Rubriigiarhiiv: Mihhail Lermontov

Palve

(Vene luuletaja Lermontovi laul.)

Kui raskes elu tundides
Kurb olen surmani.
Siis palvele end sundides
Ma kordan salmisi.

Üks ime jõud käib kajades
Neilt elusõnadelt.
Uut karskust nõudma ajades,
Mis tuleb ülevalt.

Kõik kahtlus rinnult rutuga,
Kui koorem libiseb: –
Usk jälle südant nutuga
Nii kergeks teeb.

F. F.

Oleviku Lisaleht nr 17, 10. mai 1883, lk 1.

Kolm palmi

Hommikumaa muinasjutt.

M. Lermontovi järele Kampmann.

Kord kasvasid kaugel Araabia maal
Kolm palmipuud liivase lageda ra’al
Seal niisutas jänuseid puu juurekesi
Külm, kosutav, hõbene hallika vesi
Nii selge ja puhas kui kallim kristall
Ta vulises, vahutas palmide all.

Ehk uhkelt küll tõstsivad palmipuud päid,
Nad kõigile igavest tundmataks jäid;
Ei polnud nad ial üht reisijat näinud,
Kes oleks sealt kosutust otsimas käinud,
Kuid peagi lehed seal kuivama lõid,
Ju päikese kiired vist närtsitust tõid.

Siis hakkasid palmipuud nurisema:
“Miks piame siin närtsima tähtsuseta?
Mis tarvis, oh Jumal, sa võtsid meid luua,
Kui pole meil võimalik kasu nüüd tuua,
Vaid raiskame tormides nooruse jõuu.
Ei ole, oh taevas, sul õige see nõuu!

Said kaebdusest vaevalte vaikind nad kolm —
Kui tulbana taevasse tõusis see tolm;
Nad kuulsivad kaugelta koledat kära
Ning nägivad värvitud vaipade sära —
Seal kamel käis kõikudes kameli eel
Ja sünnitas pilvesi tolmusel teel.

Neil küüradelt korrata rippusivad
Eeskujukad vaibad ilmlugematad,
Paar pruunikat käsa neid korrale saatsid
Ja sinised silmad sealt eemale vaatsid…
Üks kuivetand, küürakas seljaroost,
Araablane kihutas piredat hoost.

Kord tõstis end hobune hirnuval suul
Ning kargas, kui päts, keda trehvanud kuul,
Ehk hirmsaste hilpusid riided valged,
Ei kahvatand siiski Araablase palged,
Vaid vilistas mängides noolega seal
Ja viskas ning püüdis ta sadula peal.

Pea lõppes neil lahe ja liivane laan
Ja palmidel’ lähenes suur karavaan:
Siin potid end vulinal hallikal täitsid
Ja palmid suurt lahkust siis nendele näitsid,
Kes vilusse telkisid ülesse lõid
Ning jahedalt hallikalt karastust jõid.

Kuid vaevalt sai kätte külm, udune öö,
Siis alustas kirvestel kibedam töö,
Sest puudelt, kes uhkustand aastate sajad
Nüüd kõlasid surmava hoopide kajad
Ning raiuti tompideks, tehti neist tuld,
Ei jäänud muud üle, kui tuhk, põrm ja muld.

Kuid oli ju kustunud lõkendav loit
Ning ämardas idapool varane koit,
Siis läksvad rändakad käraga teele
Tuldn kellegil palmipuid tänada meele.
Päev põletas riismed, mis üle jäänd neist,
Tuul kihutas tuha kus seda ja teist.

Veel praegu on tühi ja paljas see paik,
Kolm palmi on kadund ja hallik on vaik,
Kõik ümbrus on liivane, lage ja kole
Ei kusagil varjavat põõsakest pole,
Sest seal, kus kord hallikal haljendas roht,
On koleda kullide kiskmise koht.

Oleviku Lisaleht nr 10, 15. mai 1889, lk 150.

Ingel

Lermontovi “Ангел” järele P. ?

Üks inglike lendas kesköösesel a’al,
Kesk pimeda pilvede raal:
Küll kuulasid pilved ja tähed ja kuu.
Mis laulis sääl inglikse suu.

Küll taevastest kodadest laulis ta hääl
Ja uskjate õnsusest sääl
Ja vägevast Loojast veel laulis ta ka.
Kes teinud on taeva ja maa.

Noort hingekest süles ta ilmale viis.
Kui mure ja silmavee seis:
Kuid hääled, mis inglike häälitses teel,
Need seisvad ta südames veel.

Ja kaua, kui vangis siin ilmas ta käis,
Rind imelist igatsust täis:
Ei taevasid hääli, mis kuulis ta siis,
Võind anda tall maapäälne viis.

Oleviku Lisaleht nr 8, 21. veebruar 1883, lk 2

Ma tuleviku pääle kartes vaatan

Lermontovi järele J. R. 

Ma tuleviku pääle kartes vaatan,
Ja mineviku pääle mõtlen hirmuga,
Ma argselt pilku oma ümber saadan,
Et võiksin halastajat hinge leida ma…
Kas ilmub ial veel mul päästja ingel,
Kes avaldab mu igatsejal hingel,
Miks peaksin elama, mis pean lootema?
Kas ütleb keegi, mis ma süüdi teinud,
Et saatus kurjalt minust üle käinud,
Mu südant pannud mure ohkel leinama?

Mult elu armutu on ära võtnud
Kõik armuõnne, lootused ja rahu ka…
Küll tulevikul’ rõõmsast vastu tõtnud
Ma oleks… Praegu valus ohkan, vaikin ma.
Ei ots veel pole tulnud hädadele,
Mu süda murele ja kurbtusele
On aina asupaigaks saanud lõpmata.
Kui roosinupp, mis puhkes õite ilus
Ja närtsis põhjatuulte karmis vilus,
Nii saatus oma ohvriks teinud ta…

Olevik nr 47, 21. november 1895, lk 1122.

Soovid

Lermontovi järele J. Kalkun.

Avage mull’ raudsed uksed,
Andke valgust vangile,
Neiu, kellel mustad juuksed
Ratsu, must ja tuline!
Ratsu seljas andke voli
Lagendikul ajada.
Voli, voli, andke voli,
Ei ma muust siis enam hooli,
Ei siis õnne nõua ma.

Andke mull’ üks veike vene,
Vene veike – iluta,
Juurde veel hall purjekene
Harjund hästi tormiga.
Siis ma sõidaks sügavustel,
Liugleks lainte lainetel,
Mängiks mere möllutustel,
Metsikutel kurjustustel
Paindumatul kangusel.

Andke mull’ üks kuldne talu
Kuldse rohuaia sees,
Selle juures metsa salu –
Hõbe koski kohades.
Kosk mind kastaks metsa vilul
Pärlihelgil piiskadel.
Kuldses talus, metsa vilul,
Seal ma lõbutseksin ilul,
Uinuks elu sügisel.

Olevik nr. 42, 19. oktoober 1899, lk 971.

Puri

Lermantovi “Парусь.”
A. Grenzsteini tõlge.

Üks puri paistab merepinnal
Ja ujub meres ududes …
Mis otsib kaugel laine rinnal?
Miks kodurannast radunes?

Ei tuul tal mastis rahu hüia,
Ei laine rauge rahule …
Oh häda! Ei ta õnne püia
Ja ei ka õnnest põgene!

Ta jalgel heljub vete-ema
Ja kõrgel hiilgab päikene;
Kuid puri – maru soovib tema,
Kui saadaks maru rahule!

Olevik nr. 38, 23. september 1891, lk 778, 779.

Testament

Наедине сь тобою, брать.

Lermotovi laul. G. E. Luiga tõlge.

Ma räägiks sõber sinuga
Kord nelja silma all:
Mul vähe ilmas elada,
Mu ots on ligidal!
Lääd kodu, pea meeles sa,
Noh, mis? … mu pärast leinama
Ei hakka sääl küll keegi,
Sest õigust kõigil räägi.

Ja kui vast küsib mõni huul …
Noh, kes küll oleks see! –
Siis ütle, et mu püssikuul
Tõi haava südame.
Et surin auuga Tsaari eest,
Et pole abi arstidest,
Et lasen kodu rada
Veel viimselt tervitada.

Mu isa, ema vaevalt sa
Küll leiad elu teel,
Ja tõeste, kahju oleks ka
Neid kurvastada veel!
Kui leiad neid, siis ütle sa
Et ma ei viitsi kirjuta,
Et saadeti meid sõtta,
Kust kodu ma ei tõtta.

Noort naabri neidu tead sa …
Me lahkund ammu ju …
Ei minu järel küsi ta …
Mis kadund, kadugu!
Mu surmast tõtt tall jutusta,
Mis tühjalt hingest hoolida –
Ja teeb ta nutust nägu,
Siis pole sest suurt lugu.

Olevik nr. 19, 13. mai 1891, lk 398.

Kuulen su…

Слышу ли голос твой.

Lermontovi laul. G. E. Luiga tõlge.

Kuulen su armsat häält,
väriseb rind,
Süda mul hüppab
kui puuri sees lind.

Vaatvad su säravad
silmad mu pääl,
Põuest siis lendab hing
vastu neil sääl.

Nutta ma tahaks,
täis õnne on rind …
Kaela sull hakkaksin
suuteleks sind. …

Olevik nr. 19, 13. mai 1891, lk 398.

Testament

Lermontovi järele J. Parv.

Paar sõna, sõber, sinule
Mul oleks ütelda,
Sest vähe aega minule
On antud elada!
Sa oled juba koduteel,
Pea meeles siis – oh, tühja veel!
Kes loeb liiva merel
Ehk küsib m i n u järel?

Kui siisgi mõni küsib vast,
Kel pole ununud,
Siis ütle: rinnast rasedast’
Ma olen haavatud …
Et auusast surin Tsaari eest,
Ei tohtrid terveks teinud meest,
Ja et ma kodumaale
Veel tervist saatsin sa’ale!

Mu isa, ema elussa
On raske leida sul.
Ja päris kahju oleks ka
Neid kurvastada mul.
Kui elavad, siis ütle sa –
Laisk kirjutama neile ma, ­–
Et polk läks teiste linna
Ja kodu ei saa minna.

Seal naabri-piiga – ammu me
Ju pole üksteist näind!
Ei küsi ta mu järele –
Ükskõik, mis läind on läind!
Sa räägi talle sula-tõtt,
Las valab vähe silmavett!
Miks tühja hinge hoida,
Tal kerge teist on leida!

Linda nr. 11, 18. märts 1894, lk 174

Kassakate hälli laul

Maga, noorike, mu kallis, –
Häiu, kiigu sa,
Vaikselt vaatab kuuke kaunis
Sinu hälli ka.
Hakkan vestma muinasjuttu;
Lauulu laulma ma;
Maga, silmad kinni ruttu, –
Häiu, kiigu sa.

Vahu, mühal Terek voolab
Kivi rüngas teel
Halv Tschetschen* seal kalldal roomab,
Ihub oda veel,
Sinu isa, kangelane,
Sõjas langend ta. –
Maga, armsam, rahul ole, ­–
Häiu, kiigu sa.

Näed kord isi, ajad jõudvad
Sõja eluga,
Jullgelt sadulasse hüppad,
Võtad püsti sa.
Sinu sõja sadula ma
Tikin siidiga…
Maga, mahus laps, mu oma, –
Häiu, kiigu sa.

Kangelane näitad pealt sa,
Hing sull kassaka.
Saatma sind ma lähen vällja –
Lehvid käega sa….
Mitu valust pisart sala
Sell’ ööl valan ma! …
Maga, ingel, vaikselt, tasa,
Häiu, kiigu sa.

Hakkan kurbdus’ piina tundma,
Ootma troostita,
Terrved päevad palvetama,
Öödel nõiduma.
Mõtlen, et sull rõõmud raugel
Võera pinnala….
Uinu, kuni mured kaugel,
Häiu, kiigu sa.

Annan sulle kaasa teele
Püha kuju ma:
Palu Jumalat, siis pane
Oma ette ta:
Kui end sead sõtta valmis, –
Emat mälesta ….
Maga, nooruke, mu kallis, –
Häiu, kiigu sa.

Lermontovi järele: Leeni

* Üks Kaukaasi rahvus.

Linda nr. 1, 20. detsember 1889, lk 17

Testament

Ma räägiks, armas sõbrake,
Kord sala Sinuga,
Sest ainult vähe öeldakse
Mul olla elada.

Sa kodu läed, et kuule sest….
Kuid mis! ei minu saatusest
Sääl osa võta keegi, –
See haiget mull’ ei teegi.

Ja peaks mõni küsima…
Kes olla küll võib see?
„Ta langes sõjas,“ räägi Sa,
„Kuul tungis südame.“

Truu soldatina suri ta
Ning viimselt soovis tervita’,
Kui surmavari laugel,
Veel kallist kodu kaugel.

Mu isa, ema vististi
Ei ela, usun ma.
Tõtt ütelda, ei ma sooviksgi
Neid kurvastada ka.

On elus nad, neil’ räägi Sa:
Ta laisk, ei viitsi kirjuta’;
Polk saadeti teel sõtta,
Säält ära ta ei tõtta.

Sääl naabruses noor neiuke….
Mis olnud tuttav Sull’.
Ei minu järel küsi see, –
Ükskõik see ongi mull’.

Tall’ puhast tõtt Sa kõnele,
Sa tühja ära kahetse.
Ja kui ta nutab sugu,
Ei sellest ole lugu.

Lermontovi järele Hermann Annila.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 32, 5. august 1899, lk 320 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Vang

Avage uks, kindel, raske,
Mis mind peab võimsasti,
Vabalt minna te mind laske,
Kus mu neid ja hobune.

Sääl mu neidu, õrna, hella,
Teretan ma musudella,
Siis truu hobu turjala
Steppi tõttan tuulena.

Kuid ma vaene pole vaba,
Aken, liiga kõrges ta.
Uksel ees on kindel taba,
Müüri lõhkuda ei saa.

Uhkes toas minu piiga
Viibib kaugel siit, – oh liiga!
Hobu vabalt stepissa
Jookseb võistu tuulega.

Ümber paljad seinad näha,
Istun ma siin troostita.
Püha kuju ees veel näha
Lambike näib suitsema.

Kuulda on mul ainult aga,
Kudas kindla ukse taga
Sammumas öö vaikuses
Tuim ning kare tunnimees.

Lermantovi järele H. Annila.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 11, 12. märts 1898, lk 88 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Udu-laev

Lermantovi tõlke järele.

Kui tõusnud ju taevasse tähed
Ja valgustud vahutav pind,
Laev libedalt laenetes liigub
Ja purjedel lendab kui lind.

Ei kaldu ta kõrgemad mastid,
Ei lipudgi lehvine pääl
Kui koledalt aknadest välja
Suurtüki suud vaatavad sääl.

Ei ole ta kapteni kuulda,
Ei madrusid näha sääl saa,
Kui tormid ta tugevat keha
Küll kaljude otsa ei a’a.

Sääl kaugede merede turjal
Üks kaljusaar kerkineb vees;
See kaare pääl surnuhaud näha,
Kus keiser on puhkamas sees.

Ja valjude vaenlaste läbi
Ta saarele sängitud sai,
Et enam säält välja ei pääseks,
On kalmule pantud paas lai.

Kesköö a’al, kui aasta läind mööda,
Mil ingel ta hinge siit viis,
Vees vaiksesti kallaste poole
Üks udulaev ligineb siis.

Haud avaneb häkisti üles,
Sest keiser on ärganud nüüd;
Ta pääs on kolmnurkline kübar
Ja selgas hall lahingu-rüüd.

Käed vägevalt rinnale heites
Pääd vaotab mõtete vool.
Ta läheb ja tüürile istub –
Laev purjedel lendab kui nool.

Ta lendab siit Prantsusmaa poole,
Kus maha jäi kuulsus ja kroon,
Kus maha jäi vahvam, truuim vägi
Ja poeg, kellel pärida kroon.

Ja kaugelt ju kodumaa kallast
Ta öösise udu sees näeb,
Rind jälle siis rahutult peksab
Ja silmis välk vehkleda väeb.

Ja kaldale kindlamal sammul
Ta kohe lääb kartmata siis,
Sääl vahvamaid võitlejaid hüüab
Just nii, kui neid võidule viis.

Kuid ilmas on laial kõik vägi
Ja puhkamas igavest und;
Europas ja Afrikas paljuid
Viis surmale vahvuse sund.

Ja kindralid kutset ei kuule –
Neist mõned on langenud sõjas,
Kuid mõned on andnud tad ära,
Nüüd siplevad ahmuse lõjas.

Jalg vastu maad pahaselt põrub,
Et nurja on läinud kõik püüd,
Ja vaiksema kalda pääl jälle
On kuulda ju halelik hüüd.

Ta kutsub nüüd armsamat poega,
Kes üksi võib aidata veel;
Pool ilmamaad osaks tall annaks
Kui ise käiks Prantslaste eel.

Kuid närtsis ta kuninglik võsu
Täis lootust ja võimu küll rind,
Ja keiser veel kaua sääl seilab –
Tal armas on Prantsusmaa pind.

Ta seilab ja raskesti ohkab
Kuni koitma lööb hommiku pool
Ja pisarad liivasse jooksvad
Tal silmist nii valusal hool.

Siis jälle lä’eb nõidlikku laeva,
Pääd vaotab valude vool,
Ehk käsi küll käskivalt vehkleb –
Laev tagasi lendab kui nool.

Vilh. Vaher.
Eesti Postimehe Lisa nr. 39, 29. september 1895, lk 308 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)