Ooperist “Rinaldo.”
Mulle jätke mu valu,
Mulle jätke mu vaev,
Et rinnas, ma palun,
Võiks kanda neid laev!
Ärge keelge mind nutmast,
Muidu lõhki lääb rind,
Kui väsin ma hüüdmast
Ja ihkamast Sind!
Ärge rääkige õnnest, –
Olen maitsenud ka,
Kuid kiirest’ ta kadus,
Nüüd õnnetu ma.
Mulle jätke mu valu,
Mulle jätke mu vaev,
Neid surmani kanda
Siin tahab mu laev!
P. Grünfeldt
Postimees nr 163, 1. november 1891, lk 2.
Nagu põhjamata õnnejärv
Paistis mul su sügav hingepilk;
Lahkuma ma pean igavest
Nüüd mu terve elu õnnevilk
Hingab selles järves, sügavas.
Lenau järele P. Fr. Kõiv.
Postimees nr 162, 31. oktoober 1891, lk 2.
Krõilovi järele.
Kord roomas mehe juure lahkelt madu
Ja rääkis talle: “Vaenlus saadab kadu,
“Sest parem ühel meelel elame;
“Ma olen tõesti üsna teiseks saanud:
“Mu kevade ja oma nahka a’anud
“Ja uue kuue võtnud omale!”
Kuid mees ei uskund petja valejuttu:
Ta võttis tubli kepi kätte ruttu
Ja ütles: “Kuub sul uus on tõesti,
“Kuid mõtted vanad, süda endne kuri!”
Mees andis valu, madu varsti suri,
Ei saanud petis kurja tehagi.
O. Hinzenberg.
Postimees nr 160, 24. juuli 1896, lk 2.
Tiigi vaikse sügavuse
Kuu ju hõbe helki toob,
Halja kõrkme vanikusse
Kahvatanud roosid loob.
Hirved käivad mööda kallast,
Nende kujud paistvad vees,
Vesilinnud jõevallast,
Sahistavad kõrkme sees.
Nutuga ma pilku heidan
Üle vaikse järve vee,
Ja su pilt, mis hinges peidan
Kutsub mind kui palvele.
Lenau.
Postimees nr 155, 18. juuli 1895, lk 3.
Ma üksinda olen, kui taeva all lind,
Ei isa ei ema, kes juhatab mind.
Mu õnneks ja varaks mul jäänud on ainult
Mu säravad silmad, kui kaste nad vainult.
Tuul õõtsub puulatvades, sügis meil nüüd,
Mind kallike põlgab, mu vaene on rüüd,
Mul kulda ja hõbedat ehteks ei pole.
Ei igatsus kustu. Kõik tühi ja kole!
Sääl laened kohavad, ei rahust nad tea
Kui surm mind kosiks, vaev lõpnud siis pea! –
Mu valged roosid, mu lumivalge rüüd
Mind ehivad, rahu ja õnn siis mu hüüd.
Saksa rahvalaulu järele vabalt M. Kerg.
Postimees nr 154, 21. oktoober 1891, lk 2.
Tõest’ õied viimsed armsamad
On mõnel südamel
Kui kevadel, kus õitsevad
Nad hulgal põldudel.
Nad trööstivad, kui südame
Sul sulab valu sund. –
Kord nägemisest parem ka
On lahkumine tund! –
Puschkini j. H. Narusberg.
Postimees nr 154, 16. juuli 1894, lk 2.
Sääl Hirsau varemetes
On kena jalakas,
Ta üle porsun’d müüri
On vabalt mühamas.
Ta juures hoidvad teda
Sääl kloostri varemes
Ei katust ole enam
Tal tüliks kasvades.
Et kitsa-müüridesse
Ei õhk, ei päike saa,
Seepärast üle müüri
Ta tõusis väega.
Nüüd neli seina näit’vad
Kui oleks varjuks nad,
Et tema kroon ja oksad
Võiks saada ilusad.
Ka Wittenbergi kloostris
Kord kasvas kena puu,
Ta lõhkus porsun’d lae,
Mis nõrk ja armetu.
Oh kõrge päikse vägi,
Sa hauad valgustad!
Oh taeva võim, sa tõused
Ja kõiki elustad!
Uhlandi järel P. J.
Postimees nr 153, 15. juuli 1895, lk 2.
A. Maikovi järele.
Ime magust õhu voogu
Tõi meil eilne heina niit,
Naesed, neiud võtsid loogu,
Kõõrutasid laulu viit.
Mehed kuiva heina kandsid
Kokku seljas rutuga,
Angudega kätte andsid,
Koorem tõusis kuhjana.
Kehv ja väeti looma konti
Tukkus vankril oodates;
Jalad risti, kõrvad lonti
Lasknud juba tukkudes.
Aga krants, va’ õue-vahti
Kargas heina saadudes;
Haukus, pidas lusti jahti
Üles, alla hüpates.
Elly Veltmann.
Postimees nr 152, 13. juuli 1896, lk 2.
Anastasius Grüni järele.
Kord kõrge mäe pääl istsin
Ma, kaugel kodumaalt,
All paistvad kingud, orud
Ja põllud ilusalt.
Kui unenäos võtsin
Ma kätte sõrmuse,
Mis armastuse pandiks
Pruut andis minule.
Ma seadsin silma ette
Kui pikasilma ta
Ja püüdsin üle ilma
Säält läbi vaadata.
Maa, taevas, inimesed,
Ja orud, kaasikud
Kuid rõngas, nagu raamist,
Kõik ümber piiratud,
Oh kui ilus vaade, kuda
On armsust piiratud
Maa, taevas, inimesed
Ja ordu, kaasikud.
P. Kangur.
Postimees nr 152, 13. juuli 1896, lk 2.
Kaks sõpra õhtu ajal kõndisivad
Ja enda vahel juttu ajasivad,
Kui aiavärava pääl häkisti
Koer hauk’ma hakkas valjusti;
Ta järgi teine, kolmas – ikka veel,
Suur kari koeri jooksis kokku teel.
Üks meestest tahtis võtta kivi juba,
Kuid teine rääkis: “Sõber, luba:
“Ei seega saa sa koeri vaigista,
“Vaid valjumini sunnid haukuma:
“Nüüd läh’me edasi, küll näha saad,
“Et nad meid rahul jätavad.”
Ja tõesti, kui nad sammu sada
Vastu jõudnud ära jalutada,
Jäi’d koerad juba vaikimale;
Nad läksi’d veel nii palju sammu –
Ja vaata: koerad vaikind ammu,
Ei tulnud häältgi enam kuuldavale. –
Kui kadedad sind kuskil näevad,
Siis tormavad sull’ hulgal vastu;
Kuid ära ehmata, vaid kindlalt astu:
Las’ hauku nad, – küll viimaks vaiki jäävad.
Krõilovi järele M. Pukits.
Postimees nr 151, 16. oktoober 1891, lk 3.
Uss korra talu õue ronis
Ja räägib: “Kuula, naaber Tõnis!
“Nüüd võime sõbralikult elada,
“Sul pole tarvis mu eest kaitseda,
“Sa näed, nüüd parem olen koguni,
“Sest uue naba sain ma kevadi.”
Ei kasu toonud ussi kõne,
Vaid malga tõmbas mehikene
Ja räägib nii: “Ehk sa küll uues nahas,
“Kuid süda on seesama sinu kehas,
“Miks pettust räägid minule –”
Ja siis lõi ussi purule. –
Kui oled kaotanud sa usaldust,
Võid muuta, kuda tahad, välimust –
Ei päästa jõua sa end sugu,
Vaid juhtuda võib kergelt ussi lugu.
Krõilovi järel M. Pukits.
Postimees nr 150, 15. oktoober 1891, lk 3.
“Kus kasvab maailmas okkata roos?”
“”Mu laps, mina seda ei tea;
Kui okas ja õis pole kasvanud koos,
Siis roosiks ma seda ei pea.””
“Ma nopiksin roosisid siit ja säält,
Kuid okkad liig torkavad mind,
Seepärast jään kaugelta vaatama päält,
Ja igats’des lõhkeb mu rind.”
“”Oh rumal laps julgesti siruta sa
Kätt okaste keskele ju,
Las’ väikene valu jääb vaatamata,
Kuid siis roos, kuid siis roos tõest’ on su.””
Saksa keelest M. Kampmann.
Postimees nr 149, 29. detsember 1890, lk 2.
Küll tuhatkord on ilmal õpetatud,
Et palju kahju saadab meelitus:
Kuid kasu pole sellest veelgi saadud –
Veel ikka sõnakõlin petjatel on suus. –
Kord vares ühe tüki juustu sai;
Ta istus uhkusega kuuse-puus
Ja tahtis sööma hakata – kuid jäi
Veel mõtlema – ja hoidis juustu suus.
Sel pilgul juhtus sinna rebane,
Sest juustulõhn tal puutus ninasse.
Suu tilgub vett, – ta vaatab – juustu näeb,
Ning tasa hiljukesi kuuse alla läheb.
Ta saba keerutades varest silmitseb
Ja mesimagusasti juttu teeb:
“Mu tuvike, küll oled ilus sa!
“Kui uhke kael ja pärli silmakesed!
“Su lauluheli on vist ingliline!
“Oh laula, kallike! See pole ime,
“Et ilu-suusta kõlab ilus hääl;
“Vist oled linnuriigi kuninganna!”
Pääs keerles varesel täis uhkust sääl,
Hing rinnus kinni jäi, ei vastu panna
Ta jõudnud reinukese meelitustele,
Vaid avas noka lahti laulule,
Juust kukkus, – oma teed läks rebane,
Krõilovi järel M. Pukits.
Postimees nr 149, 14. oktoober 1891, lk 2.
Kui sõbrad ühes meeles pole,
Ei nende tööst siis kasu tule,
Vaid ilmaaegu ennast väsitavad
Ja vaeva ainult tunda saavad. –
Luik, haug ja vähk kord võtsi’d vedada
Üht vankert kõiges koormaga
Ja kolmekesi ette astusivad.
Küll kõigest jõuust nad vedasivad,
Kuid koorm ei liigu, ehk küll suuremat
Ei näitnud raske tema olevat:
Luik tõmbas taeva poole ülesse,
Vähk tagasi, haug vete sülesse.
Kes süüdi neist, kes õige – tea ei minu meel,
Kuid koor’m säälsamas tänini on veel.
Krõilovi järele M. Pukits.
Postimees nr 147, 11. oktoober 1891, lk 2.
Vast oli musta mulla põue
Üks seemne tera kukkunud,
Sääl tõusis peatselt ilma õue
Noor taim sest välja vabastud.
Vast langesivad lehed puudelt,
Et muru muld neid kaisutaks,
Sääl puhk’vad noored pungad uuelt
End’ suureks, kevadiseks a’aks.
Ja kui ju tornist kella kõlin
Siit lahkujast toob sõnume,
Sääl ilmub varsti rõõmu helin,
Et laps ju sündind ilmale.
Nii kõigub muutvalt elu rada
Maailma turul kiireste:
Siis võime tast vast tulu saada
Kui enda südant tunneme.
J. Sturmi järele. Heinr. Lepp.
Postimees nr 146, 20. detsember 1888, lk 2.
Ma sosistan Su nime
Sel vaiksel ööl;
Ma sosistan Su nime
Küll igal ööl.
Ei keegi tohi teada
Mis aime mul;
Kui truudust rinna najal
Ma vandun’d Sul.
Kükeni järele M. Kerg.
Postimees nr 146, 10. oktoober 1891, lk 2.
Miks pole ma lind või ka rong, keda tiib
Nõnda kergesti ülesse viib?
Miks keerelda õhus ei või ma kui lind,
Miks vabadust tunne mu rind?
Siis läänesse, läänesse lendaksin ma,
Kusa õitseb mu isade maa,
Kus tühises lossis mäerinnaku pääl
Nemad hingavad viimist und sääl.
Sääl lagunud seina pääl isade mõõk
Ja ka kilp, mida trehvanud löök.
Sääl kohal siis lehviksin, lendaksin ma –
Tolmu pühiks neilt tiivadega.
Ja isade kandlil saaks uuesti keel
Minu sõrme all kõlama veel.
Ma laulaksin, mängiksin, helistaks siis –
Elu ärataks imelik viis.
Kuid aga mu palve on tühine veel
Valju saatuse seaduste eel:
Sest isamaa sinavaist mägedest mind
On lahutamas merede pind.
Õis viimane vahvastest võitlejaist veel
Hakkab närtsima võõramaa teel. …
Siis sündsin küll, – säält pärit mu rind. …
Miks ei ole ma vaba kui lind! –
Lermontovi järele M. P.
Postimees nr 145, 4. juuli 1892, lk 3.
Ilma elu on kui udune öö: ta muudab iga
tuulega ja valgendab ennast kuupaistega.
John Smith.
Helinal hoovavad huulede seest
Sõnade salgad sahinal,
Mõteta mõikudes mõnitud meest –
Patustad paljusid pahinal.
Eksinud eredad, vaimustan’d meelt,
Ahnitsen’d auu agaraid.
Pööranud paljusid pidevalt teelt –
Ühiseks loon’d ka paganaid.
Siisgi veel kuulsuse kõminat, häält,
Tõusema rajal, targa-maal.
Sõnad on vaikinud, lillede päält,
Ärkavad kõned ju kahinal.
John Smithi järele A. Krikmann.
Postimees nr 143, 15. detsember 1890, lk 2.
“Kas, naaber, kuulsid uudist ka?”
Hiir jookstes rottil’ pajattas:
“Kass sattun’d kimpu lõviga –
Vot, nüüd meil põli tulemas!”
– “Ä rõõmusta, mu kallike,”
Nii vastab rott siin hiirele:
“Ä’ looda tühja õnne pääl!
Kui küüned lahti pääsvad sääl,
On lõvi päevad loetud ka –
Ei kassist keegi jagu saa!”
Eks ole nähtud siin ja sääl:
Kui kardab argpüks mõnda,
Siis mõtleb ta, et selle pääl
Ka teised vaatvad nõnda.
Krõilovi järele T. Kuusik.
Postimees nr 143, 7. oktoober 1891, lk 2.
Karu tegi lõunasöögi,
Kutsus kokku sugulased
Ja kõik teised metsalised,
Kes tal’ aga silma sattus.
Sünni-, nimepäev või matus
Mis sääl oli? – Aga pidu
Tegi karu auule edu.
Kiidab kaval kanavaras.
– “Vaata kus mul õige paras!
Kelle tantsu kiidad sina,
Tantsib nii, et kui taoks tina!”
Sosistab tal hundi onu,
“Ära aja tühja joru…”
– “Ise oled vana loru!
Eks sull’ lõuna maits’nud puder?”
Kostab kelmilt reinuvader,
“Tants on vilets, mis sest lugu,
See ei kosuta ju pugu;
Lõuna eest ma annan tänu
Kui ta uhkust suurendame.
Õhtul veel ehk süüa saame.”
Krõilovi järele T. Kuusik.
Postimees nr 142, 5. oktoober 1891, lk 2.
L. Börne järele.
Ammu mõlkus minu mõttes
Mõndasugust sõnuda,
Kahklen praegu ettevõttes –
Kuis peaks korda minema:
Takistuseks tõusvad ette,
Luule sõnad, siledad.
Nendest üle! Jõuan vette,
Kus on lained viledad.
Laente taga paistab kallas
Kaljune ja kivine.
Ei! Ma jätan. – Vete vallas,
Kõik mu töö on tühine.
Lähen aga randa mööda
Auru rammul ecdasi.
Jõuan viimaks jälle sinna,
See on – anda tagasi. –
Ainsam asi, mis mul järel –
Mõtte-tera tõsine:
Ära sõua suurel merel,
Kui sul paber paadike. –
A. Krikmann.
Postimees nr 142, 2. juuli 1896, lk 2.
Ahv vanas eas kuulda sai,
Kui nägemine töntsiks jäi,
Et viga kerge paranda’:
Kuid ainult prillid ostku ta.
Neid ostis poole tosina.
Küll pöörab prilla nii, küll na:
Kord lagipääle vajutab,
Kord saba otsa rip’ma seab,
Neid nuusutab, neid lakub ka,
Ei prillid võta aidata.
“Oh võtku pagan!” sõidab mees;
“Küll valet palju ilma sees,
Nii luisati mull’ prillidest –
Ei pole kasu karvakest.”
Ahv kurbtuses ja vihaga
Siis kivi vastu viskas ta
Kõik prillid pihuks-põrmuks ka –
Jäi’d ainult killud hiilgama.
***
On õnnetuseks ilma sees,
Veel mõnigi nii tola mees:
Kui asjast õiget aru’p saa,
Siis laimab ilma lõpmata.
On aga tola tähtjas saks,
Siis saab ta asja kiusajaks.
Krõilovi järele T. Kuusik.
Postimees nr 141, 4. oktoober 1891, lk 2.
Üks mõisnik, vürst või teine mees,
Kes palju reisin’d ilma sees
Kord kodupõllul sõbrale
Nii hooples, luiskas meheke,
Ja kõigile, mis olemas
Ta valet sekka riputas:
“Ei,” räägib ta, “mis näinud ma
Ei seda enam näha saa;
Teil on siin vaene viis –
Kord külm, kord liialt sooja saab,
Kord päike kaob, kord kõrvetab.
Vaat’, sääl on paradiis!
Kui mõtled, aina rõõmustad,
Ei tarvis küünalt, kasukat,
Ei ilmas tea, mis on sääl öö,
Vaid aasta läbi suine päev!
Ei keegi külva, istuta,
Kõik küpseb, kasvab kuhjaga!
Kord Roomas kurki nägin ma
Oh, Looja. sa!
Kas usud? tõesti, kullake,
See oli mäe suurune!”
– “Mis ime see. Eks ilma pääl
On imet siin, on imet sääl,
Kes aga mõistab märgata,”
Nii vastab sõber, “praegu ka
Me võime imet vaadata;
Niisugust, arvan kindlasti,
Ei pole sina kuskilgi
Veel leidnud ilma sees.
Näed, silda, mis meil ees
Säält üle jõe käib,
Kust tee meil viib?
Üks lihtne töö, kuid imelik:
Säält mööda’p pääse valelik,
Ehk poolest saadik hädasti,
Siis kukkub, vette kaobki.
Kes aga mitte’p valeta,
See sõitku kas või tõllaga.”
” – Ons vesi siin ka sügav jões?”
” – Jah, uppuda võib küllalt mees.
Nüüd näed, mus sõber, mida veel
Sa pole leidnud reisiteel.
Ehk Rooma kurk küll suur,
Ei vaidle ma,
Vist, nagu mägi, ütlesid mull’ sa?”
– “Ei mägi just küll mitte,
Nii suur on küll, kui maja.”
– “See raske uskuda!
Las’ olla; siisgi ka
On imelik see sild,
Kust üleminna vaja:
Et valelikku’p kanna ta.
Veel tänavu, nüüd kevadel,
(Kõik sellest asjast teavad)
Säält kukkusi’d, ja leiti veest
Üks rätsep ja kaks kirjameest,
Kes ajalehta seadvad.
Ka kurk, mis maja suurune
On imelik, kui tõsi see…”
– “Noh, ära liialt imetle;
Peab teadma, kuda asjad neil:
Sääl pole majad nii, kui meil, –
Kõik väikesed onnid;
Kaks meest ehk võivad vaevaga
Küll ühe sisse pugeda,
Ei seista saa, ei istuda
Võib hädavaevalt ronida!”
– “Las’ olla nii, kuid kurgike
On siisgi ime ilmale,
Kus kahel ruumi sees.
See sld meil siisgi imelik:
Kes on siin tubli valelik.
Ei viite sammu astu mees –
Kui juba sipleb vees.
Ehk Rooma kurk küll ime ka….”
– “Kas tead ka,” lausus luiskaja,
“Kes meid siit sillast üle a’ab –
Ehk madalamat kohta saab.”
Krõilovi järele T. Kuusik.
Postimees nr 140, 3. oktoober 1891, lk 2.
Ma leidsin taskuraamatust
Üht närtsind õiekest,
Ei seda tea ma enam just,
Kelt sain tad neidudest.
Kõik nõnda unustusse vaob,
Kui olen vanaks saand,
Mul seegi meelest ära kaob,
Kes on mind armastand.
Heine järele M. Kampmann.
Postimees nr 139, 3. detsember 1888.
Tõlge.
Päike väsind paistmast
Taevas sinamast;
Nõmm on unes näinud
Sügist tulemast.
Viimsest roosist kukub
Pleekind leheke;
Elamast ta tüdin’d
Puudub päikene.
Lehed kuldseks muutund
Vaikind laululind
Surm ja kadumine
Kõike asja hind.
Maria Kerg.
Postimees nr 137, 30. september 1891, lk 2.