Kõrgel kaljurinnal nagu sängis
Magas kuldne pilvekene ööda;
Tõttas teele, kui öö läinud mööda
Õhuriigis rõõmulikult mängis.

Aga niiske jalg jäi temast sinna
Kalju pääle, kes nüüd üksi-ainu
Sügav-mõttess’ jäänud keset vainu
Kuna nutt tal tuksus läbi rinna…

Lermontovi järele K. Krimm.

Postimees nr 55, 9. mai 1891, lk 2.