlke järele.

Kui tõusnud ju taewasse tähed
Ja walgustud wahutaw pind,
Laew libedalt laenetes liigub
Ja purjedel lendab kui lind.

Ei kaldu ta kõrgemad mastid,
Ei lipudgi lehwine pääl
Kui koledalt aknadest wälja
Suurtüki suud waatawad sääl.

Ei ole ta kapteni kuulda,
Ei madrusid näha sääl saa,
Kui tormid ta tugewat keha
Küll kaljude otsa ei a’a.

Sääl kaugede merede turjal
Üks kaljusaar kerkineb wees;
See kaare pääl surnuhaud näha,
Kus keiser on puhkamas sees.

Ja waljude waenlaste läbi
Ta saarele sängitud sai,
Et enam säält wälja ei pääseks,
On kalmule pantud paas lai.

Kesköö a’al, kui aasta läind mööda,
Mil ingel ta hinge siit wiis,
Wees waiksesti kallaste poole
Üks udulaew ligineb siis.

Haud awaneb häkisti üles,
Sest keiser on ärganud nüüd;
Ta pääs on kolmnurkline kübar
Ja selgas hall lahingu-rüüd.

Käed wägewalt rinnale heites
Pääd waotab mõtete wool.
Ta läheb ja tüürile istub –
Laew purjedel lendab kui nool.

Ta lendab siit Prantsusmaa poole,
Kus maha jäi kuulsus ja kroon,
Kus maha jäi wahwam, truuim wägi
Ja poeg, kellel pärida kroon.

Ja kaugelt ju kodumaa kallast
Ta öösise udu sees näeb,
Rind jälle siis rahutult peksab
Ja silmis wälk wehkleda wäeb.

Ja kaldale kindlamal sammul
Ta kohe lääb kartmata siis,
Sääl wahwamaid wõitlejaid hüüab
Just nii, kui neid wõidule wiis.

Kuid ilmas on laial kõik wägi
Ja puhkamas igawest und;
Europas ja Afrikas paljuid
Wiis surmale wahwuse sund.

Ja kindralid kutset ei kuule –
Neist mõned on langenud sõjas,
Kuid mõned on andnud tad ära,
Nüüd siplevad ahmuse lõjas.

Jalg wastu maad pahaselt põrub,
Et nurja on läinud kõik püüd,
Ja waiksema kalda pääl jälle
On kuulda ju halelik hüüd.

Ta kutsub nüüd armsamat poega,
Kes üksi wõib aidata weel;
Pool ilmamaad osaks tall annaks
Kui ise käiks Prantslaste eel.

Kuid närtsis ta kuninglik wõsu
Täis lootust ja wõimu küll rind,
Ja keiser weel kaua sääl seilab –
Tal armas on Prantsusmaa pind.

Ta seilab ja raskesti ohkab
Kuni koitma lööb hommiku pool
Ja pisarad liiwasse jookswad
Tal silmist nii walusal hool.

Siis jälle lä’eb nõidlikku laewa,
Pääd waotab walude wool,
Ehk käsi küll käskiwalt wehkleb –
Laew tagasi lendab kui nool.

Wilh. Waher.
Eesti Postimehe Lisa nr. 39, 29. september 1895, lk 308 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)