Soov

Miks pole ma lind või ka rong, keda tiib
Nõnda kergesti ülesse viib?
Miks keerelda õhus ei või ma kui lind,
Miks vabadust tunne mu rind?

Siis läänesse, läänesse lendaksin ma,
Kusa õitseb mu isade maa,
Kus tühises lossis mäerinnaku pääl
Nemad hingavad viimist und sääl.

Sääl lagunud seina pääl isade mõõk
Ja ka kilp, mida trehvanud löök.
Sääl kohal siis lehviksin, lendaksin ma –
Tolmu pühiks neilt tiivadega.

Ja isade kandlil saaks uuesti keel
Minu sõrme all kõlama veel.
Ma laulaksin, mängiksin, helistaks siis –
Elu ärataks imelik viis.

Kuid aga mu palve on tühine veel
Valju saatuse seaduste eel:
Sest isamaa sinavaist mägedest mind
On lahutamas merede pind.

Õis viimane vahvastest võitlejaist veel
Hakkab närtsima võõramaa teel. …
Siis sündsin küll, – säält pärit mu rind. …
Miks ei ole ma vaba kui lind! –

Lermontovi järele M. P.

Postimees nr 145, 4. juuli 1892, lk 3.