Me’ joome — silmad katte all
Siin elu-karikaid;
Kuld ääri märjaks kasivad tall
Me’ omad pisarad.
Kui aga langeb surma eel
Meil kate silmi pealt
Ja keik, mis armas elu teel,
Kaub ühes jäädavalt, —
Siis näeme: tühi põhjani
On kuldne karikas, —
Jook — paljas mõte oligi,
Mis meid nii meelitas.
Lermontovi järele J. Umblia.
Valguse lisaleht nr 10, 2. juuni 1890, lk 80.
All orus kahe kingu vilul
Üks püha klooster asumas;
Ta ümber halja pärja ilul
Lehtpuude riad kasumas,
Nii vilkus õhtu videvikul,
Kui pime viibis kuristikul,
Lamp noore nonni akna peal.
Mindaali puie salustikus,
Kus ristid seisvad ridastikus,
Kui vaiksed hauu’de vahtijad,
Seal lin’de koorid laulsivad;
Ja kalju kurgust vulisedes
Lõik läted jahe laenega
Ning ripp’va kalju kulmulla
End sõbralikult ühendades,
Nad mööda vainuid õitsevaid
Siis vool’ma tõttsid sedamaid.
Mäed paistsid kaugel põhja rajal,
Kus hommikuse koidu ajal, —
Kui tasa oru vaikuses
All hallid suitsu sambad jõudvad,
Ja ida pool’ end pöörates
Muesiinid rahvast palvel’ nõuudvad;
Ja kõrgelt tornilt mahedalt
Kell püiab uin’jaid äratada
Sell vaiksel tunnil pühakalt;
Kui mööda väikest jalgtee rada
Vett tooma, alla, virgaste
Läeb noor Grusiini neiuke, —
Nad valgeis lume mundriets,
Kui müirid hõbe hiilguses,
End taeva telgil tähendasid;
Kuid loode tunnil paista lasid
End kuues purpur punases.
Nei’ keskel, pilvi tülitades,
Pead kõrgem teisi kehetas
Kasbek, Kaukaasust valitsedes,
Kui preestri riides hiilgavas.
Lermontovi järele M. Ollino.
Valguse lisaleht nr 9, 24. mai 1890, lk 71-72.
(Lermontovi laul: Выхожу один я на дорогу.)
Lähen üksi välja maantee peale:
Läbi udu läigib liiva tee;
Vaikne öö; nõmm kuuleb Looja heale,
Tähega seal räägib täheke.
Taeva süles pühandus ja ime!
Maailm hingab sini hiilguses…
MIks mu süda nõnda haige, raske:
Ootan mõnda? Olen leina sees?
Ootus ei mu südamesse mahu,
Ei ma kurda, mis on mööda läind;
Otsin vabadust ja hinge rahu,
Oleks unustus ja uin kõik viind….
Ei ma tahaks tunda surma võimu,
Igaveste sooviks uinu’ nii,
Et mull ihus liikmas elu vaimu,
Et ma vaikselt, tasa unes hingakski;
Ja et ööl ja päeval kõrva laulaks
Mulle armastust üks magus heal.
Et mu üle kahinaid ma kuulaks
Halja tamme ladvast haua peal.
C. M. Redlich
Valguse lisaleht nr 8, 19. november 1887, lk 2.
Kui elu kurval korrala
Mind muljub muretund:
Üht imepalvet pidama
Siis saavad hingesund.
On elusõna — muusikas
On õnnistatud võim,
On jumaliselt elamas
Tõest püha iluvaim.
Kuis hingest koorem libiseb,
Ju kadun’d kahtlus’ki, —
Ta nutab, usus õilmitseb,
Ja nii on kerge, prii.
M. Lermantovi järele J. Lossmann.
Sakala nr 2, 14. jaanuar 1889, lk 2.
(Lermontov’i järele.)
Üks pilvekene kalju rinnal
Jäi pilguks ajaks puhkama,
Ja varsi puhta taeva pinnal
Säält vara teele tõttas ta.
Kuid kalju näo kortsudesse
Üks niiske jälg jään’d järele,
Ta vajun’d raske mõtetesse,
Ja nutab kõrbes tasaste.
H. Käger.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 46, 16. november 1899, lk 365.
(Lermantovi järele.)
Mind sagest teised sõimasivad
Ja valjult mu pääl’ vaatsivad,
Et andsin tihti andeks seda,
Mis poleks andeks annud nad.
Ka saatus võttis sagedaste
Mind karmil kombel karista:
Mu rinnast õrnem tundmus kadus,
Ei andeks andmust tunnud ma.
Nüüd uuest’ rahva sekka tulin
Ma külma, vilu mõttega;
Kuid igal pool mind vastu võeti
Nüüd lahke, rõõmsa palgega!
H. Käger.
Ajalehe Sakala Kaasanne Sakala Lisaleht nr 41, 12. oktoober 1899, lk 326-327.
Lermantovi järele.
Ei mitte sind ma igatse nii taga,
Su ilu, hiilgust ma ei armasta,
Vaid mineviku mälestusi aga
Ja kadun’d noorust sinus näen veel ma.
Kui vahest vaatan ma su sinisilma,
Nii igatseva pika pilguga, —
Siis lendvad mõtted mineviku ilma
Mu südamega juttu ajama.
Mul näha säält mu noorus’ põlve päevad,
Su näo joontes teisi otsin ma,
Su huuldes — silmad teisi huuli näevad,
Su silmis teisi silmi tunnen ma.
H. Käger.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 40, 5. oktoober 1899, lk 316.
(Lermantovi järele.)
I.
Maga, pojuke, mu armas,
Häiju, häiju sa.
Kuu nii vaikselt hiilgab taevas,
Kiiku paistab ta.
Hakkan vestma muinas-lugu,
Laulu laulema;
Maga aga, suigu, uinu,
Häiju, häiju sa.
II.
Mööda kiva Teerek voolab,
Laeneid laksutab;
Kuri Tschetschen kaldab roomab,
Mõõka teritab;
Kuid su isa — vana soldat,
Sõjas harjun’d ta;
Maga, kallis, rahul, õrnalt,
Häiju, häiju sa.
III.
Näed kord ise — jõudvad ajad —
Võitlus’ väljasi;
Julgelt sadulasse hüppad,
Haarad püssigi.
Sõtta sadula sull’ õmblen
Uhkelt siidiga…
Maga, maimuke, nüüd laulan
Häiju, häiju sa.
IV.
Saab s’sut kehast kangelane,
Kasak hingega.
Tulen sind veel saatemaie —
Häigad käega…
Oh kui palju sellel öösel
Sala nuttan ma!…
Maga magusast’, mu ingel,
Häiju, häiju sa.
V.
Hakkan ahastades oot’ma,
Kurvalt kurtema;
Hakkan päeval palvetama,
Öösel ohkama;
Hakkan mõtlema, et tuska
Teeb sull’ võõras maa.
Maga mureta nüüd, puhka’
Häiju, häija sa.
VI.
Annan sulle teele kaasa
Püha pildi ma,
Mis, kui hakkad palvetama,
Enda ette sea;
Ja kui tõttad taplusele —
Emat mäleta…
Maga, ilus pojukene,
Häiju, häiju sa. —
R. Hansson.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 28, 10. juuli 1897, lk 189-190.
Lermontovi järele. Hermann Saaresild.
Mustjas pilvekene aset võttis
Öösel kalju rünka rinnalla;
Hommikul, kui ärkas mets ja maa
Lustil sini õhusse ta tõttis.
Sõudis üle nurmede ja aasa,
Aga kalju rünka rinnale
Järele jäi niiske märgike,
Kalju rünk, ta nuttis kaua, tasa.
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 11, 16. märts 1899, lk 88.
(Lermantov’i järele.)
Kinni kaetud silmadega joome
Meie kuldsest elu-karikast,
Tema kuldseid ääri märjaks teeme
Silma pisar’tega sagedast’.
Aga kui meil viimaks katte langeb
Enne surma ära silmadelt,
Ja kui üheks katega meilt läheb
Kõik, mis eksita’nd meid õigelt teelt —
Siis me’ alles näeme, et on olnud
Tühi kuldne elu-karikas,
Et ta mitte meie oma ‘polnud,
Et ta jook oln’d — pettav kujutus.
C. P—lk.
Saarlane nr 50, 13. detsember 1894, lk 2.
Lermontov’i järele Saare taat.
Näen purju lehvil laente rinnal
Kui tõuseks udu sini veelt…
Mis otsib ta siin võõral rannal?
Mis a’ab tad ära kodumaalt?
Tuul vilistab, teeb laentel mängi
Mast maru möllus murdub ju…
Ei õnne eest ta ära’p tungi,
Ei õnne otsi õnnetu!
Pää kohal tal on kuldne päike,
Suur sinav meri ümbruses…
Ta aga otsib tormi-paika,
Kui oleks rahu tormides!
Saarlane nr 46, 12. november 1896, lk 3.
Elu meri — igavest mäslev,
Hiilgav — võimuses himmude meri
Mis lõpmata nii ligitõmbav? —
Mida peidab su põhjuse vari. —
Su kõrgemeelsed — külmad laened,
Mis võimus hiilgavad himmude vool —
Neis hukka saavad auusad meeled
Ka süüta südamed — eksituse teel. —
Lermantov’i järele A. Kuldsaar.
Saarlane nr 36, 6. september 1894, lk 2.
Kui raskel tunnil muredest
On muljutud mu meel:
Üht ime palvet tasakes’
Siis sosistab mu keel.
Sel palvel armsas kõlassa
Nii õnnestav võim näib,
Ja püha, äramõistmata
Tast läige välja käib.
Hind koormast vabastatud saab sees,
Jääb kahtlus kaugele,
Usk südames, silm läigib vees,
Nii kerge mul, nii hää…
Lermantovi järele Sulev.
Saarlane nr 13, 31. märts 1898, lk 2.
(ПАРУСЬ.)
M. Lermontovi järele Vene keelest.
Üks puri paistab laen’te laugel
Nüüd hommikuse udu a’al…
Mis otsib tema rajal kaugel?
Mis jättis maha kodumaal?
Vaat’, laened võt’vad laksu lüüa;
Mast paindub tuule järele…
Oh häda! ei ta õnne püüa,
Ei õnne eest ka põgene.
All särab vete sinivoogu
Pääl läigib päik’se kuldakiir;
Kuid tema palub maruhoogu,
Kui oleks marus rahupiir.
P. Kangur.
Postimees nr 264, 23. november 1892, lk 2.
Maga, laps, mu mususuuke,
Uinu hellaste.
Vaikselt vaatab selge kuuke
Sinu hällissee.
Vestan sulle muinasjuttu,
Laulan ladusalt.
Pane silmad kinni ruttu,
Maga magusalt.
Kalju kaisus Terek voolab,
Laineid laksutab;
Kuri tshetshon kaldal roomab,
Mõõka teritab.
Aga sinu vapper isa
Harjund sõjamees:
Maga, laps, et pole kisa,
Hellast’ kätki sees.
Küll käsk jõuab tänavasse,
Viib sind sõdima;
Julgest hüppad sadulasse,
Võitled püssiga.
Siidiga sull ära ehin
Sõja sadula…..
Maga, laps, su laugelt pühin
Nutu pisara.
Nähes tõused kangelaseks,
Tubliks kasakaks;
Teele sulle kaasaliseks
Tulen saatijaks.
Palju pisaraida sala
Nutan viimsel ööl!…
Puhka nüüd, mu ingel, tasa,
Veel sa pole tööl.
Küll siis mure piina tunnen,
Ootan troostita;
Päevad otsa su eest palun,
Öösel valvan ma.
Mõtlen, kuis sul võõral rajal
Igav elada…..
Maga, kallis, rinna najal,
Nüüd veel kodus sa.
Teele sulle kaasa tuleb
Püha kujuke.
Kui su süda palves põleb,
Ette sea see!
Jah, kui valmis võitlusele,
Mõtle ema pääl!…
“Äiku, kussu, kullakene!”
Laulis sull’ ta hääl.
1885. Lermontovi järele A. –bb– .
Postimees nr 246, 3. november 1897, lk 2.
M. Lermontovi järele A. Krikmann
Täht särab kõrgel taeva all,
Kui sala sinisilm.
Ta paistab üksi üleval
Just nagu ilu-ilm.
Mu kambri aken väikene
Vist tähel’ armsam tee,
Sest õhtu hilja vaikseste,
Ta paistab kambrisse.
Kui taevas vahest pilvine,
Et katab tähed, kuu,
Siis iha tähe järele
On hinges otsatu.
Täht seega sõbraks salaja
Mull’ saanud armsamaks.
Nii vaatlen teda rõõmuga,
Ei aeg lä’e igavaks.
Postimees nr 200, 17. detsember 1891, lk 2.
M. Lermontovi järele.
Las’ inimesed põlgtusega
Me ühendusest räägivad,
Las’ usalduse valega
Su vanematelt võtvad nad – –
Ei ebajumalatel’ ilmas
Ma oma põlvi nõtkuta;
Ilm ‘pole armas minu silmas,
Ei teda liiast’ vihka ka,
Su kombel püüan lusti, rõõmu
Ja läbikäin ma kõigiga,
Kas targad nad või lollid olgu,
Mis mul sest asja küsida.
Me õnne ei saa kalliks panna,
Ei ilma rahvast surmasta,
Me teineteist ei ära anna,
Ei teised meid ka petta saa.
Kesk rahva summa sõbraks saime
Ja lahku läh’me viimaks ka.
Kui armastades kurvaks jäime,
Siis ‘pole raske lahkuda.
M. N.
Postimees nr 184, 20. august 1892, lk 3.
Miks pole ma lind või ka rong, keda tiib
Nõnda kergesti ülesse viib?
Miks keerelda õhus ei või ma kui lind,
Miks vabadust tunne mu rind?
Siis läänesse, läänesse lendaksin ma,
Kusa õitseb mu isade maa,
Kus tühises lossis mäerinnaku pääl
Nemad hingavad viimist und sääl.
Sääl lagunud seina pääl isade mõõk
Ja ka kilp, mida trehvanud löök.
Sääl kohal siis lehviksin, lendaksin ma –
Tolmu pühiks neilt tiivadega.
Ja isade kandlil saaks uuesti keel
Minu sõrme all kõlama veel.
Ma laulaksin, mängiksin, helistaks siis –
Elu ärataks imelik viis.
Kuid aga mu palve on tühine veel
Valju saatuse seaduste eel:
Sest isamaa sinavaist mägedest mind
On lahutamas merede pind.
Õis viimane vahvastest võitlejaist veel
Hakkab närtsima võõramaa teel. …
Siis sündsin küll, – säält pärit mu rind. …
Miks ei ole ma vaba kui lind! –
Lermontovi järele M. P.
Postimees nr 145, 4. juuli 1892, lk 3.
M. Lermontovi järele.
Noor luuletaja ära usalda,
Mis ütleb vaimustuse tuju,
Vaid hoia, et su haigest hingesta
Ei pääse vaevlev mõtte kuju!
Su luules puudub nimelt paradiis,
Sest ära otsi taevast ala,
Vaid õpi taevaline eluviis
Ja kihvti karik ümber vala!
Võib olla, hinges tunnil tumedal
Vast imehallika sa avad,
Kust vool’vad helid kõlal rõõmsamal,
Mis meelt ja südant ülendavad –
Neid ära kuula, ära usu neid!
Sull unenägu nende mõnu!
Ei vangista nad teiste südameid –
Neid avaldada ‘pole sõnu!
Ehk asub mure rinda salaja,
Või tormab kirepilv su’st üle –
Sa oma kehva luuletusega
Siis rahva ette ära tule!
Miks ennast alandada! Häbene!
Sa kaupled oma tujudega!
Ja auu ja kuulsust püüa endale
Sa purustatud südamega!
Mis on sest meil, et sind on petetud?
Mis puudub meile sinu valu?
Mis sest, et kannatusi kinkinud
Sull’ väsimata terve elu?
Näe, kuidas rahva hulk käib vagusi
Ja kaebamata harjund rada:
Neil näol ei paista mure jälgegi
Ja pisarat – ei näe sa seda!
Kuid nende seast üht vaevalt leiad sa,
Kes saatusest on kätel kantud,
Kes ‘pole pigistatud murega,
Kel’ õieline osa antud.
Mind usu, naeruväärt on lõpmata
Su kaebtus sinu naabritele,
Kui näitleja, kes papist mõõgaga
Lööb haava oma vastasele.
V. Grünstamm.
Postimees nr 124, 10. juuni 1896, lk 2.
Meile on järgmine kiri avaldamiseks saadetud:
Kurva meelega olen mitu korda lugenud, kudas mõni mees kadunud suguvenna J. Kunderi vaimurikast tööd oma nüri mõistusega tuhnib; nüüd aga lõpeb mu kannatus seda nähes, et mõned ju nii julgeks läevad ja ilmunud Kunderi tööd oma nime all hakkavad ajalehtedes ilmutama. Sarnase inetu, ühtlasi ka kardatava katse on keegi C. Kuusik Valguse lisalehes № 26 sees 1889 aastal ära teinud, kust ta J. Kunderi Lermontovi järele ümberpandud laulu: Ingel (Ангель) mis 1884 aastal “Oma maa” № 5. sees ilmus, oma nimel trükkida laseb. Et lugejad asja tõsidust ise näeks, siis panen ma mõlemad laulud, J. Kunderi tõlke ja C. Kuusiku ärakirjutuse, siia ülesse.
J. Kunderi ümberpanek: Ingel (Ангель)
Kesk öö ajal taeva all ingel käis
Ja vaikselt laulma ta näis;
Õhk kuulas ja kulasid tähed ja kuu,
Kuis helises ingli suu.
Ja hingede õndsusest laulis ta keel,
Kes Eedeni õite seas veel, –
Ja jumala vägevust kiitis ta ka
Sääl sulava sõnadega.
Ta südamel sonis üks hingekene,
Seda hällis ta ilmale.
Ja õrnasse hingesse ingli viis sai,
Ta kõrvusse kõlama jäi.
Ja kaua veel lapsele helises ta
See ingli viis sõnadeta.
See ingli laul helises ilusam tal’
Kui keegi hääl taeva all.
Ingel!
Venekeelest C. Kuusik.
Kes öö ajal Ingel seal Taeva all käis
Ja vaikselt ta laulma näis;
Õhk kuulas ja kuulasid tähed ja kuu,
Kuis helises Ingli suu.
Ja hingede õndsusest laulis ta keel,
Kes Eedeni õite seas veel,
Ja Jumala vägevust kiitis ta ka
Sääl sulava sõnadega.
Ta südamel soonis *) üks hingekene
Seda hällis ta ilmale,
Ja õrnasse hingesse i n g l i **) viis sai
Ja kõrvasse kõlama jäi.
Ja kaua veel lapsele helises ta
See Ingli viis sõnadeta
See Ingli laul helises ilusam tal’
Kui keegi sääl t a e v a **) all.
*) Mis Te “soonite” siin, hr. Kuusik?
**) See on ilus, et siin ingli ja taeva väikeste alustus-tähtedega kirjutate, just nagu Kundergi; on loota, et edaspidi ärakirjutuse kätte õpite!
Postimees nr 111, 2. oktoober 1890, lk 3.
M. Lermontovi järele M. Kampmann.
Kui ränk, et eluteed pean tõtma,
Siin ilmas ainu üksinda,
Kõik valmis rõõmust osavõtma,
Ei keegi kurbtust jagama.
Neid päevi minu silmad näevad,
Mis oksal näeb üks üksik lind;
Kuud, aastad, nagu unes läevad,
Kuid ikka kurtma jäeb mu rind.
Nad jälle tulles paistvad kuldsed
Ning haljaks lööb end elunurm,
On käes, ei paremad kui muldsed. –
Mind ootab üksik haud, kurb surm.
Kas paranevad saatus-haavad,
Kas hoolib ilm mu kaebtusest?
Mu surmast enam rõõmu saavad
Tõest’ nad, kui minu sünd’misest.
Postimees nr 110, 29. september 1890, lk 3.
Lermontov’i järele M. Pukits.
Avage mu vangimaja,
Andke päevahiilgus mull’,
Nägus neitsi armastaja,
Hobu valmis minekul:
Neitsit tahan enne seda,
Magusasti suuteleda,
Pärast hobuseljas ma
Lendaks laande tuulena!
Aga siit ei saa ma lahti –
Akan kõrgel seina sees;
Ukse taga peetaks’ vahti,
Ehk küll raske taba ees.
Nägus neitsikene kaugel
Uhkes majas, rõõm ta laugel;
Hobu hüppab aasa pääl
Vabalt lusti lüües sääl.
Olen üksi – rõõm on ära:
Tühjas kambris vangis ma;
Kurvalt kumab lambisära
Kustuneva tulega.
Ainult kuulda: ukse taga
Nagu loetud sammudega
Kõnnib vaikse rahu sees
Tumm ja vali vahimees.
Postimees nr 103, 12. mai 1893, lk 2.
Kõrgel kaljurinnal nagu sängis
Magas kuldne pilvekene ööda;
Tõttas teele, kui öö läinud mööda
Õhuriigis rõõmulikult mängis.
Aga niiske jalg jäi temast sinna
Kalju pääle, kes nüüd üksi-ainu
Sügav-mõttess’ jäänud keset vainu
Kuna nutt tal tuksus läbi rinna…
Lermontovi järele K. Krimm.
Postimees nr 55, 9. mai 1891, lk 2.
M. Lermantovi järele.
Sant palus — suutäit leiba soovis —
Tal silmist paistis elav piin…
Ja keegi tuli — kivi pani
Ta sirutatud kätte siin…
Nii sinu armastuse pärast
Ma valasin ka pisaraid, —
Nii sinu silmi valesärast
Mu tunded petetud ka said.
J. A. Weltmann.
Postimees nr 50, 5. mai 1890, lk 2.
M. J. Lermontovi laul, ümberpannud Jakob Tamm.
Sest aast, kui Igavene-Vaim
Mind prohvetiks on pannud ilmas,
Mul näha, kuulda: kurjus, laim;
Luen hõelust inimeste silmas.
Ma armastuse õnnistust
Ja tõe valgust kiitma tõtsin —
Kuid ligimistelt mõnitust
Ja kivi hoopa vastu võtsin.
Pea peale tuha puistasin
Ja läksin ära laiast linnast:
Ma kõrbe peale astusin,
Kus Looja armust toidan ennast.
Siin kõrbe peal mind mõistab ilm,
Ja Igavese tahtmist täidab;
Siin iga täht, et hiilgel silm,
Mu kõnet kuulatavat näitab.
Kui aga läbi linna veel
Mind väsind jalad käigil kandvad,
Siis vanemad, kes vaatvad teel,
Nii lastel naerdes teada andvad:
“Et vaatke, seal on näitus teil,
Kes uhkuse eest kannab häbi:
Hull tahtis tõendada meil,
Et Jumal räägib tema läbi
Et vaatke lapsed otsa tal:
Kuis kahvatand ta kõnnib väljas,
Kuis katkend räbalad tal seljas,
Kuis on ta põlastuse all.”
Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 383.