Saksa lauliku Chamisso laul.
Suud andes me seisime õues,
Ei keegi meid näinud seal,
Kuid tähed, need seisivad taevas
Ja vaatsivad vagusi pealt,
Üks täht on nüid maha langend
Ja kõnelnud merele,
Ja meri on aerul’ öelnud,
Aer laevamehele.
Ja seda kallimale
On laulnud laevamees,
Nüid igas uulitsas juba
See kõlab viisi sees.
Gr.
Eesti Postimees nr. 17, 2. mai 1892, lk 2
Vene lauliku N. Grekovi laul.
Kaks pilve kord lendasid sinaval nõlvil,
Üks ajas teist tuliselt taga;
Üks oli neist heledat valgemat värvi,
Ja teine – must piksevihm aga.
Ja vihaselt mustem käis valgema kannul,
Just nagu ta sooviks ehk saada
Nii valgeks kui teine, nii hiilgada kõrgel,
Seks soovis tal järele a’ada…
Kõik asjata. Valge pilv kõrgemal kerkis, –
Tal kiiremalt edenes sõue –
Kuid teine, see pimenes koledal kombel –
Ja korraga kõmistas kõue…
Vihm puistunes pisarail pimedast pilvest,
Kui tähendaks nukramat nuttu,
Et valge pilv, mida ta taga nii ajas,
Talt põgenes ära liig ruttu…
Eestistatnud V. Varju
Eesti Postimees nr. 17, 2. mai 1892, lk 2
Hispania lauliku Antonio Trueba laul.
Oh sa ilus, ilus neiu,
Punapõskne piigake,
Tead sa, et kahe hinge
Kokkukõla taevane?
Sest kui sügav armutundmus
Hinge hingel ühendab,
Okkad lillekesteks saavad,
Pisar rõõmu pühendab…
Kas ei igatse ka sina
Sarnast hinge omale,
Kelle puhtas peeglis säraks
Truudus vastu sinule?
Kas ei ihka sa üht hinge,
Kelle meelest au ja kuld,
Kuulsus, ilu, vabadusgi
Ilma sinuta on muld?
Kui sul sarnast soovi pole,
Neiuke, siis ütlen sull’:
Armastaja naese hinge,
Naesesüdant pole sul!
Gr.
Eesti Postimees nr. 16, 25. aprill 1892, lk 2
Norra lauliku Henrik Ibseni laul.
Lilli, mu lõbusam liblik sa,
Kui põgened, jälle sind püian!
Ma punun võrgu sul laulusta
Ja meelisõnu sul hüian.
„Ja olen ma liblik nii väikene,
Lase vabalt meel õilmil mul käia,
Ja oled sa poiss, kui päikene,
Siis jookse, kuid ei sa mind püia!“
Lilli, mu lõbusam liblik sa,
Kas näed, kuis laulud sind püidvad,
Sa põgened, kallike, asjata,
Sõnad võrku sind uuesti hüidvad.
„Ja olen ma liblik, nii väiksene,
Siis lendan ma siisgi su võrgusse,
Jäta tiivadki terveks mul sa!“
Sind õrnaste kinni võtan ma
Ja asemeks annan mu rinna,
Seal võid sa siis vabalt lennata,
Mul ehtida õnnede linna…
Gr.
Eesti Postimees nr. 16, 25. aprill 1892, lk 2
Vene keelest.
Õhtu tähed kiirgasivad,
Vaikne oli kõik maailm,
Lumi säras, üksnes õues
Paukus talve käre külm.
Küla tuisan’d tänavates
Vaarus vaene lapsuke,
Vana hilbukeste kattel
Värises ta ihuke.
„Jumal!“ kaebas lapsukene
„Külm ja nälg, mull’ vaevaks saad.
„Kes mind soendab ja toidab,
„Oh, sa helde Taeva taat?“
Küla eit käis sama teeda,
Kuulis vaese nuttu teelt
Võttis kaasa, andis süüa,
Rõõmustas ta kurva meelt.
Pani marjukese sängi,
Kattis sooja vaibaga.
Sõba silmil, nägu naerul –
Juba uinus magama.
Jumal toidab metsa linnud
Lilled lastel kosutab,
Ju ta siis ka vaeseid lapsi
Ikka hädast avitab.
– dd –
Eesti Postimees nr. 16, 14. aprill 1882, lk 3
Persia lauliku Mevlâna Dshâmi laul.
Kus iganes ma olen,
Seal oled sina ka;
Ei ialgi mu hingest
Või sina kaduda.
Kui viibin unes mina
Mu voodikese sees,
Siis unenäos sina
Mul lehvid vaimu ees,
Kui rändan roosiaias
Ma õhtul üksinda,
Siis sinu kuldne kuju
Mind saadab salaja.
Mul igast tulest vastu
Su silmad säravad
Mul iga lillekene
Sind meelde tuletab.
Ja igast veinitilgast,
Mis juues vaatan ma,
Mul vaatab vastu naerul
Su tuju kullana.
Ja suudlen mere lainet,
Mis lehvib nagu juuks,
Siis pean lainet helmeks,
Ja helme sinu suuks.
Mu sõbrad mõistatuseks
Mind pilkel peavad,
Kuid et sa mulle armas,
Ei seda tea nad.
Gr.
Eesti Postimees nr. 15, 18. aprill 1892, lk 2
Kord vana kriim-silm, lamba varas
A’as kondi kurku… Paras! paras!
Ju surma kutsar kiirel sammul
On liginemas hundi kannul…
Seal astus pika-noka pappi,
Kurg, ahnepäitsukesele appi:
Ta ajas hundil kurku kaela
Ja tõmbas välja luise naela.
Nüid enam hunt ei ähkin’d valus;
Tal tohter vaeva palka palus.
„Ve-he! või see eest vaeva palka?
Oot’, oot’, sa, tänamata!… malka!
Või tema seda veel ei teagi,
Et mina kink’sin talle peagi? – “
Nii tõstis kriim-silm riidu, kära:
„Kas ükskord ju saad emal ära!…“
Vabalt Krõilovi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3
Hunt lauda ukse taga silmas,
Kuis karjus, Jukku, tappis lammast.
„Ei õigust ’pole siinses ilmas!“
Nii mõtles hunt ja ihkus hammast;
„Kui mina oleks teinud seda,
Mis praegu karjus võtab teha,
Siis… tulge appi… Not’ge teda!…
Vaat’, jälle siin – ta põrgu-keha!“
Vabalt Krõilovi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3
Ahv silmas peeglist oma varju
Ja võttis karut laita karju:
„O, vaad’ke! küla Triinud, Liisud,
Tal kõrvad nagu vanad viisud;
Kui hirmsad, korbalised põsed,
Just nagu vana kase kosed!
Eh, eh hee! lõhki naeraks mina:
Va’ karul lossus, longus nina;
O, minu armsad suguvennad
Vaat’, käpad nagu pudru männad!…
Kui mina karu sugust oleks,
Ei ma siis metsast välja tuleks:
Kõik rahvas naeraks minu välja,
Kui mõnda ilma komet-nalja!“
Va’ karu seisis peegli taga;
Kõik kuulas pealt ja oli vaga.
Kui ahv ol’ lõpetanud laimu,
Siis karu maanitses va’ kaimu:
„Nii palju ära laima, vend:
Sa naersid välja ise end’!…“
Vabalt Krõilovi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3
Kord neli sõpra ühte lõivad,
Mis peale klaasid kokku jõivad.
Et metsast loomi kokku a’ada
Ja ühe võrra ära ja’ada;
Need olid: lõvi, reinuvader,
Koer ja ka hunt, kes jooksma – ager.
Rein-vader sokku kinni püidis
Ja oma sõpru ja’ama hüidis:
„Hei, naabrid, sõbrad, tulge kokku,
Ma püidsin ühe rasva’ sokku!“
Kõik naabrid, sõbrad, jooksid sinna,
Kus ohvri lõhn neil puutus ninna.
„Vaat’, reinuvader, kulla veli,
Meid sinuga on kokku neli;
Eks ole õige: rasva sokku
Me’ ja’ame täiest’ nelja jakku!“
Nii kaval lõvi juttu algas
Ja ühist sõprust maha salgas:
„Siit otse ajan läbi vagu,
Sest muidugi see – minu jagu;
Vaat’, see on mu, e lõvi mina – –
Te’ tohi sinna pista nina;
Ka kolmas jagu – täitsa minu,
Seepärast, et kõven olen; –
Kes neljat jagu püiab kääpa,
See enam oma jalal – lääpa. –
Vabalt Krõlovi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 13, 5. aprill 1891, lk 3
Oh mu rind, miks sina kaebad –
Kas ehk elu raske sull?
Kuule: kõik mis tali riisus
Leiad kaunil kevadel…
Ehk mis sul on elust oota?
Ei sa ilma võita või.
Armasta, mis hing sull ihkab:
Kõik siis kaub, mis valu tõi…
Heinrich Heine järele J. U.
Eesti Postimees nr. 12, 19. märts 1886, lk 3
Emil Claari järele.
Kuis tuli see,
Et süda lõi tuksuma Sinule?
Ei tea ma!
Õrn kevade tuli, temaga
Soe pehme õhk
Ja õitsevad õied ja magus lehk;
Kuldkirjal lilledel seisis kroonil:
Sa kuninganna mu südame troonil!
– Kui võttiski see vangi minu.
Ja ilma midagi muud ma veel mõtleks
Ent Sulle ütleks
Olen ma Sinu!
Kuis tuli siis see,
Et ka Sina sattusid võrgusse?
Tead Sa veel?
Oh esite rääkis nii aralt Su suu,
Kuid Sinu meel,
See oli ju minu, see oli ju truu.
Aga Sul ehmu tõid õnnes ja ohus
Kombed ja kohus,
Kuid äkki sai julgeks Su meel
End armus sind aks ja näitsid,
Nüid paradiis meil eel,
Sest nagu mina Sinu,
Oled sa minu!
Ja et me nüid ühed oleme,
Teab iga lapsuke.
Nüid kurjad kadedad keeled
Ja mustad murdijad meeled,
Kui näevad Sind,
Et õnnis Su rind,
Ja kuidas Sul säravad silmad
Just nagu imede ilmad,
Ja kuidas Sul säravad silmad
Just nagu imede ilmad,
Ja kuidas Sul naeratus suul
Kui õilme roosipuul,
Siis ütlevad salati,
See olla mu musudest nii..
Las’ nad ütlevad, las’ nad mõtlevad,
Harjuma peavad nad ometi.
Gr.
Eesti Postimees nr. 9, 7. märts 1892, lk 2
Hiir: Kuule vana roti pappa,
Kass on saanud mehist tappa!
Nagu külas kuulda kära:
Müinud Lõvil naha ära!
Mis nüid viga lusti lüia,
Sahvris potist maiust süia!
Rott: Seda ära usu sugu
Vana sõber, nii pol’ lugu,
Kui ta kassi küisi sattus:
See tal silmad kriimuks katkus.
Kas sa seda veel ei teagi, –
Kassist kõvem pole keagi?
Vabalt Krõilovi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 7, 20. veebruar 1891, lk 3
Tuvikene, vaga lindu
Kurdab öösel päeva aal,
Valu kipub tema rindu:
Kallis viibib kaugel maal.
Ei tal enam söök ei maitse,
Ega laulu laula ta:
Leina pisaraid ei kaitse,
Laseb vabalt voolata.
„Tule, tule, tule ruttu!
Igatsus ju vaevab mind;
Vaigista mu leina nuttu!“
Lausus tuvi, lein’ja lind.
Ootab, ootab… aga seda
Pole näha kuskilt veel;
Ikka ootab kodu teda, –
Aga veelgi viibib teel!
Mure tuvi rindu asub,
Kurvemaks läeb oot’ja meel;
Lein’ja südand lõhkma kasub, –
Ikka kallis viibib teel!
– – – – – – – –
Korraga, tuianna rändas
Tagasi, sealt kaugelt teelt.
Oma kalli haual’ lendas,
Kus ta ära heitis meelt..
Vabalt Venekeele järele. O. Neufeldt.
Eesti Postimees nr.4, 30. jaanuar 1891, lk 3
Sa kena kalaneiu
Paat aja kaldale,
Et ma siis võiksin anda
Suud sinu huultele.
Oh pane oma pea
Mu tuksva rinnale;
Sa oled ikka julge
Ju käima merele.
Mu süda on ka meri,
Kord tõuseb, vaub ta
Ja mõni ilus perli
Ta põhjas hingab ka.
Saksa luuletaja Heine järele J. Pommer
Eesti Postimees nr.4, 28. jaanuar 1888, lk 3
Kaks kurge nägid selgeste
Et kulli küintes lõoke.
„Ah kadund kallis lõokene,
Kes armsal healel laulis enne!“
Nii õhkas kurg nüid sõbrale.
Kull aga kostis kurele:
„Oh ära vaeva asjata
End nõnda õhkamisega
Kuis maitsis sulle konnake?“
Saksa luuletaja Gleim’i järele J. Pommer
Eesti Postimees nr. 2, 11. jaanuar 1889, lk 3